Kus prillid?

Mul on igaks otstarbeks eri prillid. Ühtedega olen arvutis.

Eile õhtul olid need aga kadunud nagu tina tuhka. Küll ma otsisin siit ja sealt. Kõik toad tuulasin läbi, köögis käisin korduvalt. Isegi külmkappi ja prügikotti vaatasin.
Õhtul läksin magama lootuses, et küllap nad hommikuks välja tulevad.
Tulidki. Olid teised sangapidi altnaabri rõdu küljes. Nüüd ma mõistatan, kuidas nad sinna said.
On kaks varianti.
1. Vaatasin üle oma rõdu piirde alla, kas kass Pätu ootab välisukse taga sissesaamist. Prillid kukkusid märkamatult alla.
2. Käisin õhtul pimedas kassi koju kutsumas, aga tema hüppas mulle altrõdu serva pealt ootamatult selga. Ehmatusega ei märganud, et kaotasin prillid.

Ükskõik, kumb variant on õige, igal juhul on kass süüdi!!!
Mina ju ometi pole ohmu:)

Täna oli viimane klassikaline lõpukirjand!?

1. Minu Eesti

2. Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele

3. Ühiskonna arengu võti on haridus

4. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda (Iiri vanasõna)

5. Igal ajal on oma nägu

6. „Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ (Sokrates)

7. „Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.“ (Georg Wilhelm Friedrich Hegel)

8. Kultuur meis ja meie ümber

9. Kuidas kirjandus on mõjutanud minu tõekspidamisi?

10. „Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse.” (Theodore Parker)

Lugesin delfist lugupeetud kirjanike arvamusi kirjanditeemade kohta. Kommentaare ka muidugi. Kirjanikele (Berg, Õnnepalu, Kivirähk) tundusid teemad laialivalguvad, lamedad ja abituriente alahindavad. Igaüks võib proovida, kuidas oleks kirjutada 6 tunni jooksul 600-800 sõna arutlevat arukat teksti.

Uut tüüpi eksam on kollitanud ammuilma. Järgmisel kevadel on ta siis kohal. Märt Hennoste võit.

Ma nägin und

Viimasel ajal näen ma imelikke unenägusid. Need pole just õudukad, aga ma olen neis väga suures kimbatuses.
Ega oma unenägudest jutustamine pole vist hea toon, aga olgu pääle.


Esimene unenägu
Olen ühes suures majas, mis meenutab interjöörilt mingit baari või ööklubi. Rahvast on seal ka, aga mina olen omaette - mul pole seal tuttavaid ja kellelgi pole minuga asja. Siis tahan ma lahkuda, sest pean jõudma ... eksamile. Ega unes keegi just seda öelnud, aga ma vaatasin kella ja teadsin, et mul on väga kiire- vaja ÕSid veel saali viia. Ei leidnud aga ust - ust polnudki. Mind valdas paanika. Lõpuks leidsin mingi väljapääsu, aga see viis kinnisesse hoovi. Oli kõrge plank ees, mida hindasin mõttega, kas suudan üle ronida. Ei suuda!!!
Tahtsin helistada, ilmselt õppealajuhatajale, et ei saa tulla, aga telefon(mobla) oli võõras, mitte minu oma, ja sellega ei saanudki helistada. Seal polnud üldse klahve.
Siis ma ärkasin. Oligi aeg tõusta.

Teine unenägu
Oli kas riigikogu või valitsuse pildistamine. Sätiti inimesi ritta istuma, aga mina magasin oma voodis objektidel jalus. Teadsin, et pean sealt ära minema, aga mul polnud riideid, ei saanud teki alt välja tulla. Oli hirmus piinlik, mind vaadati pilkavalt või põlastavalt. Siis veeti mu voodi platsilt ära. Olin nii alandatud, et nutsin. Ma ei saanud midagi iseenda aitamiseks teha- ei saanud isegi rääkida.


Ma ei otsi unenägudest mingeid teateid, aga seda ma usun, et alateadvuses on peidus muremõtted, mis end unenägudes ilmutavad.


Häid kevadpühi kõigile! On nii kaunis pühapäev! Mõne päevaga on läinud roheliseks, ehkki heki all leidub veel lund!

pilt netist

Meie põlvkonna iidoleid

Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva – 30. mai 1996 Tallinn)

Kuulasin Vikerraadiost saadet Alo Mattiisenist, kus ema, põlvkonnakaaslased, sõbrad meenutasid teda.
Nii lühikeseks jäi ta maine elu, aga igavene nimbus püsib ta kohal seni, kuni on kas või üks põlvepikkune poisike, kes kõneleb eesti keelt ja mäletab midagi eesti rahvast.

Kui Mattiisen oleks täna elanud, oleks ta olnud kõigest 50aastane.
No mis vanus see ka on!!!
Ivo Linna, Tõnis Mägi jpt- temast üle 10 aasta vanemad - on siiani kõvad tegijad.

Mäletan, kui Mattiisen suri, räägiti, et kirstus oli nagu 70aastane ätt.
Mis teda nii kiiresti kulutas? Ema meenutustest kumas kuidagi süüdistust naise aadressil, kes ta üksi jättis.
Ei olnud talle ette nähtud pikemat elu! Põles kui säraküünal. Eredalt, kuid üürikest aega.

Vaatasin täna ka üht dokki viimasest ärkamisajast.
Ilus aeg oli. Inimesed olid kõik nii rõõmsad, noored, ilusad, hoidsid üksteisel käest või ümbert kinni. Laulsid "Eestlane olen ja eestlaseks jään...."

Esimene juubel

Aasta on möödunud nagu unenägu.
Juubilar lillede keskel, ise ka nagu lill!

Epp loomingulisel lähetusel

Epp on oma postituses maininud, et on Suure-Jaanis kirjutamas...
On jah. Siin ju ruumi palju, kummalgi oma tuba ja 2 jääb veel tagavarakski.
Epuga oleme kümmekond aastat tagasi ka koos elanud. See oli aeg, kui tal oli pelgupaika vaja. Tuli Tallinnast ära koos oma seitsme asjaga, millest suure osa moodustasid raamatud.

Mäletan, kuidas ma saatsin ta siit bussi peale - läks Soome mingitele rahvusvahelistele kursustele (taotles ja sai stipendiumi). Seal nad kohtusid Justiniga.....ja edasisest võib lugeda juba "Minu Eesti" 1. ja 2. osast.

Siin me nüüd oleme kahekesi. Kuulen Eppu tundide viisi arvuti klaviatuuril klõbistamas. Kiiresti-kiiresti, kusjuures ta trükib ainult kahe sõrmega. Ta on siin toimetanud mälestuste raamatuid ja kirjutanud oma India-värki märkmikust arvutisse. Ma imestan, kui suure töövõimega ta on.
Telekas teda ei ahvatle, lobisemine samuti. Nii me austame teineteise privaatsust.

Justin on ka väga tubli mees. Ta saab suurepäraselt hakkama kahe tütre kantseldamisega samal ajal, kui ema on Indias või Suure-Jaanis või ... kus tahes.

Tujurikkuja parimad palad

Pärast seda ja selle pärast

Vahel ma mõtlen, miks peaksin kõiki maailma muresid endasse laskma, nagu endal vähe muresid oleks (ikka jagub!).
Samas, ega loomuse vastu saa.
Veerpalu dopinguskandaal häiris mind eelkõige sellest aspektist, et valetamist-vassimist peetakse riiklikul-ühiskondlikul tasandil nii võimalikuks, et otsitakse endale õigustusi kuni lõpuni.

Kui kuulasin "Ringvaatest" ekspert Kristjan Pordi arvamust, siis rahunesin maha. Viimastel päevadel on see üks asjalikumaid ja adekvaatsemaid antud teemal.
Muidugi on valus ja häbi paljude asjade pärast, aga tuleb tunnistada: tehtut ei saa tagasi võtta. Vabandamised ja tagantjärele õigustamised võivad asjale isegi kahjuks tulla. Usaldusväärsust kaotasid kõik need 5 inimest, kes olid positiivsest dopinguproovist teadlikud juba 2 kuud tagasi ja otsustasid selle maha vaikida.
Nii tulebki - vastutust jagada, mitte vabandada lõputult.

On muidugi kena, et Veerpalul on rahva armastus ja raudkindel usk tema süütusse. Võibki nii olla, et sangar ei olnud teadlik, mis talle sisse söödetakse ja et tahtlikult keegi kasvuhormooni vales koguses ei manustanud, aga et seda tarvitati (ja tarvitatakse), mainis ju pressikal ka Mati Alaver. Nii et asi on lihtsalt saatuslikus eksituses - midagi on jäetud arvestamata, millestki poldud teadlikud.
Kuulasin ka Kaja Tampere intervjuud ERRis, kus ta ütles, et kangelaselt, kes Andrus Veerpalu rahva silmis ikka jätkuvalt on, oleks oodanud ka kangelaslikku käitumist ja et suhtekorralduslikult oli asi ikka väga pahasti.
Kõik on pahasti...
Nüüd tuleb edasi elada, leida endas jõudu leppida paratamatusega.
Sama on ka raskest diagnoosist teada saamisega. Algul on õudne, tekib paanika. Pärast tuleb rahunemine, leppimine olukorraga.
Elu ongi selline, keeruline ja raske.

Iidoli tapmine

Pealkiri on laenatud.

Vaatasin täna pressikonverentsi. Nii kahju on. Inimene on nõrk, inimene on ekslik. Kas on nii raske tunnistada ennast süüdi või on tõepoolest tegemist saatusliku veaga? Olgu, kuidas on, aga mainet on imelihtne rikkuda ja peaaegu võimatu taastada.
Jah, oli meil tubli mees Andrus Veerpalu...
Nüüd aga murtud mees.

Edit. Kellele nüüd seda vaja oli - vassimisi, valetamisi, kahtlustusi, süüdistusi?! Ei- tea- mis seaduste järgi ei tohtinud tõtt rääkida, aga - nii masendav on vaadata, kuidas nüüd Suusaliit jt ennast püüavad puhtaks pesta, õigustada seda lõputut vassimist. Jüri Järv muutub iga intervjuuga ebausutavamaks, et mitte öelda rohkem.