Aasta möödas

Jaanid 2014 Ridakülas

Simona ja Ilona külas

Tütar ajab ikka peale, et ma kirjutaksin aasta kokkuvõtte, ehkki kirjutamine on muutunud juba minu jaoks pingutuseks. Aga eks ma püüa.

Võtan  tinglikult aasta alguseks suve alguse.
Eelmise aasta suvel lõpetasin oma viimase klassiga koolisuhte ja seega ka tööelu päriselt. Ilma igasuguse kahjutundeta. Nostalgia on mul siiani selles küsimuses võõras tunne.
(Selle aasta suve alguse  võtsin vastu samuti S-Jaanis, olin seal Kappide muusikapäevadel. Lõpuaktusele ei läinud, kuigi kutsuti.)
Eelmine suvi jätkus nii, et hakkasin palavikuliselt mõtlema kolimisele - pakkisin asju, närveerisin  jms.
Juulikuu keskpaiku käisin 3päevasel reisil Soomes. Ilmad olid väga ilusad. Kõik oli hästi.
Ja siis juhtus see, mis lõi segi kogu mu suve ja mõjutas väga oluliselt mu järgnevat elu. Emotsionaalses mõttes.
Mul lõhkes pimesool ja oli suur vedamine, et sattusin üldse haiglasse operatsioonile. Viimasel minutil. Operatsiooniarst oli rõõmus, et päästis mu elu ja tegi opi käigus ainult 4 auku mu alakõhtu. Mõne päeva pärast selgus, et midagi on valesti. Ei hakka pikalt heietama, lühidalt oli nii, et kogemata oli kinni nõelutud osa mu sooltest. Järgmine operatsioon oli vältimatu, ja sellega oli kiire.
Et ikka kogu pakett oleks, sain veel kolmanda portsu häda juurde - ohtlikud bakterid peensooles.
Kui ma 4 nädalat hiljem haiglast koju sain,  olin 10 kilo kergem ja hingepõhjani vapustatud sellest, mis minuga juhtus või juhtumata jäi.

See kaunis suvi oli juba jõudnud augustikuusse ja minu kolimise päev oli  käes. Mis vahepeal sellel rindel oli toimunud, oli lausa ime. Minu 4toaline korter oli tühjaks tehtud, nurgas vaid raamatukuhilad ja kolimist ootavad viimased  kastid. Minu lähedased, sõbrad, vallatöötajad jt olid teinud, mis vaja. Kui ma poleks haiglasse kukkunud, oleks kolimismured nii või teisiti mind murdnud, arvan ma, aga mitte nii hullusti ehk.

Kohanemine Pärnu ja uue eluga läks omasoodu. Olen sellest juba kirjutanud sessamas blogis eespool.
Pole mõtet üle korrutada.
Laste elus osalemine on olnud tore, see on andnud mu praegusele elule põhisisu ja mõtte. Kui muus osas on vahel meel nukker, siis see korvab.
Mari oli sügisel väike ( 1a 6... kuud), ei osanud veel sugugi rääkida. Mina "vestlesin" temaga, sõnagi vastu saamata. Tegime pikki ringe ümbruskonnas, mängisime lastetoas kohvijoomist, lugesime mitmed raamatud ribadeks, kuulasime plaadid otsa.  Mari oli kaua aega emmekas,  nuttis, kui ema läks ära. Me ootasime mõlemad, millal  ema töölt  tuleb. Eriti pikk oli aeg pärast lõunauinakut.
Ma võin nüüd tagantjärele öelda, et sügisel võttis lapsehoidmine kogu mu füüsilise ja emotsionaalse jõu ära, nii et muuks eriti enam võhma ei jäänudki.
Mari areng on olnud huvitav. Erinev Annaliisast. Tema oskused on tulnud veidi hiljem kui õel, aga seda vahvam on olnud neid jälgida. Potilkäimine tuli üleöö enne 2. eluaastat. Praegu ei juhtu ka mänguhoos ja une pealt mingit  apsu. Ühel päeval tuli ta mulle ütlema, et pissis õues.
(vabandust, et kirjutan selliseid intiimsusi)
Samasugune kiire areng oli ka kõnega. Momendil on Mari 2 aastat ja peaaegu 5 kuud, ja ta räägib oma jutud kõik ära. Kõiki häälikuid muidugi veel pole, aga pudikeelest on asi kaugel. Palju on ta üle võtnud vanema õe kõnemaneerist  ja see on nii vahva.
Kahe õe omavahelised suhted on vist niisugused, nagu nad tavaliselt on. Kaua lahus ei taha olla, kallistavad ja kisuvad, kusjuures Mari teeb tihtipeale Annaliisale liiga. Ühte tuppa magama minek on mõlemale positiivselt mõjunud.

Uuel sügisel algab ka uus rutiin. Mari pannakse lasteaeda osalise koormusega. Esialgu tuleb arvestada sellega, et kohanemine võtab aega ja tagasilöögid on paratamatud, nii et mul tööd jätkub.
Jutujätkuks peab mainima, et Annaliisa oli ka esimesel aastal palju haige, nüüd aga mitte, kui tuulerõuged välja arvata. ja mõni väike nohu.

Väike Mariliis askeldab "pätsul" liiva ja muuga. Sügis 2013

Õed koos Inkaga kevadel 2014 oma aias

Vasakul Annaliisa kuldsel sügisel 2013  ja  paremal  Mariliis  kevadel 2014 
                                                                     

Annaliisa 4 ja muid arenguid

Olen Pärnus elanud juba üle 8 kuu ja siinse eluga kohanenud. Oma kodus tunnen, et mina olen ikka mina, ükskõik, kus ma siis elan. Suure-Jaanis olen käinud keskmiselt korra kuus. Tore on sinna minna, kuni on, kelle juurde minna. Iga teine on tuttav ja teretab-kallistab. Oma endisest majast (korterist) mööda sõites kiikan, kael pikk, et tabada oma endise kodu aknaid. Inimene on emotsionaalne olend ja mälestused on suur osa elatud elust.

Aga elu Pärnus läheb  omasoodu. Lapsehoidmine on käpas ja põhinipid omandatud. Siiski olen oma leebe loomuse ohver ja annan tihtipeale järele seal, kus laste ema ütleb, et tema seda mingil juhul ei teeks. Näiteid ei hakka praegu tooma. Vanaemad peavadki natuke pehmod olema. Ükski inimene, sh laps ei tahaks pidevalt nööri mööda käia. Õnneks pole laste kasvatamise teemal vanematega konflikte tekkinud.

Annaliisa sai juba 4 (aprillis). Püüan teda natuke portreteerida, et oleks hiljem, millele oma mälestustes tugineda. Ega ma teagi, kui hästi ma teda tunnen ja mõistan. Ei saa iial väita, et loeme last kui raamatut. Näiteks eile üllatas Annaliisa mind sellega, et hakkas nutma multikat vaadates, kus "kuri jahimees" haavas kotkast, kes jäi seeläbi ilma  ühest  tiivast. Lõppes muidugi hästi, kotkas sai haiglas uue tiiva ja lendas jälle.
 Annaliisa suurt empaatiatunnet olen täheldanud ennegi. See on hea, sest tänapäeva inimeste juures on just empaatiat (ja tolerantsi) vajaka. Samas on ta nii kade. See viimane ehk läheb ajapikku üle. Oma nooremast õest on ta paindlikum, teda on siiski võimalik veenda millestki loobuma või midagi jagama. Ka ei ole tal olnud kommet ennast pikali visata, kui midagi ei saa.
Oma loomult on ta temperamentne ja emotsionaalne. Ja väga loov. Tal on mingi oma paralleelmaailm, kus on kummaliste nimedaga olendid, kellega ta suhtleb.
Üllatusin, kui avastasin, et Annaliisa tunneb  peaaegu kõiki tähti ja eristab neid kõrva abil ehk saab aru, millise tähega algab üks või teine sõna. See on lugemise ja kirjutamise eeletapp. Olen seda meelt, et forssseerida pole mõtet.
 Mõlemad lapsed tahavad, et ette loetaks, aga vahe on muidugi lektüüris. Loen ette suure naudinguga, olen leidnud endas ka näitlejameisterlikkuse algeid!!! Küsin Annaliisa käest ikka sisu kontrollivaid käsimusi ka - vana õpetaja minus pole uinunud.

Annaliisa on minu arvates väga arenenud ja terane laps. Tema sõnavara ja loogika üllatab mind vahel.
Lasteaias olevat ta hiilanud teadmistega selle kohta, kes on Eesti president ja rahvuslind. 
Samas ei jäta ta tegemata eale kohaseid lollusi. Kinkisin talle sünnipäevaks käärid (lastele mõeldud ja turvalised), sest huvi lõikumise vastu oli tohutu. Ei läinudki kaua mööda, kui Barbil oli soengut moderniseeritud ja iseendal ka kuklapoolelt salk maha lõigatud. Samas oli  ema käärid "ära pannud" kättesaamatusse kohta. No iseenda juukseid on nüsinud vist iga teine laps!

Annaliisal on väga tundlik värvi- ja stiilimeel. Ja suur huvi meikimise ja värvimise vastu. See avaldus tal juba õige noorena.

Lapsed on tihti ka minu juures, kui ema käib trennis. Meil on siin omad mängud ja reeglid. Püüan külge harjutada kommet, et enda tagant tuleb mänguasjad kokku korjata. Eriti siis, kui üks mäng on lõpetatud ja teine järjekorras. Suhteliselt tulemusteta, aga ma pole lootust kaotanud. Eriline huvi on tekkinud minu sahtlite vastu, aga ma pole tahtnud neid ka blokeerida. Huvi peab laskma rahuldada, aga kõik pole muidugi lubatud. Ka olen ma lapsi rikkunud sellega, et mul on kodus kommi. Siiski mitte vabalt saadaval, vaid ikka limiteeritult. Saabudes üks ja lahkudes teine. Oh, see tänapäevane kasvatus on mõnes mõttes nii karm.

Mõni mõte ka Marist, nooremast lapsest. Tema areng on tohutu. Paari kuu jooksul on tulnud kõne, kuigi jah, kohati pole tast  võimalik aru saada. Annaliisa siis tõlgib, mingil kummalisel kombel mõistab tema kõike, mida Mari öelda tahab. Kroonika mõttes märgin siin ka ära, et Mari pandi nüüd magama lastetuppa. Loobumine võrevoodist ja vanemate lähedusest  toimus valutult. Muidugi magama panek on nüüd pikem ja vaevalisem, kuid  see võib olla ainult üleminekuajast tingitud.

Kaks õde väikese vanusevahega on üks lõpmata vahva nähtus.

Annaliisa juuksuris (jaanuar 2014)

Annaliisa sünnipäeva hommikul ( 15. aprillil 2014)
Samal päeval käisime lastega teatris " Naksitralle" vaatamas.

Eelviimast korda

Kui ikka asjad lähevad nii, nagu nad peavad, siis oli see eelviimane kord,  kui lapsed käisid vanaemal  Suure-Jaanis külas. Ma ei tea, kuidas väikelapsed mõtlevad, aga  Annaliisa arvates on SJ ikka ainult SEE maja ja võibolla  ka SEE korter, sest kui me tulime pikalt jalutuskäigult, siis  küsis ta iga natukese aja tagant, millal me suurejaani jõuame.
Edaspidi saab rääkida, et vanaemale külla tähendab minna Riia maanteele (praegu on muide Pärnu tänav).
Käisime läbi kõik väikelinna mänguväljakud (neid on mitu, üks koguni pärjatud "kaunima kodu" tiitliga), kohalikus lasteaias mängimas, tuttavate aias kirsse näppimas, laululaval "esinemas".
Kahju on lahkuda, sest siin on suvel nii mõnus.

Mari teeb käteharjutusi

Käbi käes!

Ajas auto ära

Neiu valges kleidis

Lähme jalutama!

Rõdult emale lehvitamas

Aeg ei peatu....oo ei

Olen jätnud blogimise unarusse, pole aega ja isegi tahtmist on vähemaks jäänud. Lapselaste juures tahaks tihedamini käia, aga palgatöö võtab aja ja jõu ära. Siiski käisin nüüd eelmisel nädalavahetusel, sest Annaliisa sai ju 3aastaseks.
3aastane on juba täitsa tegija, vähemasti oskab ta üllatada omamoodi mõttekäikudega ja muude tegudega. Kui reede õhtul Pärnusse jõuan, siis olen ma vaieldamatu lemmik. Mõlemad lapsed istuvad süles, külvan nad üle musidega ja kallistame kõvasti. Ütlen Annaliisale "linnupoja" ja  Mariliisile  "tibu", kui vastupidi läheb, siis Annaliisa parandab varmalt. Ma olen üliemotsionaalne vanaema.

Annaliisaga käisime jalutamas - kohalikku poodi ja tagasi. AL võttis kohe väikese ostukäru ja hakkas sinna produkte kühveldama. Mina käisin järel ja tõstsin asju riiulitele tagasi. Ega erilist skandaali  sellest tulnud, leidsime mõlemaid pooli rahuldava lahenduse (šokolaadivärviliste  krõbuskite osas).
Tagasiteel käis AL kõik lombid läbi. Kesse poleks lapsena seda teinud! Kodus selgus, et vesi oli tulnud saapa sisse ka ja jalad puha märjad.
Mariliis on sülelaps, tema võib kasvõi päev otsa süles istuda. Käimine pole veel käpas, katsed mõned iseseisvad sammud teha ebaõnnestusid. Ja ohhh seda nuttu siis! Pole ju ka kuhugi kiiret. See-eest oskab Mali ilusaid harjutusi teha. Ja see pole sugugi kerge. Tehke järele! Annaliisa ei teinud, temal oli teine leivanumber.

Talv, mis lõppeda ei taha...

Jõudsin äsja oma koju. Kui mitu korda ma veel nii sõidan - Pärnust Suure-Jaani? Korter on müügis, aga erilist huvi pole täheldada. Lohutan ennast mõttega, et iga asja jaoks on ostja, ju ka minu korter leiab kord oma.
Nii külma märtsikuud ei mäletagi. Ootasin pool tundi bussi  ja siiani pole veel sooja naha vahele saanud.
Aga Pärnus oli tore.
Lapsed on nii  armsad, et ma ainult hellitaks neid.
Annaliisa räägib nii palju ja arukalt. Ainult "banaan" ei oska öelda, ütleb "baljaan". Kui ma parandasin, tegi teist juttu. Vaatasime temaga albumeid. Mind hämmastas, et ta ütles ühe pildi kohta, et "siin on emme töökaaslased". Annaliisast on palju pilte alates sünnihetkest, Mariliisi omad ootavad kõik arvutis oma järge. Tuleb lähemal ajal see lünk täita.
Mariliis on ka palju arenenud. Just vaimselt ja emotsionaalselt. Jah, kõndima pole veel läinud, ei proovi kah. Küll ta jõuab. Selle- eest ronib nagu käbe orav. Oma loomult on siiski väga alahoidlik, asjatult riskima ei hakka. Kui jalg jääb kuhugi taha kinni, siis karjub appi. Tahab süles istuda, tõeline sülelaps. Musitamine ja kallistamine on juurde tulnud. Kui tantsime, siis otsib ise kätt. Nii vahva.

Käisime kogu perega ka Estonia termides. Kolm täiskasvanut kahe lapse kohta oli  päris optimaalne, sest siis oli võimalik igaühel ka veidi omaette spaatada. Annaliisa on vana spaahunt. Tema ei kartnud midagi. Päästerõngas ümber kere andis talle niisuguse turvatunde, et hüppas igalt poolt vette. Juhtus ka, et vajus vee alla või rõngas keeras ta selili, aga sellest pold kohe midagi.
Mariliis ehmatas ära, kui nii palju vett nägi. Tema  oli  ju esimest korda. Õnneks ei sattunud paanikasse. Kõige parema meelega istus ikka basseinis ka süles (on alahoidlik, ütlen ma). Pikapeale harjus ja kohanes temagi. Tuleb tihedamini käia!

Üks jalutuskäik jättis mulle kahetise mulje. Nimelt käisime kasse toitmas. Ühe vana paadikuuri juures jõe ääres on kassikoloonia. Viisime sinna toitu. Annaliisa läks lähemale vaatama. Mariliis imestas kaugelt. Üks uus sõna, mida ta selgelt ütleb, on "kass". Neid oli seal kümmekond, kaugemalt jooksis juurde, aga need vist pold omad. Paar vana ja enamjaolt noored. Olid julged ja sugugi mitte rääbakad. Ju siis ümbruskond neid toidab. Aga see on vastutustundetu. Kodutud loomad on väga hale vaatepilt.

Kassid ja Annaliisa.

Jõulud Mähel

Jõulud on kodune püha. See aga ei tähenda just alati, et pead oma kodus jõulu aal olema. Võid ka koos oma pesakonnaga minna näiteks Mähele, kuhu me seekord olime kutsutud ja kahtlemata oodatud. Võtsime pool elamist kaasa ja läksime.

Jõuluõhtu oli pikk (mõnel ulatus see sügavasse öösse) ja südamlik. Esiteks jõuluvana ootamine. Tagantjärele ma mõistsin, et see ilus mäng oli seekord ju ainult ühe väikese inimese pärast. Annaliisa on just parajasti sellesse ikka jõudnud, kus  menetleb veidi juba seda jõuluvana ja kingi värki. Mali ei saanud veel tuhkagi aru ja teda pandi magama ka. Teised "lapsed" on ju hilisteismelised või isegi nooremas keskeas. Sellegipoolest oli ääretult põnev vaadata, kuidas jõuluvana koos päkapikuga "mööda kihutas" ja aja puuduse tõttu ainult pakid ukse taha maha pani.
Traditsioonid. Enne protseduure pakkide kallal, ka enne jõuluõhtu söömaaega vaatasime ära Petronede  saate "Jõuluks koju!" Tore ikka, et meil nii kuulsad sugulased on!

Nälg ja janu kustutatud, tuli väike jõulukontsert. Kuidas mulle meeldib mu vanema venna pere muusikalembus ja  -võimekus! Ei ole pidu või kokkusaamist, kus ei oleks kesksel kohal muusika. Annaliisat lummas eriliselt süntesaator (pildil), aga ka teised pillid - trumm, kitarr ja see pill, mida ta nimetas viiuliks, aga mis  tegelikult oli ukuleele.
Kinkide lunastamiseks (igaüks sai ainult 1 paki, mis oli loositud, mingit kinkide hullust me ei soovinud, ka mitte lastele!) tuli millegagi esineda. No enamasti said kõik kenasti hakkama. Kui oli abi vaja, ei keelatud.

Pärast jõuluprogrammi mängisime tundide viisi maffiat. See oli nii pingeid tekitav, et vahepeal pidime üksteisele meelde tuletama, et see on ainult mäng, mitte päris, sest kohati tundus, et vastupidi. Igas peres omad mängud. Viljandis mängime alati "Eesti mängu" ja "Aliast".

Ilusad jõulud olid! Mõningased häired ööunega seoses unustame ära. Järgmisel päeval pöördusime igaüks oma koju ja siis võis ju unevõla tasa teha.

Uue aastani!

Kaks tiigrikutsut

Kaks tiigrikutsut. Piltidel 1 ja 4 - Annaliisa.
Piltidel 2 ja 3 - Mariliis.
Kas on sarnased?

Vaheaeg Pärnus

Olin endale vaheajaks igasuguseid töid korjanud, millest ma vaevalt pool tehtud sain. Ma ei imesta - nii on see alati! Nüüd süda natuke valutab. Ka selles pole midagi uut.
Aga ma ei saanud ju ära jätta traditsioonilisi käike Tallinna ja Pärnu. Eriti Pärnu. Polnud lapsi näinud 5 nädalat. Vahepeal oli lasteaialaps saanud igasuguseid viirusi ja põdes pikalt. Oli kohe kõhnaks ja kergeks jäänud.
Noorem on roomamises meistriliigas, istumist sirge seljaga pole veel proovinud. Pikutab väga lahedalt ühe külje peal ja püsti veab ennast ka, kui kusagilt kätega kinni äsab. Hambaid pole lisandunud - on 2 all.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa!! Ma polnud selleks veel valmis. Kodust läksin ju sügisvarustuses.

Annaliisale kinkisin ühe lastelaulude plaadi. Ta on laulmisest väga huvitet ja beebikooli juhataja olevat öelnud, et on musikaalne. Mingid fraasid on talle kusagilt meelde jäänud, näiteks "Ma kõnnin hallil lõpmata teel...."
Kuulsin, kuidas ta enne magama jäämist omaette laulis "Kopp-kopp! lahti tee..." ja  "Piilupart oli rongijuht..." Ühte teretamise laulu oskab otsast lõpuni.
Muide, kõik tähed on tal olemas ja räägib selget juttu, kasutab isegi liitlauseid, näiteks seostab oma mõtteid sidesõna aga abil. Ja ta on alles 2,5aastane.
Tal on aga loll komme  küsida iga asja peale "Ahhh?", justkui ei kuuleks. Ma ütlesin, et lähme kõrvaarsti juurde, siis kuulis kohe.

Käisime Triinuga ka kinos. "Eestlanna Pariisis". Eriti ei meeldinud. Olen nõus nende kriitikutega, kes ütlevad, et "jahedalt intelligentne film"(Tiit Tuumalu PM  lisas AK, 13. okt 2012) ja et  kiretu, absoluutselt huumorivaba, isegi igav, kuigi teema võimaldanuks nii üht kui teist ja tüki kolmandatki.
 "Väga korralik film, ilma eriliste tundevärinateta," kirjutas Indrek Kasela samas.
Triin ütles, et 4 -.
Aga tore oli ikka kinos käia üle pika-pika aja, peakski võtma selle iga Pärnus-käigu programmi.
Spa kõrval, kuhu ka tahaks, aga seekord ei saanud.

Kodukootud portreed lastest (26. okt 2012, päeval, kui tuli esimene lumi))

Kell keeratud, pühapäev jookseb. Homme algab uus veerand. Pähh!

Lapselapsed

1. ja 2.pilt- suvi Lubjas 2012
3. pilt - september 2012- kaalikat söömas

Algus ja lõpp

Algas minu viimane tööaasta. Algas ka Annaliisa esimene lasteaia-aasta. Elus on ikka nii, et midagi algab ja midagi lõpeb. Kolleegid aasivad, et nagunii ma ei raatsi lõpetada ja olen veel tööl n aastat. Minu veendumus on seekord nii kindel, et loen juba (esialgu sümboolselt!) kalendris päevi, mis on jäänud tööperioodi lõpuni (juuni 2013).
Ees ootab uus elu. Pärnusse! Pärnusse!

Selle õppeaasta esimene töönädal oli tappev. Kolmapäeval tundus, et nädal ei lõpegi. Õnneks olid järgmised päevad veidi kergemad.

Minu esimene lapselaps alustas lasteaiateed. Ma ei mäleta, et oleks oma lapse puhul nii  elevil olnud. Siis olid olud ja veendumused ka teistsugused. Ei peetud vajalikuks, et lapsevanem harjutab last kollektiivis viibimisega tasapisi - noh, et algul tunnike ja siis poole tunni kaupa kuni lõunasöögini. Järgmisel nädalal proovib juba lõunatki lasteaias magada.
Meie laps on loomult väga seltsiv, peenemalt väljendudes kommunikatiivne ja sotsiaalne. Ta ei karda uusi olukordi ega võõrasta kedagi. Alati on muidugi oht, et see ületab nn viisakuse piiri ja last võidakse pidada tüütuks või/ja kasvatamatuks.

Olen näinud küll ja rohkem kasvatamatuid lapsi, kes ei tunne elementaarseidki kombeid.
Tütre juures kohtusin ühe nö naabritüdrukuga, kes tungis vägisi aeda, kiskus vägisi väikest last sülle, kamandas mind ja Annaliisat. Lõpuks kaotasin kannatuse ja käskisin tal koju minna. Ta ei läinud!!! Ma olin täitsa vapustatud. Hiljem kuulsin, et ta tuleb ja lahkub ka nii, et ei kasuta väravat, vaid roomab aia alt. Püha taevas! (Ta läks sügisel 1. klassi!)

Eile rääkisime väikese lasteaialapsega telefonitsi. Põhiuudis oli see, et Annaliisa ütleb nüüd r-tähte. Täitsa äratuntavalt kõlab r sõnades roheline ja krooksub.
Miks ma ei mäleta, kuidas, millal ja kui kiiresti mu oma tütar kõne omandas???

Mitmetes blogides on arutatud teemal, miks tahta üldse lapsi ja kui palju neid tahta. Alles hiljuti kirjutati emast, kes näljutas oma beebi surnuks. Ma ei suutnud seda artiklit isegi läbi lugeda.
Järglaste saamine on kogu elusa looduse vääramatu püüd ja instinkt. Ainult inimene oskab, saab ja soovib oma järelkasvu planeerida. Olen kogu aeg arvanud ja arvan siiani, et naise elu jääb kuidagi vaeseks, kui tal pole last(lapsi). Lugesin äsja Silvi Vraidi elulooraamatut, kus ta jutustab oma ainukese poja Silveri sünnist ja kasvamisest. Ta ei varjagi, et hellitas teda hullupööra - lasteaeda ei pannud, oli hoidja, koolis võttis Silveri oma klassi, et kaitsta teda võimaliku koolikiusamise eest. Kõikidel emadel pole see võimalik ja kas on see ka vajalik. Tihtipeale on just üksikemad ja üksiklaste vanemad ära keeranud oma lapse liigse poputamise ja hellitamisega, tehes sellega karuteene. Või ei ole see nii - kas üldse saab armastada liiga palju?

Käime kokku!

Grupipilt. 29. juunil 2012 Lillis.

Pikkuse järjekorda sättimine:) Väga naljakas ettevõtmine.

Suguvõsa blondid.

Onud ja lapsed.

"Teeme pilti nüüd!" kutsub Annaliisa.

Roosa majake - kõikide väikeste tüdrukute unistus.

Kõige noorem kohal viibinud sugulane - Väike Mali.

Pillimehed annavad igale kokkutulekule värvi ja särtsu juurde! Vasakul minu vend Tiit, kelle õues pidu toimus 10. juulil 2012.

Annaliisa peojärgsel hommikul. Vt millised kingad!

Üllatuskülaline (ülal). Tüdrukute tubased tegelused (all)


Selle suve märksõna on vist sugulaste kokkutulek! Seni on neid kaks olnud, aga suvest pool veel ees. Mine tea, mine tea!
Panen mõned pildid, sest parem kahvatu pilt kui värvitu sõna!

Kõikidele emadele!

Mali on juba suurem kui Erki (üleval). Annaliisa unistab baleriini elukutsest? Kaie Kõrbi raamatut uurimas (all).


Enne, kui sain emaks

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin
ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa
ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last,
et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast,
et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis,
kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud,
et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud,
et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud,
et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant,
et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust, rõõmu, armastust, südamevalu, imetlust.

Leelo Tungal

Ülaltvaates

Lasteaia aias!
Puslet lammutamas.
Väike õde Mali.

Lapselapsed ja muud objektid üle vaadatud. Kes on palju kasvanud, kes tormiliselt arenenud.
Kevad!
Annaliisa ütleb õe kohta Mali või Malisiis. Kõige naljakam on, et ka meie oleme hakanud nii ütlema:) Iseenda kohta ütleb AL perenime, aga ilma r-ta, sest seda tähte ta ju veel ei oska.
Tegelikult ei tohiks täiskasvanu lapse kõnet matkida. Nii et ikka Mariliis.

Sünnipäevahommikul

Päris oma nõud!

Kahene!

Natuke nagu... piinlik pilt, aga panen selle siia nurgatagusesse blogisse üles. Minu nõudepesemise kindad ja minu mobiilikotike! Muu on Annaliisa oma!

Ema müts, ema sall ja ema kingad. (üleval) Ema pluus peas (all)



Mu esimesel lapselapsel on täna sünnipäev. Ise ma kohale ei saanud minna (pidasime nädala eest siin ära). Helistasin. Nii väike ei tea veel midagi FBst, blogist samuti mitte, kuigi arvutist huvitub - tahab pilte vaadata ja püüab kiiresti-kiiresti ja salaja klahve vajutada.

Niisiis helistasin. Katsusin moodustada lihtlauseid, millele on võimalik ka vastata rohkem kui ei või jaa. Mõned vastused sosistas ema ette (oli kuulda!), aga üldiselt oli meil sisukas kõne. Peaksin tihedamini helistama, et konkureerida mammaga (teise vanaemaga), kes vähemalt üle päeva helistavat.
Sotsiaalsed oskused on Annaliisal väga head. Tal on veel palju häid omadusi. Hea huumorimeel, lõbus tuju, kiire taip, empaatiatunne. Ta on erakordselt nutikas.
Muidugi on tal ka väikseid puudusi, näiteks pole ta nõus enda järelt mänguasju koristama ja ema arvates pirtsutab ka söögiga. No ütelge, kes meist on täiuslik!?
Selle eest käib ta korralikult potil ja moodustab juba mitmesõnalisi lauseid. Sõnavara on päris rikas. Ta tunneb ära tuttavad inimesed pildilt, mis ammu tehtud ja kus on peal ka palju teisi. Tal on värvid selged, näiteks puna, sini, kolla, rohe. Ott Leplandi "Kuula" peale kikitab kõrvu ja ütleb "kuula!".
Ma loodan, et paljud head jooned on ta pärinud minult:)

Palju õnne, minu kallis silmatera ja naljatilk!