Jõulud on kodune püha. See aga ei tähenda just alati, et pead oma kodus jõulu aal olema. Võid ka koos oma pesakonnaga minna näiteks Mähele, kuhu me seekord olime kutsutud ja kahtlemata oodatud. Võtsime pool elamist kaasa ja läksime.
Jõuluõhtu oli pikk (mõnel ulatus see sügavasse öösse) ja südamlik. Esiteks jõuluvana ootamine. Tagantjärele ma mõistsin, et see ilus mäng oli seekord ju ainult ühe väikese inimese pärast. Annaliisa on just parajasti sellesse ikka jõudnud, kus menetleb veidi juba seda jõuluvana ja kingi värki. Mali ei saanud veel tuhkagi aru ja teda pandi magama ka. Teised "lapsed" on ju hilisteismelised või isegi nooremas keskeas. Sellegipoolest oli ääretult põnev vaadata, kuidas jõuluvana koos päkapikuga "mööda kihutas" ja aja puuduse tõttu ainult pakid ukse taha maha pani.
Traditsioonid. Enne protseduure pakkide kallal, ka enne jõuluõhtu söömaaega vaatasime ära Petronede saate "Jõuluks koju!" Tore ikka, et meil nii kuulsad sugulased on!
Nälg ja janu kustutatud, tuli väike jõulukontsert. Kuidas mulle meeldib mu vanema venna pere muusikalembus ja -võimekus! Ei ole pidu või kokkusaamist, kus ei oleks kesksel kohal muusika. Annaliisat lummas eriliselt süntesaator (pildil), aga ka teised pillid - trumm, kitarr ja see pill, mida ta nimetas viiuliks, aga mis tegelikult oli ukuleele.
Kinkide lunastamiseks (igaüks sai ainult 1 paki, mis oli loositud, mingit kinkide hullust me ei soovinud, ka mitte lastele!) tuli millegagi esineda. No enamasti said kõik kenasti hakkama. Kui oli abi vaja, ei keelatud.
Pärast jõuluprogrammi mängisime tundide viisi maffiat. See oli nii pingeid tekitav, et vahepeal pidime üksteisele meelde tuletama, et see on ainult mäng, mitte päris, sest kohati tundus, et vastupidi. Igas peres omad mängud. Viljandis mängime alati "Eesti mängu" ja "Aliast".
Ilusad jõulud olid! Mõningased häired ööunega seoses unustame ära. Järgmisel päeval pöördusime igaüks oma koju ja siis võis ju unevõla tasa teha.
Uue aastani!
Oma perega musitseerimine on imevahva. Mul sellist suurt ja üksmeelset pereringi pole kunagi olnud.
ReplyDeleteMa lindistasin Epu saate ja kui seda vaatasin, siis nagu pettusin, et midagi uut ega huvitavat polnud. Eks blogi ja tema varasemate intervjuude läbi olen nagunii kõike seda kuulnud, aga ikkagi. Kogu saate nael tundus olevat Justini eesti keele oskus ja muljed meie maa kohta. Mõnele, kes nende perest varem polnud kuulnud, oli see ilmselt põnev, aga minu jaoks jäi nagu väheks.
Olen Sinuga täitsa nõus - midagi uut polnud. Aga ilmselt polegi ju ühest perest võimalik lõputult saateid ja intervjuusid teha. Lapsed pole ka ju mingid profinäitlejad. Ma isegi imestasin, et Marta "esines". Anna ei and näolegi ja Maria on alles ju titt.
ReplyDeleteKujuta ette, kui ise peaks olema olukorras, kus sind filmitakse nö tõsielulises võtmes. Justinit on alati mõnus kuulata, olgu et ta räägib ikka seda eesti toidu ja külma värki. Ilmselt seda küsitakse!
Me oleme vist ära harjunud üha uute tõsielusarjadega nagu see "Meie aasta Siberis" ega anna endale aru, et kaamera ees oma elu jagamine pole lihtne, eriti suuremate laste jaoks, kes enam nii impulsiivselt kõike ei võta nagu need Tuuli kaksikud. Selles mõttes oli Epu pere väga tubli.
ReplyDeleteMind jäi siiski painama see saate pealkiri "Jõuluks koju". Selles mõttes, et kus siis ikkagi on selle pere nö. päriskodu. Praegu on see Viljandis, aga tulevikus? Eks ma sellelt saatelt nagu ootasingi selleteemalist põhjalikumat arutelu ja võib-olla isegi mõnda valusat ülestunnistust, et ei ole üldse NII tore see segaperekonna elu. Tean oma laste pealt, et probleeme on ja mitte vähe. Samuti ei ole minu arust nii lihtne, nagu Epp ütles, et las lapsed ise valivad, kes nad tulevikus olla tahavad. Sel ajal, 16 või 18-aastasena ei ole lapsed enamasti nii küpsed, et taipaks oma valikute tagajärgi. Ma arvan, et vanemate roll selle otsuse kujundamisel on tunduvalt suurem kui Epp arvas. Aga mulle jäi mulje, et ta isegi ei tea, kus tema põliskodu on, kas Viljandis, lapsepõlvekodus, Ameerikas, Indias või hoopis kusagil kusagil mujal...
Pealkiri on jah veidi eksitav, aga see on mingi tüüppealkiri ETV-l, selliseid saateid terve seeria vist. Pigem oleks sobinud "Jõulud kodus"???!
ReplyDeleteSa tabasid põhiprobleemi naelapea pihta. Selles peres ongi tugev identiteedi konflikt. Millal nad päriselt "oma koju" jõuavad, ei tea. Epp on ikkagi Eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes inglise keeles kirjutades menu ei saavutaks. Justin on suurepärane kohaneja/integreeruja ja kuna maailm on nagunii avatud, siis pole ju oluline, kus elad. Justini leivatöö on ühe internetipõhise ajakirja toimetamine, selleks käib ta pidevalt komandeeringus. Epp saab ka reisida, kuivõrd tal on seda võimaldav elustiil ja materiaalne tagatis.
Mida lapsed kunagi otsustavad, seda ei tea keegi ette.(Ka meie ei tea oma lastelaste kohta) Minu arvates on neil siiski kõige turvalisem praegu elada Eestis ja koolitada oma lapsi siin. Kuigi neile ei meeldi jah siinne kliima, eriti sügis-talv.
Eks me kõik ihka ju aeg-ajalt sooja mere äärde, ja kellele see pikk ja pime periood ikka meeldib. Aga varsti tuleb jälle kevad ja elu tundub ilus siin põhjataeva all. Selle lootusega me kõik elamegi.
See identiteedi konflikt on kahtlemata hämmeldust tekitav asi. Eestis elades olin soomlase tütar, kes oli Eestis sündinud. Siin Soomes ei saanud ka kohe kuidagi soomlaseks, selleks ei teinud ka kodakondsuse saamine. Nüüd olles elanud juba 22 aastat siin, hakkan natuke juba tundma end kohalikuna. Lastest üks on Eestis eestlane, teine siin soomlane ja kolmas ei ole ei enam eestlane, ega ka mitte veel soomlane.
ReplyDeleteVaatasin Petronede saate kordust (30. dets). Täna on Marta sünnipäev, saab 9. Palju õnne kõigile asjaosalistele!
ReplyDeleteEpp on rahutu olnud lapsest saati. Ta tahtis juba 5aastaselt plehku panna ja tal pidi kogu aeg silma peal hoidma.
Kui kaks rahutu hingega seiklejat kohtusid ja neil sündisd lapsed, siis pidi ju tekkima eriline sünergia.
Minu arust on Petroned siiski ilusasti hakkama saanud ja neil on kadestamisväärselt palju seda, mida näiteks minul on nappinud - oskust suurelt unistada, riskida ja alati pinnale jääda.
Edu neile ka edaspidi!