Aasta möödas

Jaanid 2014 Ridakülas

Simona ja Ilona külas

Tütar ajab ikka peale, et ma kirjutaksin aasta kokkuvõtte, ehkki kirjutamine on muutunud juba minu jaoks pingutuseks. Aga eks ma püüa.

Võtan  tinglikult aasta alguseks suve alguse.
Eelmise aasta suvel lõpetasin oma viimase klassiga koolisuhte ja seega ka tööelu päriselt. Ilma igasuguse kahjutundeta. Nostalgia on mul siiani selles küsimuses võõras tunne.
(Selle aasta suve alguse  võtsin vastu samuti S-Jaanis, olin seal Kappide muusikapäevadel. Lõpuaktusele ei läinud, kuigi kutsuti.)
Eelmine suvi jätkus nii, et hakkasin palavikuliselt mõtlema kolimisele - pakkisin asju, närveerisin  jms.
Juulikuu keskpaiku käisin 3päevasel reisil Soomes. Ilmad olid väga ilusad. Kõik oli hästi.
Ja siis juhtus see, mis lõi segi kogu mu suve ja mõjutas väga oluliselt mu järgnevat elu. Emotsionaalses mõttes.
Mul lõhkes pimesool ja oli suur vedamine, et sattusin üldse haiglasse operatsioonile. Viimasel minutil. Operatsiooniarst oli rõõmus, et päästis mu elu ja tegi opi käigus ainult 4 auku mu alakõhtu. Mõne päeva pärast selgus, et midagi on valesti. Ei hakka pikalt heietama, lühidalt oli nii, et kogemata oli kinni nõelutud osa mu sooltest. Järgmine operatsioon oli vältimatu, ja sellega oli kiire.
Et ikka kogu pakett oleks, sain veel kolmanda portsu häda juurde - ohtlikud bakterid peensooles.
Kui ma 4 nädalat hiljem haiglast koju sain,  olin 10 kilo kergem ja hingepõhjani vapustatud sellest, mis minuga juhtus või juhtumata jäi.

See kaunis suvi oli juba jõudnud augustikuusse ja minu kolimise päev oli  käes. Mis vahepeal sellel rindel oli toimunud, oli lausa ime. Minu 4toaline korter oli tühjaks tehtud, nurgas vaid raamatukuhilad ja kolimist ootavad viimased  kastid. Minu lähedased, sõbrad, vallatöötajad jt olid teinud, mis vaja. Kui ma poleks haiglasse kukkunud, oleks kolimismured nii või teisiti mind murdnud, arvan ma, aga mitte nii hullusti ehk.

Kohanemine Pärnu ja uue eluga läks omasoodu. Olen sellest juba kirjutanud sessamas blogis eespool.
Pole mõtet üle korrutada.
Laste elus osalemine on olnud tore, see on andnud mu praegusele elule põhisisu ja mõtte. Kui muus osas on vahel meel nukker, siis see korvab.
Mari oli sügisel väike ( 1a 6... kuud), ei osanud veel sugugi rääkida. Mina "vestlesin" temaga, sõnagi vastu saamata. Tegime pikki ringe ümbruskonnas, mängisime lastetoas kohvijoomist, lugesime mitmed raamatud ribadeks, kuulasime plaadid otsa.  Mari oli kaua aega emmekas,  nuttis, kui ema läks ära. Me ootasime mõlemad, millal  ema töölt  tuleb. Eriti pikk oli aeg pärast lõunauinakut.
Ma võin nüüd tagantjärele öelda, et sügisel võttis lapsehoidmine kogu mu füüsilise ja emotsionaalse jõu ära, nii et muuks eriti enam võhma ei jäänudki.
Mari areng on olnud huvitav. Erinev Annaliisast. Tema oskused on tulnud veidi hiljem kui õel, aga seda vahvam on olnud neid jälgida. Potilkäimine tuli üleöö enne 2. eluaastat. Praegu ei juhtu ka mänguhoos ja une pealt mingit  apsu. Ühel päeval tuli ta mulle ütlema, et pissis õues.
(vabandust, et kirjutan selliseid intiimsusi)
Samasugune kiire areng oli ka kõnega. Momendil on Mari 2 aastat ja peaaegu 5 kuud, ja ta räägib oma jutud kõik ära. Kõiki häälikuid muidugi veel pole, aga pudikeelest on asi kaugel. Palju on ta üle võtnud vanema õe kõnemaneerist  ja see on nii vahva.
Kahe õe omavahelised suhted on vist niisugused, nagu nad tavaliselt on. Kaua lahus ei taha olla, kallistavad ja kisuvad, kusjuures Mari teeb tihtipeale Annaliisale liiga. Ühte tuppa magama minek on mõlemale positiivselt mõjunud.

Uuel sügisel algab ka uus rutiin. Mari pannakse lasteaeda osalise koormusega. Esialgu tuleb arvestada sellega, et kohanemine võtab aega ja tagasilöögid on paratamatud, nii et mul tööd jätkub.
Jutujätkuks peab mainima, et Annaliisa oli ka esimesel aastal palju haige, nüüd aga mitte, kui tuulerõuged välja arvata. ja mõni väike nohu.

Väike Mariliis askeldab "pätsul" liiva ja muuga. Sügis 2013

Õed koos Inkaga kevadel 2014 oma aias

Vasakul Annaliisa kuldsel sügisel 2013  ja  paremal  Mariliis  kevadel 2014 
                                                                     

Mariliis sai 2!

Imestan, et pole nii kaua midagi kirjutanud. Sellel võib olla mitu põhjust. Üks on see, et  praegune elu ei inspireeri eriti. Mitte et see igav või tühi oleks, vaid ta on nii ühetaoline. Nädal kui mõtteline tervik kattub enamasti eelneva või järgnevaga.
Siiski, siiski - meie väike Mari sai 1. veebruaril 2aastaseks.
Katsun siin nüüd portreteerida väikest tegelast praeguse seisuga. On ju üldiselt teada, et väikelaps areneb tormiliselt.
Mari on  Annaliisa (3 aastat 10 kuud) noorem õde, kes oma positsiooni perekonnas kasutab osavalt ära. Nimelt on ta mõistnud, et nooremal on peaaegu alati õigus, ja ta solvub hingepõhjani, kui alati nii see pole. Igal juhul hammustamine ja näpistamine nii, et jäljed järel,  pole lubatud. Juustest rabamine on justkui viimasel ajal vähenenud.
Jonnimise klassika on ka käpas: kui ei saa, mida tahab, siis viskab käntsti selili.
No mis ma nüüd siis ainult halvast...
Mari sööb hästi, on heas isus ja konditsioonis. Vähe on asju, mille ta ära põlgab. Söömine on tema jaoks nii tähtis, et ta oli ainuke lastest, kes sünnipäevalauas istus ja korralikult sõi.
2aastane Mari ei räägi veel palju, aga kommunikatsioon täiesti toimib. Lühilausetest on kasutusel ei tee, ei saa, ei taha.
Aktiivses sõnavaras on paarkümmend sõna. Mõned on nii armsalt naljakad, nagu näiteks non, mis tähendab mul on. Kasutatakse siis, kui pakud näiteks juurde putru või piima. Viimane on Mari keeles mim,  pell või peel tähendab veel. Mõned ebatsensuursed sõnad on ka, kuigi need tähendavad antud kontekstis  midagi muud. Kui Maril olid tuulerõuged, siis vaatas ta oma roheliseks täpitatud keha ja näitas punni peale munn. Minu puhul vaatab ta ikka, et mul tussid jalas oleks.
Rääkides lemmikharrastustest, siis käib meil lõputu kohvijoomine (nagu Madis Kõivu näidendis). Ma ei tohi mitte üks teps viilida, pean kõik mängud kaasa tegema. Õige kah, kuidas sa üksi ikka kohvitad.
Teine lõputu tegevus on CD kuulamine. Lastelaulud, eriline lemmik on "Rongisõit", eriti dramaatiline  koht oi, oi, oi, ai, ai, ai, mis siis sellest rongist sai. Oleme püüdnud seda sõltuvust natuke ohjata, aga ei ole kerge. Ise ta vahetab plaate, valik 4 hulgast.
Potil käimine. Triin otsustas erinevalt vanemast tütrest potiga mitte ahistada, oodata ära, millal ise vajadus tekib. Ja see juhtus üleöö umbes paar nädalat enne sünnipäeva. Nüüd käib see asi nagu kellavärk.
Nii me kasvame ja areneme. Minu lapsehoidja oskused koos Mariga.

 Magus lõunauni.

 Õed koos emaga.

 Värskelt kahene.

Jõulud 2013

Ei ma mandu

Mu tütar luges vist siit blogist välja varjatud etteheiteid. Miks ta muidu hakkas nii hoolega jälgima, kuidas ma oma vaba aega sisustan. Lühikese aja jooksul olen teinud järgmised sammud elu sisukuse tõstmise osas.
1. Võtsin raamatukogust lugemist.
2. Läksin eakate ! võimlemisrühma ( tegelikult alles otsin sobivat rühma)
3. Käisime Triinuga "Kertut" vaatamas. ( väga rahul)
4. Otsustasin sõita nädalavahetustel kuhugi või kutsuda endale külalisi ( üle ühe nv). Eile tulin Tallinnast.
5. Teatripiletid on kinni pandud.

Lapsehoidmine nagunii, mis käib suhteliselt rutiini järgi. Olen sellest juba kirjutanud.
Peaks  kroonika huvides kirja panema, mis veel toimub.
Mariliis on 1 aasta 9 kuune (saab mõne päeva pärast). Kõne tuleb tasapisi. Mitte et ta vait oleks, aga lauseid veel pole. On üksikud sõnad, mida võib vist süstematiseerida kuidagi nii, et ühesilblised ja loomariigiga seotud. Iga päev tuleb ikka midagi juurde. Keha keel on tal ka välja kujunenud, näiteks ühtleb ta "ei"  mitteverbaalselt (ei oska seda kirja panna) ja jaatuse asemel noogutab.
Jalutamas käime ikka ühte marsruuti pidi. Vana- Sauga jõe äärde parte vaatama ja siis väikese ringiga tagasi. Möödume ühest lasteaiast, kus on lapsed parajasti õues. Mari tahab seal ikka seisatada ja vaadata, mida teised lapsed teevad. Aga ma olen aru saanud, et see polegi väga hea, sest siis tulevad aialapsed ka oma tegevuste juurest ära meiega rääkima.
Ükskord ma kuulsin, kuidas kasvataja hüüdis lastele:"Tulge ära sealt, te ju teate, et võõraste inimestega ei tohi rääkida!"
Ma  saan aru, et kommionud jne, aga üks vanaema väikese lapsega. Kas siis nii saab last õpetada, et aiast väljas on kõik võõrad, seega ohtlikud.  Kord on kord, nüüd ma püüan sealt kiiresti mööda purjetada

Täna õhtuks pidi siia torm jõudma. Panin mobiili laadima.
Sügis on olnud ilus ja soe, justkui tellitud.

Esimene kuu Pärnus

Esimene kuu täitus 17. septembril. Ei oska hinnata, kas aeg on möödunud kiiremini kui tavaliselt või mitte. Seda küll tajun, et jubekiire on otsa saanud, aga see võib ka ajutine olla. Mingi väike rutiin on juba tekkinud. See küll muutub järgmisest nädalast, kui hakkan hommikuti sõitma Lupja Marit hoidma ja Triin läheb päriselt tööle. Siiani on ta tükati käinud. Lapse hoidmine ei heiduta mind enam, sest laps on minuga harjunud ja ...küllap kõik laabub.
Esimesed külalised on juba käinud, aga elamine pole mul veel kaugeltki korras. Ootan remondimeest ja on igasuguseid muid mõtteid, mis tahavad realiseerimist. Kuhu mul kiiret!
Ühtegi tuttavat pole mul tekkinud. Tervitan küll viisakalt trepikoja mutte, aga jutuks pole läinud. Ainult pesunööride juures küsisin, kas igaühel peavad isiklikud olema, kui üks mammi kurtis, et "jälle see 3. korruselt on mitu nööri täis ladunud." Igal pool omad kombed - eestlane tahab, et kõik oleks oma ja  privaatne.
Mutid istuvad maja ees ja naudivad kaunist suve lõppu.
Triin toob Annaliisa lasteaeda ja siis tulevad Mariga siit läbi. Koos sööme putru, ma olen ka hommikupudruusku üle läinud. Üle õue on pagaripood, kus tehakse häid pirukaid. Seda igal hommikul siiski endale ei luba, sest mõelge, kuidas see mõjub!!!
Muide, haiglas kaotatud kilod pole tagasi tulnud ja hea ongi.
Eelmisel nädalavahetusel käisin Suure-Jaanis. Seal oli laat ja ühtlasi kohtusin paljude tuttavatega. Siis mõtlesingi, et ega enam nii häid sõpru leia, tuleb vanadest kinni hoida. Ma olen vahel vaadanud neid, kes istuvad pingil ja jutustavad, et ega ma ikka nendega oska ennast veel samastada.
Nii ongi mu ainukesed Pärnu inimesed tütre pere ja tema sõpruskond.
Ma tean, et Pärnus elab ka mitu blogijat, keda olen lugenud (Ritsikas, Tikker).

Aeg ei peatu....oo ei

Olen jätnud blogimise unarusse, pole aega ja isegi tahtmist on vähemaks jäänud. Lapselaste juures tahaks tihedamini käia, aga palgatöö võtab aja ja jõu ära. Siiski käisin nüüd eelmisel nädalavahetusel, sest Annaliisa sai ju 3aastaseks.
3aastane on juba täitsa tegija, vähemasti oskab ta üllatada omamoodi mõttekäikudega ja muude tegudega. Kui reede õhtul Pärnusse jõuan, siis olen ma vaieldamatu lemmik. Mõlemad lapsed istuvad süles, külvan nad üle musidega ja kallistame kõvasti. Ütlen Annaliisale "linnupoja" ja  Mariliisile  "tibu", kui vastupidi läheb, siis Annaliisa parandab varmalt. Ma olen üliemotsionaalne vanaema.

Annaliisaga käisime jalutamas - kohalikku poodi ja tagasi. AL võttis kohe väikese ostukäru ja hakkas sinna produkte kühveldama. Mina käisin järel ja tõstsin asju riiulitele tagasi. Ega erilist skandaali  sellest tulnud, leidsime mõlemaid pooli rahuldava lahenduse (šokolaadivärviliste  krõbuskite osas).
Tagasiteel käis AL kõik lombid läbi. Kesse poleks lapsena seda teinud! Kodus selgus, et vesi oli tulnud saapa sisse ka ja jalad puha märjad.
Mariliis on sülelaps, tema võib kasvõi päev otsa süles istuda. Käimine pole veel käpas, katsed mõned iseseisvad sammud teha ebaõnnestusid. Ja ohhh seda nuttu siis! Pole ju ka kuhugi kiiret. See-eest oskab Mali ilusaid harjutusi teha. Ja see pole sugugi kerge. Tehke järele! Annaliisa ei teinud, temal oli teine leivanumber.

Jõulud Mähel

Jõulud on kodune püha. See aga ei tähenda just alati, et pead oma kodus jõulu aal olema. Võid ka koos oma pesakonnaga minna näiteks Mähele, kuhu me seekord olime kutsutud ja kahtlemata oodatud. Võtsime pool elamist kaasa ja läksime.

Jõuluõhtu oli pikk (mõnel ulatus see sügavasse öösse) ja südamlik. Esiteks jõuluvana ootamine. Tagantjärele ma mõistsin, et see ilus mäng oli seekord ju ainult ühe väikese inimese pärast. Annaliisa on just parajasti sellesse ikka jõudnud, kus  menetleb veidi juba seda jõuluvana ja kingi värki. Mali ei saanud veel tuhkagi aru ja teda pandi magama ka. Teised "lapsed" on ju hilisteismelised või isegi nooremas keskeas. Sellegipoolest oli ääretult põnev vaadata, kuidas jõuluvana koos päkapikuga "mööda kihutas" ja aja puuduse tõttu ainult pakid ukse taha maha pani.
Traditsioonid. Enne protseduure pakkide kallal, ka enne jõuluõhtu söömaaega vaatasime ära Petronede  saate "Jõuluks koju!" Tore ikka, et meil nii kuulsad sugulased on!

Nälg ja janu kustutatud, tuli väike jõulukontsert. Kuidas mulle meeldib mu vanema venna pere muusikalembus ja  -võimekus! Ei ole pidu või kokkusaamist, kus ei oleks kesksel kohal muusika. Annaliisat lummas eriliselt süntesaator (pildil), aga ka teised pillid - trumm, kitarr ja see pill, mida ta nimetas viiuliks, aga mis  tegelikult oli ukuleele.
Kinkide lunastamiseks (igaüks sai ainult 1 paki, mis oli loositud, mingit kinkide hullust me ei soovinud, ka mitte lastele!) tuli millegagi esineda. No enamasti said kõik kenasti hakkama. Kui oli abi vaja, ei keelatud.

Pärast jõuluprogrammi mängisime tundide viisi maffiat. See oli nii pingeid tekitav, et vahepeal pidime üksteisele meelde tuletama, et see on ainult mäng, mitte päris, sest kohati tundus, et vastupidi. Igas peres omad mängud. Viljandis mängime alati "Eesti mängu" ja "Aliast".

Ilusad jõulud olid! Mõningased häired ööunega seoses unustame ära. Järgmisel päeval pöördusime igaüks oma koju ja siis võis ju unevõla tasa teha.

Uue aastani!

Kuidas tuli aasta 2012?

Annaliisa teab, kuidas pilti tehakse. Pärast klõpsu vaatame, kas pilt tuli välja.

Suuremad lapsed said jõuluvanalt Lotte lauamängu, mida oli vaja uurida enne, kui mäng käima läks. Tundus keeruline olevat?!


Jõulud Viljandis, näärid Pärnus. Vahepeal käisin kodus kassi toitmas.
Ma usun, et järgmised aastavahetused saabuvadki minu juurde Pärnus. Vaatasin aknast(oma tulevase kodu?) seda tohutut ilutulestikku ja hoidsin pöialt, et Annaliisa ei ärkaks müra ja paukude peale. Raketimäng kestis ühtejärge tund aega.
Siis vaatasin telekat ka, aga midagi ei leidnud, mis oleks pikemalt köitnud. Lõpuks lasin Anne Veskil laulda (suvine juubelikontsert).
1. jaanuaril sõitsin oma koju. Ilm oli ilus - päike paistis, mets oli härmas, südames oli rahu.
Kui ma veel käsikirjalist perekroonikat pidasin(enne blogiajastut), kirjutasin 1. jaanuaril ülevaate möödunud aastast ja andsin ka lubadusi uueks. Olen loobunud sellistest aruannetest - keda see peale minu huvitaks? Kõik, mis on väärt meelespidamist, säilitan kusagil ajusopis. Kuniks elu!
Paljud asjad ongi nii isiklikud, et seda ei avaldaks kellelegi.

Siiski, pätsan Eiki Nestori mõtte, mida ta praegu Terevisioonis ütleb:"Et meil oleks palju aega teha asju, mis meile meeldivad."
Ja Jüri Kuuskemaa lisab:"Kaks asja on olulised- positiivne hoiak ja tervis! Siis tulgu mis tahes, me saame hakkama!"
Pressisõber kohtunik Helve Särgava soovitab: "Vähem muretsemist!"

Kas uus aasta toob muutuse mu ellu?

Jõulud ANNO 2011

Vahel ma mõtlen, et meie pere jõulutraditsioon on nii paigale loksunud, et suurt midagi muutuda enam ei saa. Nende kümnete aastate jooksul oleme ainult üks kord läinud teise venna juurde jõuluks, aga see ei lõppenud üldiselt hästi (hoopis teine teema). "Meie" all mõtlen ma siin ennast ja oma tütart.
Traditsioonidel on suur jõud.
Seekord käis ka üle pika-pika aja jõuluvana ja kõik pidid pingutama salmi lugeda. Olgu et "klassika" oli ikka platsis, oli ka täitsa uusi salme (Triin ja Krista). Järgmisel aastal on lapsi poole rohkem!
Vääramatult kuuluvad meie jõuluõhtusse ka lauamängud. Seekord aliast ei mänginud, et liiga lärmakas ja lapsed ülakorrusel ei saa äkki magada! Aga oli Eesti mäng. Koos lõppmänguga on see tervet õhtut ja poolt ööd sisustav ettevõtmine. Seekord oli eriline see, et üks pereliige osales Skype´i teel (on USA´s komangeeringul). Siinkohal ei saa jätta mainimata, et SKYPE on lausa geniaalne leiutis. Isik, kes pidi jõulud kaugel kodust veetma, oli virtuaalselt terve õhtu kohal. Äge värk! Lapsedki käisid arvutiekraani juures "onuga" rääkimas.
Teleka vaatamine on jõuluõhtul keelatud. Kes just muidu ei saa, võib ju eralduda, sest köögis on ka võimalik jõuluõhtut mööda saata. Aga meil selliseid pold. Järgmisel päeval küll, tegime ka jõulutunnelile väikese annetuse.

Kõik olid head lapsed olnud ja said väärtuslikkke kinke. Minule tõi jõuluvana 2 raamatut - 1. oli Aino Pervik ja 2. Vahur Kersna.
Mina pilte ei teinud, Triin tegi. Me ei hakanud teineteist dubleerima.
See suur punane pall on eelmise aasta kingitus, lapsele meeldib seal õppada koos vanaema Elliga!!! Jah, ma olen Elli - nii armas!
Homme lähen jälle ja siis vana-aastaõhtuks jälle.

Aeg on pingeist paks

1. Annaliisa huvitub tehnikast.
2. Elusuuruses imiknukk on juba ligi 30 aastat vana.
3. Minu täitsa uus mobla.
4. Inka tunneb end nagu kodus!!?




















Mulle ei meeldi üldse kakelda reaaleluski, saati siis virtuaalis. Aga vahel tuleb kohe selline trots, tahaks ütelda.... ja ütledki, aga see tuleb otsekui bumerangina sulle tagasi. Tunned tükk aega veel ärritust, kuigi peaks kõige selle peale käega lööma.

Kõige hullem, kui arusaamatused tekivad kõige lähedasemate vahel. Mitte tüli, aga just vääriti mõistmised, valesti tõlgendamised. Siis mõtled, et küll aeg asjad paika paneb. Suppi ei sööda kuumalt jms
Ja kõige tipuks tunned, et tööl ei taha käia. Aga peab, Vasja!

Õues on november. Udune ja soe... novembri kohta. Lähen surnuaeda, riisun veel viimast korda hauad üle enne lund. Millal lumi tuleb - ennustused on vastukäivad.

Hakkasin digikast pilte arvutisse tõmbama ja leidsin, et väike tegelane on aparaadi juures midagi ära sättinud. Mina aga ei oska tagasi panna. Pean manuaali uurima.
Sain endale uue mobiili ka (ise ostsin). Tahtsin seda pildistada, aga siis selgus, et minu digikas on hoopis videot tegema pandud. No ma ei tea....
Ei lase rohkem lapsel oma asju käppida!
Igal olgu omad mänguasjad!!!

Aeg toredalt veedetud...

Maja juures on lastekiik, pidime natuke järjekorras seisma, sest suurte majade kohta on üks vähe mis vähe. Hommik oli udune.

Annaliisa lemmiktegevus - panna jalga igasuguseid kingi ja saapaid, kus ei pea toppimisega vaeva nägema. Ema kingad, kontsaga. Ime, et ta nendega ei kukkunud!

Kui Inka oli veel oma parimas eas, käis ta koertevõistlustel ja sai palju auhindu. Karikas on efektne auhind - justkui puhtast kullast või hõbedast, särab küll niimoodi. Selgub, et nendega on täitsa tore mängida. Mitmed väljendid tulevad meelde, näiteks - karikat põhjani jooma ja karikas ajab üle!!

Lapse saapad maksid algselt 80 eurot. Triin leidis nad ABC Kinga leiunurgast, olid alla hinnatud 20 eurole. Vaatasime ja ei jõudnud ära imestada, et algselt ikka nii kallid, olgu et ECCO firma ja palju keerulisi õmblusi ja uhkeid ribasid.
Kes jõuaks oma lapsele osta nii kalleid jalanõusid!

Algas vaheaeg!

Aja väärtustamine sõltub sellest, kui palju või vähe seda käes (alles) on!
Kooliga seotud inimesed ootavad hirmsasti vaheaega, kuigi seda on kõigest üks nädal. Ma ei räägi siin oma mätta otsast, sest õpetajal ju pole vaheaega. Ühel aastal võeti isegi palgalt maha, sest vaheajal tunde me ju ei anna. Nüüd on enamvähem teada, mida keegi vaheajal tegema peab, ja pole otsest kohustust seda just koolimajas teha!!!

Käisime neljapäeval gümnaasiumiõpilastega Vanemuises "Lõbusat leske" vaatamas. Olen varem näinud Estonias, aga head asja võib ju korduvalt vaadata.
II vaatuse ajal tundsin, et kohe-kohe hakkan aevastama. Ootamatu aevastus on ju ehmatav. (Siinkohal meenub Tšehhovi novell "Ametniku surm"). Sain ühe aevastuse tõrjutud, kui tundsin, et tuleb veel ja veel. Tsükkel. Vahel aevastan hommikuti kümme korda jutti.
Siis hakkasin köhima, sest kurk läks äkki kole kibedaks.
Öösel ei saanud magada, oli palavikutunne.
Sain aru, et seal teatris polnudki mingi juhuslik turts, vaid mind tabas ootamatu haigestumine. Nii äkitset algust ma ei mäleta kaua.

Reedel oli selle veerandi viimane päev ja meil oli üritus läbi viia. Ei saanud haigevoodisse jääda.
Koolis küll riidlesid kolleegid, et "mine koju, mis sa levitad siin pisikuid", aga olin siiski vajalikud tunnid ära.
Nüüd ma siis ravin ennast rahvameditsiini toel ja loodan, et saan ikka oma lapselast hoidma minna, nagu lubasin juba ammu.

Ema sünnipäev

Täna, 5. juunil on meie ema Aino sünnipäev.

Mitte kunagi ei saa ma leppida sellega, et ta suri nii ülekohtuselt vara. Tema haigus - südame isheemiatõbi - oleks võib-olla tänapäeval olnud ravitav või vähemalt leevendatav. Või oleks saanud infarkti ära hoida.
Mitte kunagi ei suuda ma leppida sellega, et me olime nii pimedad ja rumalad, et me ei osanud südamehaigust ära tunda. Need validoolitabletid ja südametilgad, mis tal kogu aeg käepärast olid, ei teinud meid ka valvsaks. Võib-olla oleks aidanud, kui oleksime teda arsti juurde ajanud. Kui ta oleks kurtnud. Me arvasime, et ema on igavene. Suurim viga.

Nüüd on kõik tema viis last tema eluea ületanud. Kui ema suri, olin mina 30. Vennad veel nooremad. Meie lapsed olid alles tillukesed ja pooled veel sündimata.

Pildil: palliga tüdruk- Aino, raamatutega tüdrukud - Helle ja Pille, Aino tütred.

Eve postitus Genis/ Eeriku luuletus Ennu 75. sünnipäevaks

"Leidsin lõpuks üles vanaema Amanda lauluraamatud, mille vahelt tuli välja ka Eeriku kirjutatud luuletus kallile vennale Ennule 75.a juubeliks, mis on küll rohkem nagu poeem. Ma ei tea, kui paljudel see olemas on, sellepärast mõtlesin selle siia üles panna. Seda on neli täiskirjutatud vihikulehte ja selles on palju valu kaotatu pärast. Amanda on selle oma käega ümber kirjutanud ja ma püüdsin seda võimalikult täpselt edasi anda." (Eve Leek)

Kalli venna Eeriku luuletus kallile vennale Ennule 75 a. juubeliks*

Aeg justkui linnutiivul lendab,
päev päeva järel kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ning mõttekangas välistan kõik muu.

Me meenutame kalleid kodupaiku,
aas, karjamaa, tee ääres kivi suur,
kas ongi mälestustes tühja valget laiku,
ka Anni allikad ning veerel pihlapuu.

Võib-olla oli heinaaeg just helgeim-
kõik õitses, kaares lõhnas hein,
just aruheinamaa kui park - see oli kauneim,
on selle kadumine nagu lein.

Põld pikk ja avar, ei olnud helde
ja kivine, all lohus kevadetel vesi peal.
Toa taga juunis lõhnas sirel,
suur tooming endisaegu meenutades seal.

Ning mälestusterikas maantee metsa veerel,
siit algas tee - me pürgisime uue järele,
nii seisime ka raskeil ajakäändeil,
meid saatus kandis nagu paati merele.

Veel mõtlen vanemaist nii kalleist,
me isa - aus, tasane ja arg,
ent ema, selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meil lapsi seitse nagu luule salmis
ning vahe aastateski küllalt pikk,
meid kõiki töö ja vaev on vorminud,
kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed just nagu Tšehhovil "Kolm õde",
üks vaiksem, teine avalam,
neid jutuvada saatnud elus kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkustes ja andeis
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim,
meil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ja naer- need vaevalt otsa said.

Nüüd lännu nagu tuntud laulusalmis,
nood õndsad ajad ammugi,
me latse nagu essind linnu
kik ilma laanen laiali.

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
sul täitumas on seitsekümmend viis,
nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab
ja ikka jäänd sul kalliks koduraja viis.

Me käigud mõlemil on läinud eri rada,
me mõtteid mõjustand on eri koht ja suund,
ent ühine on mälestuste jada,
kas midagi on tunnustanud ajad muud.

Ma isiklikult tänuvõlglaseks jään sulle,
mis andsid mulle pikal kooliteel,
hool isalik, sa annetasid aardeid kallid,
tööks, õpinguiks, mis olulisem ongi veel.

Su abikaasa, Aluverest peale ta nõnda hoolitsev ja hea,
mind kohtles alati kui venda-poega,
ka temale ma kiitust andma pean,
meil vaimsed huvid olnud ühtse koega.

Teil tublid pojad, miniad nii kaunid,
teid kõiki liitnud tegevus ja hool
ja lapselapsed hellitavad silma,
neil jätkub tublidust, neid saadab hool.

Nüüd nimel suguseltsi suure
meil õnn saand osaks tervitada sind,
head soovid kõikjalt jõudku sinu juurde,
las lauludest rõkkab lähedaste rind.

Jääb soovida, et jätkuks rõõmsaid aastaid,
et tegevuses leiaks rahuldust su hing
ja oma kauneid hetki lauludest sa taastad,
sind aina ümbritsegu soosikute ring.

On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna,
eks minulgi jääb ahtraks sõnariim,
tõemeelik pilk ja siiras sõna võivad rohkem anda,
ma lõpuks siiski olen siin.

1985 karmil talvel
Eerik

Vt ka seda blogi ja *luuletust ka siit

Kõik läheb/tuleb liiga kiiresti

Arvatavasti on see üks vanaduse tundemärke, et aeg möödub nii kiiresti. Ma ei räägi aastatest, need mööduvad kui kilomeetripostid. Ma räägin päevadest, mida ei märkagi. Kuudest rääkimata:)

Pesin täna aknaid. Põhjapoolsed on vahetamata, neid saab ainult seestpoolt pesta. Lahti ei jaksa enam arutada, ja ei julge ka. Liiga rasked ja kruvisid keerata keeruline. Ometi olen seda ju aastaid ja aastaid teinud.
Olen kahevahel, kas vahetada need vanad ka pakettakende vastu. Hirmutab aga see kole tolm ja rämps, mis kaasneb. Sel aastal mitte. Tahan uue välisukse tellida ja vetsu remondi lõpetada.
Miks on nii, et omadega on kehvem asju ajada kui võõrastega? Omad venitavad, lükkavad edasi, lubavad, ja sina ei TAHA peale käia. Nii ootabki mituteist pisitööd lõpetamist.

Suve alguseni on jäänud täpselt kuu. Ma juba kardan, et vaevalt olen selle mõtte välja öelnud, kui see AEG ongi käes/läbi.

Pildid tehtud täpselt 3 aastat tagasi maikuus, kui sain isikliku digika.
Mõni päev tagasi leidsin, et sel aastal on üks kaktuseõis nii ära õitsenud, et ma ei märganudki.

AEG /Jaan Kaplinski/

Foto: Triin - Vana kalmistu Pärnus, aprill 2011

Aeg käib vanas seinapalgis vaikse tik-tak sammuga. Suure häälega ta pole, kuid on suure rammuga. Aeg on see, kes kellapendlit lakkamata kiigutab; saadab pilvi üle taeva, puudelatvu liigutab. Ajal alati on aega, aeg on pika meelega; aeg on leek, mis limpsib halgu oma kuldse keelega. Aeg on see, kes tõuseb vara, kannab tassid lauale; kevadel toob sinililled vanaema hauale.. . Aeg käib mööda metsarada, üle soo ja heinamaa; aeg käib mööda taevavõlvi vaikselt, ilma kärata. Aeg on vahel nõnda tasa, et ei ole märgata. Alles siis ta tuleb meelde, kui sul aeg on ärgata.

Esimene juubel

Aasta on möödunud nagu unenägu.
Juubilar lillede keskel, ise ka nagu lill!

Sünnipäev

Äärepealt oleksin unustanud, õigemini unustasingi ära oma blogi sünnipäeva. Muidugi pole see nii oluline sündmus ka, aga ikkagi 4 aastat täis. Midagi see ju tähendab. Mõned asjad poleks muidu meeldegi jäänud, näiteks see, et eelmised riigikogu valimised võitis ülivõimsalt Ansip üle 22 tuhande häälega!!!?
Kirjutamine on olnud ikka mu leib. On olnud aktiivsemaid perioode, aga ka madalseise. Praegu on üks selliseid. Vahel on päriselu nii pingeline, et blogieluks pole aega ega jaksu.
Aja jooksul on elu virtuaalis palju muutunud. Mõned blogitutvused on kolinud reaalellu, mõned on peitunud eraelu kardinate varju. Konkureerivaks keskkonnaks on saanud facebook.
Ma ei arva, et ma blogimisest niipea loobun. Kui aega ja mõtteid on rohkem, tulevad ka uued postitused.
Lubasin Epule, et kirjutan Justini uuest raamatust "Minu Eesti 2 - Mida Sa tahad?", mis mul on paraku veel pooleli. Mitte huvi puuduse pärast, vaid ikka selle pärast, et tööd ja sellega seotud pingeid on palju. Ma teen seda kindlasti!

Ponnistan, et toime tulla kõikides valdkondades.
Ootan kevadet.
"Algas kevadkuu ja sünnikuu" - see oli mu esimese blogipostituse esimene lause. Peaaegu sama klassikaline minu jaoks kui " Kevade" alguslause.

Lisatud 5. märtsil kell 10.30
Kas on see minu konservatiivsest loomusest või millestki muust tingitud, et ma pole oma blogi kujundust üldsegi muutnud. Nii nagu alguses sai, nii on jäänudki. Vahel olen küll mõelnud, et võiks, et koliks ka wordpressi üle, aga siis loobun. Las ta olla. Oma blogi- oma asi.
Natuke kahju on, et meie suguvõsa ühine blogi on varjusurmas, aga siin on ka mõned objektiivsed põhjused - "vana aeg" sai ära räägitud ja tegijad vist väsisid. Võib-olla saabub veel renessanss?!

Hommikud on siin juba valged

Juba mõnda aega olen märganud, et tööle minna enam nii pime pole. Aga aeg ka juba sealmaal - varsti märts käes. Kaugel see jaanipäevgi!

Nii see aeg kaob.
Lugesin eile intervjuud Heljo Männiga. Kui terane ja elutark vanaproua! On vist ikka tõsi, mida intensiivsemalt oma tark- ja riistvara kasutad, seda kauem nad töökorras püsivad.
Tegime koolis Heljo Männile sünnipäevaraamatu.
Lugesin kiirelt läbi ta noorsooraamatu "Miks sa vaikid?", et veenduda milleski - kas ta on tänapäeva kontekstis lootusetult naiivne või kõlbab ka. Suurimate saavutuste hulka kirjaniku loomingus seda pole peetud. Bianka ja Killi lugu, vanemad blogijad kindlasti mäletavad.

Minu jaoks on aegumatult armas "Väikesed võililled", sellest olen ka varem kirjutanud.

Nüüd Postimehe intervjuust mõned vastused, mis mulle hirmsasti meeldisid.

Kuidas on aeg teie jaoks muutunud?
Aeg kaob ära. Aeg on ära kadunud, enam ei jõua selle ajaga midagi teha. Ma ei tea, kuhu ta kaob. Algab hommik, juba on õhtu. Algab kuu , on juba kuu lõpp. (----)
Kas juhused on juhused või on need märgid?
Ei ole juhused.(----) Ikka märgid on, ainult et ei oska alati neid näha, teinekord saab alles tagantjärele aru. Nad suunavad, annavad kinnitust, hoiatavad.

Ma olen alati Heljo Mändi eelkõige lastekirjanikuks pidanud ja pole tema täiseale mõeldud teoseid lugenud. Kindlasti loen, kui aega saan.

(Muide, vaatasin, mitu korda olen siin tekstis sõna aeg ja selle vorme kasutanud.
8 korda!)

Väljas on veebruar täna

Aasta otsa ootan seda kuud, et üles panna SEE LAUL, ja siis iga päev kuulata. Isu pole sellest veel täis saanud. Sõnu kuulan ka!

Veebruar meeldib mulle talvekuudest kõige rohkem, ei teagi põhjust. Võib-olla seepärast, et ta on kõige lühem. Samas - kuhu mul kiiret, et aeg peaks käes sulama. Vastupidi!

Hiina kalendri järgi algab uus aasta. Mõned pahandavad, et milleks meile võõrad pühad, sõbrapäev jm.
Las ta olla, nagunii meil vähem pühi kui naaberriikides.
Riigi sünnipäev ka veebruaris. Ja minu tütre sünnipäev.

Head jäneseaastat, kuigi mulle meeldiks kassiaasta-versioon rohkem.
Püsigem terved ja tublid! Varsti on läbi - talv, ma mõtlen:) Mitte muud.

Pildil eelmise aasta veebruar, vastlapäeval.

Mitut rahareformi sa oled näinud?

Aastavahetuse peol tehti üksluisuse peletamiseks ka viktoriin, milles pooled küsimused olid uuest liiklusseadusest ja pooled varia. Läbiviijaks oli liiklusjurist Indrek Sirk. Võistkonnad olid 2liikmelised. Ma teadsin, et liiklus on mul väga nõrk (ei oma juhilube), aga et variast ka midagi suurt ei tea, oli ebameeldiv üllatus.

Üks võtmeküsimus oli selline.

Mitu rahareformi või uue raha käibele tulekut on Eestis olnud alates 1918. aastal Eesti Vabariigi loomisest, mil kasutusele võeti Eesti mark? Iga õige reformiaasta annab 1 punkti. Mõelge ajaloo peale, eriti segane aeg oli II maailmasõda, kuid siin aitavad ajalooteadmised ja loogika.
max 7 punkti

Mina sain 3 punkti.
1941 - Saksa mark
1992 - Eesti kroon
2011- euro

Oma vanuse järgi võinuks teada ka Vene rubla devalveerimist 1961, aga näe ei teadnud.
Minu tädi ohkis surmatunnini, et teda on kõik rahareformid nöörinud (ta oli sajandivahetusel sündinud). Viimane oli Eesti kroon, millega ta ei jõudnudki ära harjuda.
Kui ma oma Rüütli koolivennast sugulase käest küsisin sama asja, polnud tal mingi probleem kõik rahareformid järjest üles lugeda.

Ise loodan, et euro saab ikka omaseks ja ei pea pidevalt kroonidesse ümber arvestama.
Eurode eest pole ma veel midagi ostnud. Toidupoes tasusin krooni sentidega.

NB! Uurisin netist seda rahareformi asja ja leidsin ammendava vastuse: asi on veelgi segasem, kui oskasin kahtlustada:)