Aasta möödas

Jaanid 2014 Ridakülas

Simona ja Ilona külas

Tütar ajab ikka peale, et ma kirjutaksin aasta kokkuvõtte, ehkki kirjutamine on muutunud juba minu jaoks pingutuseks. Aga eks ma püüa.

Võtan  tinglikult aasta alguseks suve alguse.
Eelmise aasta suvel lõpetasin oma viimase klassiga koolisuhte ja seega ka tööelu päriselt. Ilma igasuguse kahjutundeta. Nostalgia on mul siiani selles küsimuses võõras tunne.
(Selle aasta suve alguse  võtsin vastu samuti S-Jaanis, olin seal Kappide muusikapäevadel. Lõpuaktusele ei läinud, kuigi kutsuti.)
Eelmine suvi jätkus nii, et hakkasin palavikuliselt mõtlema kolimisele - pakkisin asju, närveerisin  jms.
Juulikuu keskpaiku käisin 3päevasel reisil Soomes. Ilmad olid väga ilusad. Kõik oli hästi.
Ja siis juhtus see, mis lõi segi kogu mu suve ja mõjutas väga oluliselt mu järgnevat elu. Emotsionaalses mõttes.
Mul lõhkes pimesool ja oli suur vedamine, et sattusin üldse haiglasse operatsioonile. Viimasel minutil. Operatsiooniarst oli rõõmus, et päästis mu elu ja tegi opi käigus ainult 4 auku mu alakõhtu. Mõne päeva pärast selgus, et midagi on valesti. Ei hakka pikalt heietama, lühidalt oli nii, et kogemata oli kinni nõelutud osa mu sooltest. Järgmine operatsioon oli vältimatu, ja sellega oli kiire.
Et ikka kogu pakett oleks, sain veel kolmanda portsu häda juurde - ohtlikud bakterid peensooles.
Kui ma 4 nädalat hiljem haiglast koju sain,  olin 10 kilo kergem ja hingepõhjani vapustatud sellest, mis minuga juhtus või juhtumata jäi.

See kaunis suvi oli juba jõudnud augustikuusse ja minu kolimise päev oli  käes. Mis vahepeal sellel rindel oli toimunud, oli lausa ime. Minu 4toaline korter oli tühjaks tehtud, nurgas vaid raamatukuhilad ja kolimist ootavad viimased  kastid. Minu lähedased, sõbrad, vallatöötajad jt olid teinud, mis vaja. Kui ma poleks haiglasse kukkunud, oleks kolimismured nii või teisiti mind murdnud, arvan ma, aga mitte nii hullusti ehk.

Kohanemine Pärnu ja uue eluga läks omasoodu. Olen sellest juba kirjutanud sessamas blogis eespool.
Pole mõtet üle korrutada.
Laste elus osalemine on olnud tore, see on andnud mu praegusele elule põhisisu ja mõtte. Kui muus osas on vahel meel nukker, siis see korvab.
Mari oli sügisel väike ( 1a 6... kuud), ei osanud veel sugugi rääkida. Mina "vestlesin" temaga, sõnagi vastu saamata. Tegime pikki ringe ümbruskonnas, mängisime lastetoas kohvijoomist, lugesime mitmed raamatud ribadeks, kuulasime plaadid otsa.  Mari oli kaua aega emmekas,  nuttis, kui ema läks ära. Me ootasime mõlemad, millal  ema töölt  tuleb. Eriti pikk oli aeg pärast lõunauinakut.
Ma võin nüüd tagantjärele öelda, et sügisel võttis lapsehoidmine kogu mu füüsilise ja emotsionaalse jõu ära, nii et muuks eriti enam võhma ei jäänudki.
Mari areng on olnud huvitav. Erinev Annaliisast. Tema oskused on tulnud veidi hiljem kui õel, aga seda vahvam on olnud neid jälgida. Potilkäimine tuli üleöö enne 2. eluaastat. Praegu ei juhtu ka mänguhoos ja une pealt mingit  apsu. Ühel päeval tuli ta mulle ütlema, et pissis õues.
(vabandust, et kirjutan selliseid intiimsusi)
Samasugune kiire areng oli ka kõnega. Momendil on Mari 2 aastat ja peaaegu 5 kuud, ja ta räägib oma jutud kõik ära. Kõiki häälikuid muidugi veel pole, aga pudikeelest on asi kaugel. Palju on ta üle võtnud vanema õe kõnemaneerist  ja see on nii vahva.
Kahe õe omavahelised suhted on vist niisugused, nagu nad tavaliselt on. Kaua lahus ei taha olla, kallistavad ja kisuvad, kusjuures Mari teeb tihtipeale Annaliisale liiga. Ühte tuppa magama minek on mõlemale positiivselt mõjunud.

Uuel sügisel algab ka uus rutiin. Mari pannakse lasteaeda osalise koormusega. Esialgu tuleb arvestada sellega, et kohanemine võtab aega ja tagasilöögid on paratamatud, nii et mul tööd jätkub.
Jutujätkuks peab mainima, et Annaliisa oli ka esimesel aastal palju haige, nüüd aga mitte, kui tuulerõuged välja arvata. ja mõni väike nohu.

Väike Mariliis askeldab "pätsul" liiva ja muuga. Sügis 2013

Õed koos Inkaga kevadel 2014 oma aias

Vasakul Annaliisa kuldsel sügisel 2013  ja  paremal  Mariliis  kevadel 2014 
                                                                     

Annaliisa 4 ja muid arenguid

Olen Pärnus elanud juba üle 8 kuu ja siinse eluga kohanenud. Oma kodus tunnen, et mina olen ikka mina, ükskõik, kus ma siis elan. Suure-Jaanis olen käinud keskmiselt korra kuus. Tore on sinna minna, kuni on, kelle juurde minna. Iga teine on tuttav ja teretab-kallistab. Oma endisest majast (korterist) mööda sõites kiikan, kael pikk, et tabada oma endise kodu aknaid. Inimene on emotsionaalne olend ja mälestused on suur osa elatud elust.

Aga elu Pärnus läheb  omasoodu. Lapsehoidmine on käpas ja põhinipid omandatud. Siiski olen oma leebe loomuse ohver ja annan tihtipeale järele seal, kus laste ema ütleb, et tema seda mingil juhul ei teeks. Näiteid ei hakka praegu tooma. Vanaemad peavadki natuke pehmod olema. Ükski inimene, sh laps ei tahaks pidevalt nööri mööda käia. Õnneks pole laste kasvatamise teemal vanematega konflikte tekkinud.

Annaliisa sai juba 4 (aprillis). Püüan teda natuke portreteerida, et oleks hiljem, millele oma mälestustes tugineda. Ega ma teagi, kui hästi ma teda tunnen ja mõistan. Ei saa iial väita, et loeme last kui raamatut. Näiteks eile üllatas Annaliisa mind sellega, et hakkas nutma multikat vaadates, kus "kuri jahimees" haavas kotkast, kes jäi seeläbi ilma  ühest  tiivast. Lõppes muidugi hästi, kotkas sai haiglas uue tiiva ja lendas jälle.
 Annaliisa suurt empaatiatunnet olen täheldanud ennegi. See on hea, sest tänapäeva inimeste juures on just empaatiat (ja tolerantsi) vajaka. Samas on ta nii kade. See viimane ehk läheb ajapikku üle. Oma nooremast õest on ta paindlikum, teda on siiski võimalik veenda millestki loobuma või midagi jagama. Ka ei ole tal olnud kommet ennast pikali visata, kui midagi ei saa.
Oma loomult on ta temperamentne ja emotsionaalne. Ja väga loov. Tal on mingi oma paralleelmaailm, kus on kummaliste nimedaga olendid, kellega ta suhtleb.
Üllatusin, kui avastasin, et Annaliisa tunneb  peaaegu kõiki tähti ja eristab neid kõrva abil ehk saab aru, millise tähega algab üks või teine sõna. See on lugemise ja kirjutamise eeletapp. Olen seda meelt, et forssseerida pole mõtet.
 Mõlemad lapsed tahavad, et ette loetaks, aga vahe on muidugi lektüüris. Loen ette suure naudinguga, olen leidnud endas ka näitlejameisterlikkuse algeid!!! Küsin Annaliisa käest ikka sisu kontrollivaid käsimusi ka - vana õpetaja minus pole uinunud.

Annaliisa on minu arvates väga arenenud ja terane laps. Tema sõnavara ja loogika üllatab mind vahel.
Lasteaias olevat ta hiilanud teadmistega selle kohta, kes on Eesti president ja rahvuslind. 
Samas ei jäta ta tegemata eale kohaseid lollusi. Kinkisin talle sünnipäevaks käärid (lastele mõeldud ja turvalised), sest huvi lõikumise vastu oli tohutu. Ei läinudki kaua mööda, kui Barbil oli soengut moderniseeritud ja iseendal ka kuklapoolelt salk maha lõigatud. Samas oli  ema käärid "ära pannud" kättesaamatusse kohta. No iseenda juukseid on nüsinud vist iga teine laps!

Annaliisal on väga tundlik värvi- ja stiilimeel. Ja suur huvi meikimise ja värvimise vastu. See avaldus tal juba õige noorena.

Lapsed on tihti ka minu juures, kui ema käib trennis. Meil on siin omad mängud ja reeglid. Püüan külge harjutada kommet, et enda tagant tuleb mänguasjad kokku korjata. Eriti siis, kui üks mäng on lõpetatud ja teine järjekorras. Suhteliselt tulemusteta, aga ma pole lootust kaotanud. Eriline huvi on tekkinud minu sahtlite vastu, aga ma pole tahtnud neid ka blokeerida. Huvi peab laskma rahuldada, aga kõik pole muidugi lubatud. Ka olen ma lapsi rikkunud sellega, et mul on kodus kommi. Siiski mitte vabalt saadaval, vaid ikka limiteeritult. Saabudes üks ja lahkudes teine. Oh, see tänapäevane kasvatus on mõnes mõttes nii karm.

Mõni mõte ka Marist, nooremast lapsest. Tema areng on tohutu. Paari kuu jooksul on tulnud kõne, kuigi jah, kohati pole tast  võimalik aru saada. Annaliisa siis tõlgib, mingil kummalisel kombel mõistab tema kõike, mida Mari öelda tahab. Kroonika mõttes märgin siin ka ära, et Mari pandi nüüd magama lastetuppa. Loobumine võrevoodist ja vanemate lähedusest  toimus valutult. Muidugi magama panek on nüüd pikem ja vaevalisem, kuid  see võib olla ainult üleminekuajast tingitud.

Kaks õde väikese vanusevahega on üks lõpmata vahva nähtus.

Annaliisa juuksuris (jaanuar 2014)

Annaliisa sünnipäeva hommikul ( 15. aprillil 2014)
Samal päeval käisime lastega teatris " Naksitralle" vaatamas.

Mariliis sai 2!

Imestan, et pole nii kaua midagi kirjutanud. Sellel võib olla mitu põhjust. Üks on see, et  praegune elu ei inspireeri eriti. Mitte et see igav või tühi oleks, vaid ta on nii ühetaoline. Nädal kui mõtteline tervik kattub enamasti eelneva või järgnevaga.
Siiski, siiski - meie väike Mari sai 1. veebruaril 2aastaseks.
Katsun siin nüüd portreteerida väikest tegelast praeguse seisuga. On ju üldiselt teada, et väikelaps areneb tormiliselt.
Mari on  Annaliisa (3 aastat 10 kuud) noorem õde, kes oma positsiooni perekonnas kasutab osavalt ära. Nimelt on ta mõistnud, et nooremal on peaaegu alati õigus, ja ta solvub hingepõhjani, kui alati nii see pole. Igal juhul hammustamine ja näpistamine nii, et jäljed järel,  pole lubatud. Juustest rabamine on justkui viimasel ajal vähenenud.
Jonnimise klassika on ka käpas: kui ei saa, mida tahab, siis viskab käntsti selili.
No mis ma nüüd siis ainult halvast...
Mari sööb hästi, on heas isus ja konditsioonis. Vähe on asju, mille ta ära põlgab. Söömine on tema jaoks nii tähtis, et ta oli ainuke lastest, kes sünnipäevalauas istus ja korralikult sõi.
2aastane Mari ei räägi veel palju, aga kommunikatsioon täiesti toimib. Lühilausetest on kasutusel ei tee, ei saa, ei taha.
Aktiivses sõnavaras on paarkümmend sõna. Mõned on nii armsalt naljakad, nagu näiteks non, mis tähendab mul on. Kasutatakse siis, kui pakud näiteks juurde putru või piima. Viimane on Mari keeles mim,  pell või peel tähendab veel. Mõned ebatsensuursed sõnad on ka, kuigi need tähendavad antud kontekstis  midagi muud. Kui Maril olid tuulerõuged, siis vaatas ta oma roheliseks täpitatud keha ja näitas punni peale munn. Minu puhul vaatab ta ikka, et mul tussid jalas oleks.
Rääkides lemmikharrastustest, siis käib meil lõputu kohvijoomine (nagu Madis Kõivu näidendis). Ma ei tohi mitte üks teps viilida, pean kõik mängud kaasa tegema. Õige kah, kuidas sa üksi ikka kohvitad.
Teine lõputu tegevus on CD kuulamine. Lastelaulud, eriline lemmik on "Rongisõit", eriti dramaatiline  koht oi, oi, oi, ai, ai, ai, mis siis sellest rongist sai. Oleme püüdnud seda sõltuvust natuke ohjata, aga ei ole kerge. Ise ta vahetab plaate, valik 4 hulgast.
Potil käimine. Triin otsustas erinevalt vanemast tütrest potiga mitte ahistada, oodata ära, millal ise vajadus tekib. Ja see juhtus üleöö umbes paar nädalat enne sünnipäeva. Nüüd käib see asi nagu kellavärk.
Nii me kasvame ja areneme. Minu lapsehoidja oskused koos Mariga.

 Magus lõunauni.

 Õed koos emaga.

 Värskelt kahene.

Jõulud 2013

Ei ma mandu

Mu tütar luges vist siit blogist välja varjatud etteheiteid. Miks ta muidu hakkas nii hoolega jälgima, kuidas ma oma vaba aega sisustan. Lühikese aja jooksul olen teinud järgmised sammud elu sisukuse tõstmise osas.
1. Võtsin raamatukogust lugemist.
2. Läksin eakate ! võimlemisrühma ( tegelikult alles otsin sobivat rühma)
3. Käisime Triinuga "Kertut" vaatamas. ( väga rahul)
4. Otsustasin sõita nädalavahetustel kuhugi või kutsuda endale külalisi ( üle ühe nv). Eile tulin Tallinnast.
5. Teatripiletid on kinni pandud.

Lapsehoidmine nagunii, mis käib suhteliselt rutiini järgi. Olen sellest juba kirjutanud.
Peaks  kroonika huvides kirja panema, mis veel toimub.
Mariliis on 1 aasta 9 kuune (saab mõne päeva pärast). Kõne tuleb tasapisi. Mitte et ta vait oleks, aga lauseid veel pole. On üksikud sõnad, mida võib vist süstematiseerida kuidagi nii, et ühesilblised ja loomariigiga seotud. Iga päev tuleb ikka midagi juurde. Keha keel on tal ka välja kujunenud, näiteks ühtleb ta "ei"  mitteverbaalselt (ei oska seda kirja panna) ja jaatuse asemel noogutab.
Jalutamas käime ikka ühte marsruuti pidi. Vana- Sauga jõe äärde parte vaatama ja siis väikese ringiga tagasi. Möödume ühest lasteaiast, kus on lapsed parajasti õues. Mari tahab seal ikka seisatada ja vaadata, mida teised lapsed teevad. Aga ma olen aru saanud, et see polegi väga hea, sest siis tulevad aialapsed ka oma tegevuste juurest ära meiega rääkima.
Ükskord ma kuulsin, kuidas kasvataja hüüdis lastele:"Tulge ära sealt, te ju teate, et võõraste inimestega ei tohi rääkida!"
Ma  saan aru, et kommionud jne, aga üks vanaema väikese lapsega. Kas siis nii saab last õpetada, et aiast väljas on kõik võõrad, seega ohtlikud.  Kord on kord, nüüd ma püüan sealt kiiresti mööda purjetada

Täna õhtuks pidi siia torm jõudma. Panin mobiili laadima.
Sügis on olnud ilus ja soe, justkui tellitud.

Eelviimast korda

Kui ikka asjad lähevad nii, nagu nad peavad, siis oli see eelviimane kord,  kui lapsed käisid vanaemal  Suure-Jaanis külas. Ma ei tea, kuidas väikelapsed mõtlevad, aga  Annaliisa arvates on SJ ikka ainult SEE maja ja võibolla  ka SEE korter, sest kui me tulime pikalt jalutuskäigult, siis  küsis ta iga natukese aja tagant, millal me suurejaani jõuame.
Edaspidi saab rääkida, et vanaemale külla tähendab minna Riia maanteele (praegu on muide Pärnu tänav).
Käisime läbi kõik väikelinna mänguväljakud (neid on mitu, üks koguni pärjatud "kaunima kodu" tiitliga), kohalikus lasteaias mängimas, tuttavate aias kirsse näppimas, laululaval "esinemas".
Kahju on lahkuda, sest siin on suvel nii mõnus.

Mari teeb käteharjutusi

Käbi käes!

Ajas auto ära

Neiu valges kleidis

Lähme jalutama!

Rõdult emale lehvitamas

Ei kõnni veel

Meie Mali ei kõnni veel. On küll osav ronija ja tõuseb püsti iga vähemagi toe najal, aga sammukest ise ei astu. Tugesid mööda käib küll.
Kui nad emadepäeval siin käisid, siis tundus mulle, et edasiminekut on märgata. Sai teisega mööda koridori kõnnitud, kätest kinni. Võttis pikki samme ja näis nautivat.
Õues on eriti jama, vankris ka imelik hoida. Murul läheb edasi kui väike siil, kiiresti-kiiresti. Katsu kätte saada!! Püksipõlved puha rohu- ja mullaplekke täis. Pestes ei taha mahagi tulla.
Muus arengus väga hea. Ütleb kümmekond sõna. Teab, kus on naba (näitab), käed, suu, nina, silmad.
Tavalistest asjadest rääkimata, nagu emme, kasssss,  nkah( Inka). Väga õrn ja empaatiline - kallistab-musitab.
Sööb hästi. Lust vaadata. Magamisele ei saa ka midagi ette heita. (Triinu lapsed on üldse head magajad, v.a kui mingi haigus kallal on või muu ärritav tegur segamas).

Ajasin  Triinule peale, et käigu ikka arstiga rääkimas selle Mali kõndimise osas. Las vaatab, milles asi või ei pea üldse muretsema (eestlastel ikka see muretsemine).
Perearst oli vaadanud, kuidas laps astub ja leidnud mingi vea küll olevat. Et astub  parema jalaga pikemalt ja vasak  jääb kuidagi taha, nagu oleks vähe nõrgem.
Diagnoos pandi ka- hilinenud arengutähis. Mul ei tahtnud  see üldse meelde jääda, kirjutasin siis endale paberi peale! Anti suunamine taastusravi arstile juulikuusse. See tundus küll väga imelik. Kui areng on hilinenud, siis abi ja nõu saab alles 2 kuu pärast!! Siiski on lootust veidi varem vastuvõtule saada, arst käib enne puhkamas ära.

Vaata!  Isegi liivakastis teeb Mali oma kuulsat harjutust (pepu upakil)
Teadjad ütlevad, et see on üks jooga põhipoose-  allavaatav koer!

Aeg ei peatu....oo ei

Olen jätnud blogimise unarusse, pole aega ja isegi tahtmist on vähemaks jäänud. Lapselaste juures tahaks tihedamini käia, aga palgatöö võtab aja ja jõu ära. Siiski käisin nüüd eelmisel nädalavahetusel, sest Annaliisa sai ju 3aastaseks.
3aastane on juba täitsa tegija, vähemasti oskab ta üllatada omamoodi mõttekäikudega ja muude tegudega. Kui reede õhtul Pärnusse jõuan, siis olen ma vaieldamatu lemmik. Mõlemad lapsed istuvad süles, külvan nad üle musidega ja kallistame kõvasti. Ütlen Annaliisale "linnupoja" ja  Mariliisile  "tibu", kui vastupidi läheb, siis Annaliisa parandab varmalt. Ma olen üliemotsionaalne vanaema.

Annaliisaga käisime jalutamas - kohalikku poodi ja tagasi. AL võttis kohe väikese ostukäru ja hakkas sinna produkte kühveldama. Mina käisin järel ja tõstsin asju riiulitele tagasi. Ega erilist skandaali  sellest tulnud, leidsime mõlemaid pooli rahuldava lahenduse (šokolaadivärviliste  krõbuskite osas).
Tagasiteel käis AL kõik lombid läbi. Kesse poleks lapsena seda teinud! Kodus selgus, et vesi oli tulnud saapa sisse ka ja jalad puha märjad.
Mariliis on sülelaps, tema võib kasvõi päev otsa süles istuda. Käimine pole veel käpas, katsed mõned iseseisvad sammud teha ebaõnnestusid. Ja ohhh seda nuttu siis! Pole ju ka kuhugi kiiret. See-eest oskab Mali ilusaid harjutusi teha. Ja see pole sugugi kerge. Tehke järele! Annaliisa ei teinud, temal oli teine leivanumber.

Talv, mis lõppeda ei taha...

Jõudsin äsja oma koju. Kui mitu korda ma veel nii sõidan - Pärnust Suure-Jaani? Korter on müügis, aga erilist huvi pole täheldada. Lohutan ennast mõttega, et iga asja jaoks on ostja, ju ka minu korter leiab kord oma.
Nii külma märtsikuud ei mäletagi. Ootasin pool tundi bussi  ja siiani pole veel sooja naha vahele saanud.
Aga Pärnus oli tore.
Lapsed on nii  armsad, et ma ainult hellitaks neid.
Annaliisa räägib nii palju ja arukalt. Ainult "banaan" ei oska öelda, ütleb "baljaan". Kui ma parandasin, tegi teist juttu. Vaatasime temaga albumeid. Mind hämmastas, et ta ütles ühe pildi kohta, et "siin on emme töökaaslased". Annaliisast on palju pilte alates sünnihetkest, Mariliisi omad ootavad kõik arvutis oma järge. Tuleb lähemal ajal see lünk täita.
Mariliis on ka palju arenenud. Just vaimselt ja emotsionaalselt. Jah, kõndima pole veel läinud, ei proovi kah. Küll ta jõuab. Selle- eest ronib nagu käbe orav. Oma loomult on siiski väga alahoidlik, asjatult riskima ei hakka. Kui jalg jääb kuhugi taha kinni, siis karjub appi. Tahab süles istuda, tõeline sülelaps. Musitamine ja kallistamine on juurde tulnud. Kui tantsime, siis otsib ise kätt. Nii vahva.

Käisime kogu perega ka Estonia termides. Kolm täiskasvanut kahe lapse kohta oli  päris optimaalne, sest siis oli võimalik igaühel ka veidi omaette spaatada. Annaliisa on vana spaahunt. Tema ei kartnud midagi. Päästerõngas ümber kere andis talle niisuguse turvatunde, et hüppas igalt poolt vette. Juhtus ka, et vajus vee alla või rõngas keeras ta selili, aga sellest pold kohe midagi.
Mariliis ehmatas ära, kui nii palju vett nägi. Tema  oli  ju esimest korda. Õnneks ei sattunud paanikasse. Kõige parema meelega istus ikka basseinis ka süles (on alahoidlik, ütlen ma). Pikapeale harjus ja kohanes temagi. Tuleb tihedamini käia!

Üks jalutuskäik jättis mulle kahetise mulje. Nimelt käisime kasse toitmas. Ühe vana paadikuuri juures jõe ääres on kassikoloonia. Viisime sinna toitu. Annaliisa läks lähemale vaatama. Mariliis imestas kaugelt. Üks uus sõna, mida ta selgelt ütleb, on "kass". Neid oli seal kümmekond, kaugemalt jooksis juurde, aga need vist pold omad. Paar vana ja enamjaolt noored. Olid julged ja sugugi mitte rääbakad. Ju siis ümbruskond neid toidab. Aga see on vastutustundetu. Kodutud loomad on väga hale vaatepilt.

Kassid ja Annaliisa.

Mida oskab Väike Mali aastaselt?

Pildil sõpruskonna lapsed. Meie omad - väike Mali Sandri süles, Annaliisa keskel. Aastase sünnipäev.

Mida oskab Väike Mali aastaselt?
Nagu näha, käsi plaksutada. Ta ei kõnni veel (ikka küsitakse seda aastase kohta, nagu oleks see põhinäitaja). Ta on väga "jutukas" ja ilmeka miimikaga. Ütleb sõnu "emme" ja "aitäh" . Koera ja kassi nähes paneb huuled torru ja teeb huvitavat kurguhäält. Inka nime teab ka, ütleb "nka".
Kuulab hästi sõna, ütled "ei tohi", vaatab otsa ja  jätabki järele. Ronib diivani peale ja alla. Oskab ise maha tulla, pepu ees. Diivani alt taganeb tuldud teed, ei löö pead ära.
Vaatab pikalt raamatuid, tõstab näpu püsti -üks! Teisi numbreid veel ei tea.
Naeratab kõigile vastu. Ei võõrasta kedagi. Teeb kõvasti kalli-kalli. Lühidalt - on väga sotsiaalne.
Kui muusikat kuulab, siis õõtsub rütmis kaasa. Väikesele ksülofonile saab pulgaga pihta. 
Viskab asju maha ja tunneb suurt rõõmu, kui tuleb kolks. Võib asju lõpmatult loopida, kui tähelepanu kõrvale ei juhi. Oskab lastetoas mängida ja ei hakka nutma, kui suur õde tema käest midagi ära võtab. Ilmselt sellega leppinud...esialgu.
Istub meelsasti süles, aga magada tahab ainult omaette voodis. Läheb isegi närvi, kui teda nutu pealt püütakse süles rahustada.
Öösel tahab ikka tissi. Ema kiusab ja iga kord ei anna. Söögiisu on väga hea. Ise nägin, kuidas puder ja püree kaob nagu mutimullaauku, suuke ootavalt lahti. Oma vanemale õele teeb ses osas küll silmad ette.
Päeval ja ärkvel olles on väga hea ja rahulik laps. Tegelikult magab ka öösel  hästi, kui just  nohu või mõni muu tervisehäda ei kimbuta. Teeb 2 korralikku päevaund.
Oskab ise magama jääda nii toas kui õues. Lutti ja lutipudelit pole kunagi saanud.
6 hammast - 2 all ja 4 üleval. Võib-olla on mõni veel tulekul, ei tea nii täpselt.

On üks lõpmata armas putukas!

Väike Mariliis aastane!

Õed. Varsti tuleb aeg, kus vanuse vahe pole enam nii märgatav. Pilt on poseeritud- ise nad poleks tohtinud laua peale ronida!

Alles see oli, kui ... jne
Ja juba ongi  meie väike Mali ühe-aastane. (Võib-olla peaks hakkama last korrektselt õige nimega kutsuma?)
Triin ütleb ka Mali. No vaatame, kuidas kujuneb.
Lähen sünnipäevale alles järgmisel nädalavahetusel, kui saab 2 ühe hoobiga. Triinul ju sünnipäev 10. veebruaril. Keskmise pildi peal on Mariliis Triinuga väga sarnane. Ma ei tea, kas see on vanainimeste komme otsida aina sarnaseid jooni. Iga laps on oma nägu! On ka neid, kes ütlevad, et mõlemad õed on hämmastavalt sarnased:)

Jõulud Mähel

Jõulud on kodune püha. See aga ei tähenda just alati, et pead oma kodus jõulu aal olema. Võid ka koos oma pesakonnaga minna näiteks Mähele, kuhu me seekord olime kutsutud ja kahtlemata oodatud. Võtsime pool elamist kaasa ja läksime.

Jõuluõhtu oli pikk (mõnel ulatus see sügavasse öösse) ja südamlik. Esiteks jõuluvana ootamine. Tagantjärele ma mõistsin, et see ilus mäng oli seekord ju ainult ühe väikese inimese pärast. Annaliisa on just parajasti sellesse ikka jõudnud, kus  menetleb veidi juba seda jõuluvana ja kingi värki. Mali ei saanud veel tuhkagi aru ja teda pandi magama ka. Teised "lapsed" on ju hilisteismelised või isegi nooremas keskeas. Sellegipoolest oli ääretult põnev vaadata, kuidas jõuluvana koos päkapikuga "mööda kihutas" ja aja puuduse tõttu ainult pakid ukse taha maha pani.
Traditsioonid. Enne protseduure pakkide kallal, ka enne jõuluõhtu söömaaega vaatasime ära Petronede  saate "Jõuluks koju!" Tore ikka, et meil nii kuulsad sugulased on!

Nälg ja janu kustutatud, tuli väike jõulukontsert. Kuidas mulle meeldib mu vanema venna pere muusikalembus ja  -võimekus! Ei ole pidu või kokkusaamist, kus ei oleks kesksel kohal muusika. Annaliisat lummas eriliselt süntesaator (pildil), aga ka teised pillid - trumm, kitarr ja see pill, mida ta nimetas viiuliks, aga mis  tegelikult oli ukuleele.
Kinkide lunastamiseks (igaüks sai ainult 1 paki, mis oli loositud, mingit kinkide hullust me ei soovinud, ka mitte lastele!) tuli millegagi esineda. No enamasti said kõik kenasti hakkama. Kui oli abi vaja, ei keelatud.

Pärast jõuluprogrammi mängisime tundide viisi maffiat. See oli nii pingeid tekitav, et vahepeal pidime üksteisele meelde tuletama, et see on ainult mäng, mitte päris, sest kohati tundus, et vastupidi. Igas peres omad mängud. Viljandis mängime alati "Eesti mängu" ja "Aliast".

Ilusad jõulud olid! Mõningased häired ööunega seoses unustame ära. Järgmisel päeval pöördusime igaüks oma koju ja siis võis ju unevõla tasa teha.

Uue aastani!

Meie Mali

Ühe pere lapsed omavad  teatud ühiseid  jooni küll, aga rohkem on siiski erinevaid. Loodus on vaimustav oma mitmekülgsuses ja variatiivsuses. Aga oleks ka igav ja "äärmiselt keskpärane", kui ühtedest vanematest sünniksid ainult pisiasjades erinevad lapsed.
AL ja ML on väike vanusevahe, alla kahe aasta, sestap on hea võrrelda. Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda enam erinevad.
Väike Mali tuli istuma alles 9kuuselt, enne õppis ära püstitõusmise ja mahalaskumise. Ta on ettevaatlik ja alalhoidlik. Tunnen temas ära  Triinu rohkem kui Annaliisas. Samas on ta väga püsiv ja kange.
Pärst seda, kui Mali sai seismise selgeks, võib  ta pikka aega  seista laua najal, diivani najal, kapi najal nagu turvamees (Triinu tähelepanek). Muidu on ta marurahulik, aga tühja kõhtu ei kannata. Teda kaunistab hea söögiisu ja valmisolek maitsta ka seni tundmatuid toite.
Ta on lõpmata pehme ja soe laps.
Mulle meeldib, kuidas Triin Malit hellitab ja ütleb, "kui tore ikka, et Mali meile tuli!"

Tihtipeale kipub esiklaps rohkem tähelepanu saama, teine jääb varju. Et seda ei juhtuks, tegin väikesele Malile pühendatud postituse ja panen ka mõned pildid.

Kaks tiigrikutsut

Kaks tiigrikutsut. Piltidel 1 ja 4 - Annaliisa.
Piltidel 2 ja 3 - Mariliis.
Kas on sarnased?

Vaheaeg Pärnus

Olin endale vaheajaks igasuguseid töid korjanud, millest ma vaevalt pool tehtud sain. Ma ei imesta - nii on see alati! Nüüd süda natuke valutab. Ka selles pole midagi uut.
Aga ma ei saanud ju ära jätta traditsioonilisi käike Tallinna ja Pärnu. Eriti Pärnu. Polnud lapsi näinud 5 nädalat. Vahepeal oli lasteaialaps saanud igasuguseid viirusi ja põdes pikalt. Oli kohe kõhnaks ja kergeks jäänud.
Noorem on roomamises meistriliigas, istumist sirge seljaga pole veel proovinud. Pikutab väga lahedalt ühe külje peal ja püsti veab ennast ka, kui kusagilt kätega kinni äsab. Hambaid pole lisandunud - on 2 all.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa!! Ma polnud selleks veel valmis. Kodust läksin ju sügisvarustuses.

Annaliisale kinkisin ühe lastelaulude plaadi. Ta on laulmisest väga huvitet ja beebikooli juhataja olevat öelnud, et on musikaalne. Mingid fraasid on talle kusagilt meelde jäänud, näiteks "Ma kõnnin hallil lõpmata teel...."
Kuulsin, kuidas ta enne magama jäämist omaette laulis "Kopp-kopp! lahti tee..." ja  "Piilupart oli rongijuht..." Ühte teretamise laulu oskab otsast lõpuni.
Muide, kõik tähed on tal olemas ja räägib selget juttu, kasutab isegi liitlauseid, näiteks seostab oma mõtteid sidesõna aga abil. Ja ta on alles 2,5aastane.
Tal on aga loll komme  küsida iga asja peale "Ahhh?", justkui ei kuuleks. Ma ütlesin, et lähme kõrvaarsti juurde, siis kuulis kohe.

Käisime Triinuga ka kinos. "Eestlanna Pariisis". Eriti ei meeldinud. Olen nõus nende kriitikutega, kes ütlevad, et "jahedalt intelligentne film"(Tiit Tuumalu PM  lisas AK, 13. okt 2012) ja et  kiretu, absoluutselt huumorivaba, isegi igav, kuigi teema võimaldanuks nii üht kui teist ja tüki kolmandatki.
 "Väga korralik film, ilma eriliste tundevärinateta," kirjutas Indrek Kasela samas.
Triin ütles, et 4 -.
Aga tore oli ikka kinos käia üle pika-pika aja, peakski võtma selle iga Pärnus-käigu programmi.
Spa kõrval, kuhu ka tahaks, aga seekord ei saanud.

Kodukootud portreed lastest (26. okt 2012, päeval, kui tuli esimene lumi))

Kell keeratud, pühapäev jookseb. Homme algab uus veerand. Pähh!

Lapselapsed

1. ja 2.pilt- suvi Lubjas 2012
3. pilt - september 2012- kaalikat söömas

Käime kokku!

Grupipilt. 29. juunil 2012 Lillis.

Pikkuse järjekorda sättimine:) Väga naljakas ettevõtmine.

Suguvõsa blondid.

Onud ja lapsed.

"Teeme pilti nüüd!" kutsub Annaliisa.

Roosa majake - kõikide väikeste tüdrukute unistus.

Kõige noorem kohal viibinud sugulane - Väike Mali.

Pillimehed annavad igale kokkutulekule värvi ja särtsu juurde! Vasakul minu vend Tiit, kelle õues pidu toimus 10. juulil 2012.

Annaliisa peojärgsel hommikul. Vt millised kingad!

Üllatuskülaline (ülal). Tüdrukute tubased tegelused (all)


Selle suve märksõna on vist sugulaste kokkutulek! Seni on neid kaks olnud, aga suvest pool veel ees. Mine tea, mine tea!
Panen mõned pildid, sest parem kahvatu pilt kui värvitu sõna!