Thursday, December 27, 2012

Jõulud Mähel


Jõulud on kodune püha. See aga ei tähenda just alati, et pead oma kodus jõulu aal olema. Võid ka koos oma pesakonnaga minna näiteks Mähele, kuhu me seekord olime kutsutud ja kahtlemata oodatud. Võtsime pool elamist kaasa ja läksime.

Jõuluõhtu oli pikk (mõnel ulatus see sügavasse öösse) ja südamlik. Esiteks jõuluvana ootamine. Tagantjärele ma mõistsin, et see ilus mäng oli seekord ju ainult ühe väikese inimese pärast. Annaliisa on just parajasti sellesse ikka jõudnud, kus  menetleb veidi juba seda jõuluvana ja kingi värki. Mali ei saanud veel tuhkagi aru ja teda pandi magama ka. Teised "lapsed" on ju hilisteismelised või isegi nooremas keskeas. Sellegipoolest oli ääretult põnev vaadata, kuidas jõuluvana koos päkapikuga "mööda kihutas" ja aja puuduse tõttu ainult pakid ukse taha maha pani.
Traditsioonid. Enne protseduure pakkide kallal, ka enne jõuluõhtu söömaaega vaatasime ära Petronede  saate "Jõuluks koju!" Tore ikka, et meil nii kuulsad sugulased on!

Nälg ja janu kustutatud, tuli väike jõulukontsert. Kuidas mulle meeldib mu vanema venna pere muusikalembus ja  -võimekus! Ei ole pidu või kokkusaamist, kus ei oleks kesksel kohal muusika. Annaliisat lummas eriliselt süntesaator (pildil), aga ka teised pillid - trumm, kitarr ja see pill, mida ta nimetas viiuliks, aga mis  tegelikult oli ukuleele.
Kinkide lunastamiseks (igaüks sai ainult 1 paki, mis oli loositud, mingit kinkide hullust me ei soovinud, ka mitte lastele!) tuli millegagi esineda. No enamasti said kõik kenasti hakkama. Kui oli abi vaja, ei keelatud.

Pärast jõuluprogrammi mängisime tundide viisi maffiat. See oli nii pingeid tekitav, et vahepeal pidime üksteisele meelde tuletama, et see on ainult mäng, mitte päris, sest kohati tundus, et vastupidi. Igas peres omad mängud. Viljandis mängime alati "Eesti mängu" ja "Aliast".

Ilusad jõulud olid! Mõningased häired ööunega seoses unustame ära. Järgmisel päeval pöördusime igaüks oma koju ja siis võis ju unevõla tasa teha.

Uue aastani!

Monday, December 17, 2012

Kuidas ma lapsehoidjaks olin



Oma lapselaste peal elan ma uuesti üle oma lapse kasvamise. Kahjuks on nii vähe konkreetset, mis mälu abistaks. Peale mõne(kümne) pildi pole suurt midagi. Ka pikkust ja kaalu olen üles märkinud süsteemitult, ainult esimese poolaasta jooksul. Puudus ju siis arvuti ja selle võimalused. Loen nüüd noorte emade blogisid ja ahmin  tagantjärele teadmisi.
 "Meie ajal" oli ju ainuke piibel  Benjamin Spocki "Teie laps", mis tegelikult ei õpetanud ju valet. Otse vastupidi. Teine tähtis raamat oli Eesti arstide poolt välja antud "Lapse tervishoid".  Hämmastab käsitluse põhjalikkus ja autoritaarsus.

Triin kauples mind juba nädalaid tagasi lapsehoidjaks, kuna neid kutsuti pulma. Eks ma muidugi läksin.
Annaliisaga pole probleeme - õhtused hügieeniprotseduurid tehtud, läheb ta oma voodisse. Triin hoiatas juba ette, et ta hakkab hüüdma ja igasuguseid asju soovima. Palub, mitte ei nõua. Võimatu keelduda. Triin ütles, et tema ei lähe liimile ja AL teab seda, ei katsetagi.  Mina aga olen nõrk vanaema ja kui laps ilusa häälega hüüab "vanaema Helle", siis ma lähen muidugi...liimile. Vahel on igasuguseid elukaid ja nukke voodi täis, laps mahub sinna vaevalt, aga ükskord vaibub  ramm ja uni võtab ta oma kaissu.

Väike Mali oli aga parajasti haige. Nohu ja köha. Nina nii ära nuusatud, et isegi katsumine vallandas  nutuhoo. Millegagi lohutada pole, sest lutti ja lutipudelt selles peres pole olemaski. Ema tiss aga oli pulmas. Meil oli küll kokku lepitud, et kui asi hulluks läheb, siis helistan, aga  muidu hakkab ta kell 12 tulema.
 Kell 12.20 jalutasime majas ringi, kuulasime õuest hääli (üks koer haukus) ja vaatasime aknast, kuidas värvilised jõulukaunistused tuules liiguvad. Siis astus ema tuppa. Me olime pääsenud!

 Järgmisel päeval oli kõik OK. Kuulasime lastelaulude plaati, üürgasime kaasa laulda, õppisime jõulusalmi (Hando Runnel "Nutikas lutikas"!!!). Ema õmbles Annaliisale valget peopluusi. Annaliisa ei tahtnud "proovis käia", pigem tahtis õmblusmasina juures asjatada.
Mali istus süles (lapse koht on süles!), sest  kolossaalne nohu oli teda ikka lõputult ära kurnanud.
Kordasime Annaliisaga üle kehaosad, sh ripsmed, kulmud, põsesarnad, kintsud, sääremarjad, pöidlad, rinnad. Ma seletasin, et kõiki asju on vähemalt 2, v.a suu, nina, kael, pea ja veel midagi.
Annaliisa on kõne omandanud (2 aastat 8 kuud). Teeb erinevate sidesõnadega liitlauseid, kasutab õigesti isikuid ja ime küll, isegi verbi ajavorme!!! (Täiskasvanud räägivad tihti lapsega iseendast 3. isikus, näiteks "emme ütles sulle, et ....", ja siis hakkab ka laps samamoodi kasutama ainult 3. isikut)
Mali ütleb "emme". Tõuseb püsti,  käib toe najal, istub, käputab, plaksutab, lehvitab, loobib asju maha ja tunneb suurt heameelt, kui sellest kõva kolks tuleb. Võib-olla on tema füüsiline areng veidi aeglasem, kui oli Annaliisal, aga see ei tähenda tuhkagi.
BS kirjutab: "Iga laps on kordumatu, täiesti omanäoline ja niisama kordumatu on ka tema areng."
Mina näen Mariliisis väikest Triinu ja ootan huviga, kuidas tema areng kulgeb.

Sunday, November 25, 2012

Meie Mali

Ühe pere lapsed omavad  teatud ühiseid  jooni küll, aga rohkem on siiski erinevaid. Loodus on vaimustav oma mitmekülgsuses ja variatiivsuses. Aga oleks ka igav ja "äärmiselt keskpärane", kui ühtedest vanematest sünniksid ainult pisiasjades erinevad lapsed.
AL ja ML on väike vanusevahe, alla kahe aasta, sestap on hea võrrelda. Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda enam erinevad.
Väike Mali tuli istuma alles 9kuuselt, enne õppis ära püstitõusmise ja mahalaskumise. Ta on ettevaatlik ja alalhoidlik. Tunnen temas ära  Triinu rohkem kui Annaliisas. Samas on ta väga püsiv ja kange.
Pärst seda, kui Mali sai seismise selgeks, võib  ta pikka aega  seista laua najal, diivani najal, kapi najal nagu turvamees (Triinu tähelepanek). Muidu on ta marurahulik, aga tühja kõhtu ei kannata. Teda kaunistab hea söögiisu ja valmisolek maitsta ka seni tundmatuid toite.
Ta on lõpmata pehme ja soe laps.
Mulle meeldib, kuidas Triin Malit hellitab ja ütleb, "kui tore ikka, et Mali meile tuli!"

Tihtipeale kipub esiklaps rohkem tähelepanu saama, teine jääb varju. Et seda ei juhtuks, tegin väikesele Malile pühendatud postituse ja panen ka mõned pildid.

Saturday, November 3, 2012

Kaks tiigrikutsut


Kaks tiigrikutsut. Piltidel 1 ja 4 - Annaliisa.
Piltidel 2 ja 3 - Mariliis.
Kas on sarnased?

Sunday, October 28, 2012

Vaheaeg Pärnus

Olin endale vaheajaks igasuguseid töid korjanud, millest ma vaevalt pool tehtud sain. Ma ei imesta - nii on see alati! Nüüd süda natuke valutab. Ka selles pole midagi uut.
Aga ma ei saanud ju ära jätta traditsioonilisi käike Tallinna ja Pärnu. Eriti Pärnu. Polnud lapsi näinud 5 nädalat. Vahepeal oli lasteaialaps saanud igasuguseid viirusi ja põdes pikalt. Oli kohe kõhnaks ja kergeks jäänud.
Noorem on roomamises meistriliigas, istumist sirge seljaga pole veel proovinud. Pikutab väga lahedalt ühe külje peal ja püsti veab ennast ka, kui kusagilt kätega kinni äsab. Hambaid pole lisandunud - on 2 all.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa!! Ma polnud selleks veel valmis. Kodust läksin ju sügisvarustuses.

Annaliisale kinkisin ühe lastelaulude plaadi. Ta on laulmisest väga huvitet ja beebikooli juhataja olevat öelnud, et on musikaalne. Mingid fraasid on talle kusagilt meelde jäänud, näiteks "Ma kõnnin hallil lõpmata teel...."
Kuulsin, kuidas ta enne magama jäämist omaette laulis "Kopp-kopp! lahti tee..." ja  "Piilupart oli rongijuht..." Ühte teretamise laulu oskab otsast lõpuni.
Muide, kõik tähed on tal olemas ja räägib selget juttu, kasutab isegi liitlauseid, näiteks seostab oma mõtteid sidesõna aga abil. Ja ta on alles 2,5aastane.
Tal on aga loll komme  küsida iga asja peale "Ahhh?", justkui ei kuuleks. Ma ütlesin, et lähme kõrvaarsti juurde, siis kuulis kohe.

Käisime Triinuga ka kinos. "Eestlanna Pariisis". Eriti ei meeldinud. Olen nõus nende kriitikutega, kes ütlevad, et "jahedalt intelligentne film"(Tiit Tuumalu PM  lisas AK, 13. okt 2012) ja et  kiretu, absoluutselt huumorivaba, isegi igav, kuigi teema võimaldanuks nii üht kui teist ja tüki kolmandatki.
 "Väga korralik film, ilma eriliste tundevärinateta," kirjutas Indrek Kasela samas.
Triin ütles, et 4 -.
Aga tore oli ikka kinos käia üle pika-pika aja, peakski võtma selle iga Pärnus-käigu programmi.
Spa kõrval, kuhu ka tahaks, aga seekord ei saanud.

Kodukootud portreed lastest (26. okt 2012, päeval, kui tuli esimene lumi))



Kell keeratud, pühapäev jookseb. Homme algab uus veerand. Pähh!

Saturday, October 20, 2012

Sügis. Juba langevad lehed...

Esimene veerand koolis lõppes eile. Vaheaeg algab esmaspäevast ja kestab nädal. Seda pole muidugi palju, aga ikkagi - milline õndsus. Olgu et olen suutnud endale koguda suure tööhunniku, mis kõik vaja ära ka teha:) Mitte kunagi pole ma selgeks saanud, et vaheajaks tööd ei korjata.
Kavatsen ka Tallinna minna ja sealt Pärnu.
Muret teeb  lubadus vaheajal kirjutada tekste piltide jaoks, mida oleme koos Taneliga käinud tegemas. 
Uus raamat* peaks valmima veel sel aastal. Ahh ma ei tea! Oli mul siis vaja endale veel lisakohustusi võtta!!

Pildid Hüpassaarest, kus peeti Mart Saare 130. sünniaastapäeva ( sept 2012)

Minu viimasest tööaastast on neljandik läbi.

Monday, October 15, 2012

Lilled vaasis

Ükskõik, kui kaua lilled vaasis ka ei püsiks, pole see aeg kunagi  liiga pikk.
Bukett, mille sain kooli kokkutulekul 22. sept, on veelgi pooleldi hinges.
Õpetajate päeva puhul kolleegide poolt kingitud 5 valget roosi ja vallavanema kompa on veel praegugi nii ilusad (nädal hiljem).

Pildistasin lilli.

Friday, October 5, 2012

Õpetajate päeva mõtteid

Ma isegi ei mäleta, mida raadioreporter mu käest küsis. Intervjuu oli nii ootamatu. Kui ma nüüd üle kuulasin, mida  olin rääkinud, tundsin tagantjärele piinlikkust. Olin öelnud, et ei hakkaks tänase seisuga enam õpetajaks, sest see on ...nii raske amet?! Ja palk ka na niru. Tule taevas appi!
Kelleks ma siis oleksin hakanud? Ajakirjanikuks, nagu ma ülikooli minnes unistasin? Õigupoolest polnudki mul tookord palju valikuid. Olin sügavalt humanitaaria poole kaldu, ja mida üldse oli tol ajal naistel valida. Põllumajandus ja muu majandus/kaubandus mind ei huvitanud. Reaalainetes andekas polnud. Kunstnikugeen  puudus. Nii et ikkagi õpetaja.

 Kes ma siis oleksin, kui mul poleks neid sadu ja sadu õpilasi, kellest vanimad on peaaegu põlvkonnakaaslased ja noorimad  natuke üle 10?

Pildid tehtud õpetajate päeval, 5. oktoobril Võhmas. Küünlavabriku juures.


Saturday, September 29, 2012

Lapselapsed




1. ja 2.pilt- suvi Lubjas 2012
3. pilt - september 2012- kaalikat söömas

Tuesday, September 11, 2012

Tehtud!



Tegime üheskoos korda oma ema-isa hauaplatsi. Lõplik valmimine 11. sept 2012.
Oli erakordselt soe ja kaunis ilm.

Edit 13. oktoobril 2012
Iseenda jaoks märgin siia ära ka maksumuse - hauakivi koos kohalepaigutamisega 500 eurot, ääred ja killustik 600 eurot. Oma tööd siin pole arvestatud. Andres ja Aap kaevasid välja heki ja vedasid minema kivid, Toomas koos Lauriga (ja Egoniga) tegid ülejäänud tööd, millest ma lähemalt ei tea (hauaplatsi täitmine algul ühe killustikuga, siis teisega, kinnirullimine jms). Kokku läks siis 1100 eurot.

Friday, September 7, 2012

Algus ja lõpp



Algas minu viimane tööaasta. Algas ka Annaliisa esimene lasteaia-aasta. Elus on ikka nii, et midagi algab ja midagi lõpeb. Kolleegid aasivad, et nagunii ma ei raatsi lõpetada ja olen veel tööl n aastat. Minu veendumus on seekord nii kindel, et loen juba (esialgu sümboolselt!) kalendris päevi, mis on jäänud tööperioodi lõpuni (juuni 2013).
Ees ootab uus elu. Pärnusse! Pärnusse!

Selle õppeaasta esimene töönädal oli tappev. Kolmapäeval tundus, et nädal ei lõpegi. Õnneks olid järgmised päevad veidi kergemad.

Minu esimene lapselaps alustas lasteaiateed. Ma ei mäleta, et oleks oma lapse puhul nii  elevil olnud. Siis olid olud ja veendumused ka teistsugused. Ei peetud vajalikuks, et lapsevanem harjutab last kollektiivis viibimisega tasapisi - noh, et algul tunnike ja siis poole tunni kaupa kuni lõunasöögini. Järgmisel nädalal proovib juba lõunatki lasteaias magada.
Meie laps on loomult väga seltsiv, peenemalt väljendudes kommunikatiivne ja sotsiaalne. Ta ei karda uusi olukordi ega võõrasta kedagi. Alati on muidugi oht, et see ületab nn viisakuse piiri ja last võidakse pidada tüütuks või/ja kasvatamatuks.

Olen näinud küll ja rohkem kasvatamatuid lapsi, kes ei tunne elementaarseidki kombeid.
Tütre juures kohtusin ühe nö naabritüdrukuga, kes tungis vägisi aeda, kiskus vägisi väikest last sülle, kamandas mind ja Annaliisat. Lõpuks kaotasin kannatuse ja käskisin tal koju minna. Ta ei läinud!!! Ma olin täitsa vapustatud. Hiljem kuulsin, et ta tuleb ja lahkub ka nii, et ei kasuta väravat, vaid roomab aia alt. Püha taevas! (Ta läks sügisel 1. klassi!)

Eile rääkisime väikese lasteaialapsega telefonitsi. Põhiuudis oli see, et Annaliisa ütleb nüüd r-tähte. Täitsa äratuntavalt kõlab r sõnades roheline ja krooksub.
Miks ma ei mäleta, kuidas, millal ja kui kiiresti mu oma tütar kõne omandas???

Mitmetes blogides on arutatud teemal, miks tahta üldse lapsi ja kui palju neid tahta. Alles hiljuti kirjutati emast, kes näljutas oma beebi surnuks. Ma ei suutnud seda artiklit isegi läbi lugeda.
Järglaste saamine on kogu elusa looduse vääramatu püüd ja instinkt. Ainult inimene oskab, saab ja soovib oma järelkasvu planeerida. Olen kogu aeg arvanud ja arvan siiani, et naise elu jääb kuidagi vaeseks, kui tal pole last(lapsi). Lugesin äsja Silvi Vraidi elulooraamatut, kus ta jutustab oma ainukese poja Silveri sünnist ja kasvamisest. Ta ei varjagi, et hellitas teda hullupööra - lasteaeda ei pannud, oli hoidja, koolis võttis Silveri oma klassi, et kaitsta teda võimaliku koolikiusamise eest. Kõikidel emadel pole see võimalik ja kas on see ka vajalik. Tihtipeale on just üksikemad ja üksiklaste vanemad ära keeranud oma lapse liigse poputamise ja hellitamisega, tehes sellega karuteene. Või ei ole see nii - kas üldse saab armastada liiga palju?

Wednesday, August 15, 2012

Kalmistuklubi koosolek








Ma olen üldiselt mööduva suvega rahul, v. a need ilmad. Ei oleks tahtnudki pidevalt 30+, aga sekka oleks võinud ikka mõni nädal + 25 olla. Üks inimene püüdis mulle selgeks teha, et oli - juulikuus. No ei tea, ei pannud tähele.
Aga millal inimene absoluutselt rahul on!?
Oli mitu suguvõsa kokkutulekut, väikseid Eesti reise, lugesin ja vahtisin volilt telekat, keetsin moosi, koristasin tasapisi oma kappe. Ühegi asjaga liiale ei läinud...
Viimane asi, mis selle suve sisse peab veel mahtuma, on vanemate haua rekonstrueerimine. Hädaldasin juba mitu aastat, et me peame midagi oma haudadega ette võtma. Ma riisun küll ja istutan kevadel lilled, lõikan paar korda suve jooksul hekki, aga kõik on kuidagi ... ära vajunud. Lühidalt - piinlikult hale.
Nüüd siis saime kokku - 3 venda ja mina, 1 õde - ja tegime plaane. Nalja sai  ka selle tõsise asjaga.
Siis meenutasime kauget lapsepõlve ja ma leidsin järjekordselt, et oleks nagu mõnes teises peres ja kodus kasvanud. Mälestused ei kattunud vendade omadega üldse, ainult aastaarvude teadmises olin parim.
Jagasime ülesanded omavahel ära ja panime paika kuupäeva, millal aktsioon "hauad" toimub.
Siis on selle suvega kõik.

Saturday, August 4, 2012

Rakveret (taas)avastamas

Virumaalt on pärit minu isapoolne suguvõsa ja vanasti käisin ma sealmail tihti. Nüüd pole enam sugulasi, keda külastada. Ja ongi nii läinud, et pole oma kümmekond aastat Rakveres käinud (klassieksursiooni ma ei arvesta).
Rakvere on ilus!

Vaade linnale kiriku juures olevalt platoolt.

Õhtul oli lossimägedes Kukerpillide juubelikontsert. Rahvas elas innukalt kaasa - laulis ja tantsis kuni südaööni.

Teatritagune park oli kui paradiisiaiake. Maitsekas lillepeenar vähemalt 100 m pikk.

Selliseid veesilmi on Rakveres igal sammul, see ilmselt korvab suuremat sorti veekogu puudumise.

Vanad tuttavad lossivaremed.

Pulli ma pildistasin eest ja tagant.

Käisime ka Vihulas, kus oli samuti niiii ilus. Üldse leidsime, et Eestimaa on ilusaim paik maailmas. Rakverega tunnen ma seotust nabanööri kaudu - mu isa on seal lõpetanud ühisgümnaasiumi ja onu on õppinud- töötanud Rakveres. Kohe kontrollin vastavaid fakte, et täpsustada!

Sunday, July 22, 2012

Õu täis lapsi

On juuli 2012. Päike paistab. Rand naa tühi, kuigi on parim aeg rannas viibimiseks. Inimesed võib tahtmise korral üle lugeda. Selline suvi siis.

Vanemad tüdrukud uurimas aukartust äratavat masinaparki. Eriti vägev on tuletõrjeauto.

Kaheaastased on mestis - koos liumäest alla ja koos palli järele.

Kaksikud ja üksik lahendavad probleemi elektroonikaga. Kõik funktsioonid ei tööta millegipärast (all)


Üritus ise on traditsiooniline. Eelmisel aastal olid kõik nooremad.

Friday, July 13, 2012

Käime kokku!

Grupipilt. 29. juunil 2012 Lillis.

Pikkuse järjekorda sättimine:) Väga naljakas ettevõtmine.

Suguvõsa blondid.

Onud ja lapsed.

"Teeme pilti nüüd!" kutsub Annaliisa.

Roosa majake - kõikide väikeste tüdrukute unistus.

Kõige noorem kohal viibinud sugulane - Väike Mali.

Pillimehed annavad igale kokkutulekule värvi ja särtsu juurde! Vasakul minu vend Tiit, kelle õues pidu toimus 10. juulil 2012.

Annaliisa peojärgsel hommikul. Vt millised kingad!

Üllatuskülaline (ülal). Tüdrukute tubased tegelused (all)


Selle suve märksõna on vist sugulaste kokkutulek! Seni on neid kaks olnud, aga suvest pool veel ees. Mine tea, mine tea!
Panen mõned pildid, sest parem kahvatu pilt kui värvitu sõna!