3aastane on juba täitsa tegija, vähemasti oskab ta üllatada omamoodi mõttekäikudega ja muude tegudega. Kui reede õhtul Pärnusse jõuan, siis olen ma vaieldamatu lemmik. Mõlemad lapsed istuvad süles, külvan nad üle musidega ja kallistame kõvasti. Ütlen Annaliisale "linnupoja" ja Mariliisile "tibu", kui vastupidi läheb, siis Annaliisa parandab varmalt. Ma olen üliemotsionaalne vanaema.
Annaliisaga käisime jalutamas - kohalikku poodi ja tagasi. AL võttis kohe väikese ostukäru ja hakkas sinna produkte kühveldama. Mina käisin järel ja tõstsin asju riiulitele tagasi. Ega erilist skandaali sellest tulnud, leidsime mõlemaid pooli rahuldava lahenduse (šokolaadivärviliste krõbuskite osas).
Tagasiteel käis AL kõik lombid läbi. Kesse poleks lapsena seda teinud! Kodus selgus, et vesi oli tulnud saapa sisse ka ja jalad puha märjad.
Mariliis on sülelaps, tema võib kasvõi päev otsa süles istuda. Käimine pole veel käpas, katsed mõned iseseisvad sammud teha ebaõnnestusid. Ja ohhh seda nuttu siis! Pole ju ka kuhugi kiiret. See-eest oskab Mali ilusaid harjutusi teha. Ja see pole sugugi kerge. Tehke järele! Annaliisa ei teinud, temal oli teine leivanumber.
