Ma olen üldiselt mööduva suvega rahul, v. a need ilmad. Ei oleks tahtnudki pidevalt 30+, aga sekka oleks võinud ikka mõni nädal + 25 olla. Üks inimene püüdis mulle selgeks teha, et oli - juulikuus. No ei tea, ei pannud tähele.
Aga millal inimene absoluutselt rahul on!?
Oli mitu suguvõsa kokkutulekut, väikseid Eesti reise, lugesin ja vahtisin volilt telekat, keetsin moosi, koristasin tasapisi oma kappe. Ühegi asjaga liiale ei läinud...
Viimane asi, mis selle suve sisse peab veel mahtuma, on vanemate haua rekonstrueerimine. Hädaldasin juba mitu aastat, et me peame midagi oma haudadega ette võtma. Ma riisun küll ja istutan kevadel lilled, lõikan paar korda suve jooksul hekki, aga kõik on kuidagi ... ära vajunud. Lühidalt - piinlikult hale.
Nüüd siis saime kokku - 3 venda ja mina, 1 õde - ja tegime plaane. Nalja sai ka selle tõsise asjaga.
Siis meenutasime kauget lapsepõlve ja ma leidsin järjekordselt, et oleks nagu mõnes teises peres ja kodus kasvanud. Mälestused ei kattunud vendade omadega üldse, ainult aastaarvude teadmises olin parim.
Jagasime ülesanded omavahel ära ja panime paika kuupäeva, millal aktsioon "hauad" toimub.
Siis on selle suvega kõik.
