Ma tunnen ennast nagu kodus st väga hästi. Võibolla aitas kaasa ka see, et see korter ja piirkond oli mulle tuttav. Igal juhul oli tähtis ka, et mõte kolimisest küpses nii pikalt ja alternatiive ei tekkinudki. Tegelikult oleks olnud ikka suur jama, kui ma poleks saanud oma 4toalist korterit maha müüdud. Mis siis oleks, ei kujuta ette. Õnne peab ka olema ja mul oli.
Kuidas on mu tervis praegu?
Kuna ma olen veendunud, et ka siin oli mul õnne, siis tekib salalootus, et ma olen pailaps. Pärast seda kadalippu (raske isegi uskuda) tunnen ennast natuke teise inimesena. Minu maitse-eelistused on muutunud- üldse ei taha enam magusat ja isegi liha mitte.
Jõudu on tagasi tulnud, aga mitte täies mahus. Olin oma arvates suve algul (enne haigust) heas füüsilises vormis, millest nüüd on räbalad järel. Rattaga tahaks sõita, spaasse tahaks. Esialgu tuleks rohkem liikuda, kõndida.
Kuna ma olen oma loomult selline paranoiline ja hüpohondrik nagunii, siis iga väike valu või kiskumine kõhu piirkonnas ärritab.
Kas 1. september paneb ka kuidagimoodi hinge kripeldama?
Ei, ei, ei. Arvan, et järgmine kord hakkab mulle see kuupäev midagi tähendama, kui lapselapsed lähevad kooli. Sinna on veel aega õnneks.
Kuidas lapsehoidmine edeneb?
Annaliisa läks lasteaeda, väike Mari on emaga kodus. Mina olen paar korda lapsehoidmistööl käinud, aga päris järjepidev see pole veel. Usun küll, mida elu näinud inimesed räägivad- et üht väikest tegelast päev otsa ohjata pole kergem, kui terve klassi ees tundi anda. No ei tea, vaatame.
