Ei ma mandu

Mu tütar luges vist siit blogist välja varjatud etteheiteid. Miks ta muidu hakkas nii hoolega jälgima, kuidas ma oma vaba aega sisustan. Lühikese aja jooksul olen teinud järgmised sammud elu sisukuse tõstmise osas.
1. Võtsin raamatukogust lugemist.
2. Läksin eakate ! võimlemisrühma ( tegelikult alles otsin sobivat rühma)
3. Käisime Triinuga "Kertut" vaatamas. ( väga rahul)
4. Otsustasin sõita nädalavahetustel kuhugi või kutsuda endale külalisi ( üle ühe nv). Eile tulin Tallinnast.
5. Teatripiletid on kinni pandud.

Lapsehoidmine nagunii, mis käib suhteliselt rutiini järgi. Olen sellest juba kirjutanud.
Peaks  kroonika huvides kirja panema, mis veel toimub.
Mariliis on 1 aasta 9 kuune (saab mõne päeva pärast). Kõne tuleb tasapisi. Mitte et ta vait oleks, aga lauseid veel pole. On üksikud sõnad, mida võib vist süstematiseerida kuidagi nii, et ühesilblised ja loomariigiga seotud. Iga päev tuleb ikka midagi juurde. Keha keel on tal ka välja kujunenud, näiteks ühtleb ta "ei"  mitteverbaalselt (ei oska seda kirja panna) ja jaatuse asemel noogutab.
Jalutamas käime ikka ühte marsruuti pidi. Vana- Sauga jõe äärde parte vaatama ja siis väikese ringiga tagasi. Möödume ühest lasteaiast, kus on lapsed parajasti õues. Mari tahab seal ikka seisatada ja vaadata, mida teised lapsed teevad. Aga ma olen aru saanud, et see polegi väga hea, sest siis tulevad aialapsed ka oma tegevuste juurest ära meiega rääkima.
Ükskord ma kuulsin, kuidas kasvataja hüüdis lastele:"Tulge ära sealt, te ju teate, et võõraste inimestega ei tohi rääkida!"
Ma  saan aru, et kommionud jne, aga üks vanaema väikese lapsega. Kas siis nii saab last õpetada, et aiast väljas on kõik võõrad, seega ohtlikud.  Kord on kord, nüüd ma püüan sealt kiiresti mööda purjetada

Täna õhtuks pidi siia torm jõudma. Panin mobiili laadima.
Sügis on olnud ilus ja soe, justkui tellitud.