Aga elu Pärnus läheb omasoodu. Lapsehoidmine on käpas ja põhinipid omandatud. Siiski olen oma leebe loomuse ohver ja annan tihtipeale järele seal, kus laste ema ütleb, et tema seda mingil juhul ei teeks. Näiteid ei hakka praegu tooma. Vanaemad peavadki natuke pehmod olema. Ükski inimene, sh laps ei tahaks pidevalt nööri mööda käia. Õnneks pole laste kasvatamise teemal vanematega konflikte tekkinud.
Annaliisa sai juba 4 (aprillis). Püüan teda natuke portreteerida, et oleks hiljem, millele oma mälestustes tugineda. Ega ma teagi, kui hästi ma teda tunnen ja mõistan. Ei saa iial väita, et loeme last kui raamatut. Näiteks eile üllatas Annaliisa mind sellega, et hakkas nutma multikat vaadates, kus "kuri jahimees" haavas kotkast, kes jäi seeläbi ilma ühest tiivast. Lõppes muidugi hästi, kotkas sai haiglas uue tiiva ja lendas jälle.
Annaliisa suurt empaatiatunnet olen täheldanud ennegi. See on hea, sest tänapäeva inimeste juures on just empaatiat (ja tolerantsi) vajaka. Samas on ta nii kade. See viimane ehk läheb ajapikku üle. Oma nooremast õest on ta paindlikum, teda on siiski võimalik veenda millestki loobuma või midagi jagama. Ka ei ole tal olnud kommet ennast pikali visata, kui midagi ei saa.
Oma loomult on ta temperamentne ja emotsionaalne. Ja väga loov. Tal on mingi oma paralleelmaailm, kus on kummaliste nimedaga olendid, kellega ta suhtleb.
Üllatusin, kui avastasin, et Annaliisa tunneb peaaegu kõiki tähti ja eristab neid kõrva abil ehk saab aru, millise tähega algab üks või teine sõna. See on lugemise ja kirjutamise eeletapp. Olen seda meelt, et forssseerida pole mõtet.
Mõlemad lapsed tahavad, et ette loetaks, aga vahe on muidugi lektüüris. Loen ette suure naudinguga, olen leidnud endas ka näitlejameisterlikkuse algeid!!! Küsin Annaliisa käest ikka sisu kontrollivaid käsimusi ka - vana õpetaja minus pole uinunud.
Annaliisa on minu arvates väga arenenud ja terane laps. Tema sõnavara ja loogika üllatab mind vahel.
Lasteaias olevat ta hiilanud teadmistega selle kohta, kes on Eesti president ja rahvuslind.
Samas ei jäta ta tegemata eale kohaseid lollusi. Kinkisin talle sünnipäevaks käärid (lastele mõeldud ja turvalised), sest huvi lõikumise vastu oli tohutu. Ei läinudki kaua mööda, kui Barbil oli soengut moderniseeritud ja iseendal ka kuklapoolelt salk maha lõigatud. Samas oli ema käärid "ära pannud" kättesaamatusse kohta. No iseenda juukseid on nüsinud vist iga teine laps!
Annaliisal on väga tundlik värvi- ja stiilimeel. Ja suur huvi meikimise ja värvimise vastu. See avaldus tal juba õige noorena.
Lapsed on tihti ka minu juures, kui ema käib trennis. Meil on siin omad mängud ja reeglid. Püüan külge harjutada kommet, et enda tagant tuleb mänguasjad kokku korjata. Eriti siis, kui üks mäng on lõpetatud ja teine järjekorras. Suhteliselt tulemusteta, aga ma pole lootust kaotanud. Eriline huvi on tekkinud minu sahtlite vastu, aga ma pole tahtnud neid ka blokeerida. Huvi peab laskma rahuldada, aga kõik pole muidugi lubatud. Ka olen ma lapsi rikkunud sellega, et mul on kodus kommi. Siiski mitte vabalt saadaval, vaid ikka limiteeritult. Saabudes üks ja lahkudes teine. Oh, see tänapäevane kasvatus on mõnes mõttes nii karm.
Mõni mõte ka Marist, nooremast lapsest. Tema areng on tohutu. Paari kuu jooksul on tulnud kõne, kuigi jah, kohati pole tast võimalik aru saada. Annaliisa siis tõlgib, mingil kummalisel kombel mõistab tema kõike, mida Mari öelda tahab. Kroonika mõttes märgin siin ka ära, et Mari pandi nüüd magama lastetuppa. Loobumine võrevoodist ja vanemate lähedusest toimus valutult. Muidugi magama panek on nüüd pikem ja vaevalisem, kuid see võib olla ainult üleminekuajast tingitud.
Kaks õde väikese vanusevahega on üks lõpmata vahva nähtus.
Annaliisa sünnipäeva hommikul ( 15. aprillil 2014)
Samal päeval käisime lastega teatris " Naksitralle" vaatamas.
Tõesti suur tüdruk juba! See praegune iga on kõige toredam, kui lapsel on tekkinud juba oma iseloom ja eripära, aga ikka on tegu veel väikese nunnukesega. Mõned head aastad on vanaemal veel seda imearmsat aega :D Sina saad seda õnneks täiega nautida, kuna näed lapsi tihedalt. Varsti aga hakkab hõivama lapse tähelepanu juba kool ja sõbrad.
ReplyDeleteNo näed, pensionäripõlv ongi õige vanaemapõlv :)
ReplyDeleteMina olen 58 ja kui kõik läheb nii nagu läheb siis peaksin 60,5 selt pensionile saama (neli last)
Mina ei jaksa kahte venda 5 ja pea kolmene korraga ohjata. Millegipärast tahab laste emme neid anda ainult kahekaupa :( Mina oma emale andsin küll ühekaupa ka, aga no see on juba teine jutt.
Minu lapsehoidjarõõm piirdub kõige rohkem kohekohe viieseks saava ristipojaga, kes küll lasteaialaps (minu rühmas), kuid kelle isa st. minu vend aprillis suri.
nende kodus, minu juurest kuus km. elab ka minu 86 aastane ema.
võib olla teen ühe poolkinnise blogi, et vanade ÜSK-i omadega arutleda, võib olla ka mitte. Aeg näitab.
Sulle ja tirtsudele ilusat Pärnu suve!
Anna andeks, et ma pole nii kaua Su kommentaarile vastanud.
ReplyDeleteMõtlen ikka Su kaotusele. Mul on 3 venda. Kõik, mis puudutab nenede elu, on mulle väga tähtis.( Saatus on neid kõiki kõvasti katsunud ja proovile pannud.)
See on juba lapsepõlvest nii, aga eriti sellest ajast saati, kui meie ema ootamatult lahkus. Mina olin siis 30, aga vennad kõik nooremad. Ja meil olid väikesed lapsed, kes vanaemast ilma jäid.
Kuidas Su vennaga nii juhtus?
Sinu ümber on nii palju inimesi, kes hoolivad, see on väga tähtis.
Aga raske on muidugi.