Eve postitus Genis/ Eeriku luuletus Ennu 75. sünnipäevaks

"Leidsin lõpuks üles vanaema Amanda lauluraamatud, mille vahelt tuli välja ka Eeriku kirjutatud luuletus kallile vennale Ennule 75.a juubeliks, mis on küll rohkem nagu poeem. Ma ei tea, kui paljudel see olemas on, sellepärast mõtlesin selle siia üles panna. Seda on neli täiskirjutatud vihikulehte ja selles on palju valu kaotatu pärast. Amanda on selle oma käega ümber kirjutanud ja ma püüdsin seda võimalikult täpselt edasi anda." (Eve Leek)

Kalli venna Eeriku luuletus kallile vennale Ennule 75 a. juubeliks*

Aeg justkui linnutiivul lendab,
päev päeva järel kuu ja kuu.
Ma võtan sule, avan mineviku enda
ning mõttekangas välistan kõik muu.

Me meenutame kalleid kodupaiku,
aas, karjamaa, tee ääres kivi suur,
kas ongi mälestustes tühja valget laiku,
ka Anni allikad ning veerel pihlapuu.

Võib-olla oli heinaaeg just helgeim-
kõik õitses, kaares lõhnas hein,
just aruheinamaa kui park - see oli kauneim,
on selle kadumine nagu lein.

Põld pikk ja avar, ei olnud helde
ja kivine, all lohus kevadetel vesi peal.
Toa taga juunis lõhnas sirel,
suur tooming endisaegu meenutades seal.

Ning mälestusterikas maantee metsa veerel,
siit algas tee - me pürgisime uue järele,
nii seisime ka raskeil ajakäändeil,
meid saatus kandis nagu paati merele.

Veel mõtlen vanemaist nii kalleist,
me isa - aus, tasane ja arg,
ent ema, selle asemel küll julgem,
kel rändamiseks oli hinges kihk ja karg.

Meil lapsi seitse nagu luule salmis
ning vahe aastateski küllalt pikk,
meid kõiki töö ja vaev on vorminud,
kas siiski kõigil elu olnud õnnelik?

Me õed just nagu Tšehhovil "Kolm õde",
üks vaiksem, teine avalam,
neid jutuvada saatnud elus kõikjal,
ent ükski nendest pole kavaldand.

Vend Kaarel oma nõrkustes ja andeis
ning Priit, kel oli tarm ja ärivaim,
meil kõigil ühine küll oli huumor
ja laul ja naer- need vaevalt otsa said.

Nüüd lännu nagu tuntud laulusalmis,
nood õndsad ajad ammugi,
me latse nagu essind linnu
kik ilma laanen laiali.

Mu kallis vend, truu sõber kaugel rajal,
sul täitumas on seitsekümmend viis,
nii aastad lendavad, neist mälestusi kajab
ja ikka jäänd sul kalliks koduraja viis.

Me käigud mõlemil on läinud eri rada,
me mõtteid mõjustand on eri koht ja suund,
ent ühine on mälestuste jada,
kas midagi on tunnustanud ajad muud.

Ma isiklikult tänuvõlglaseks jään sulle,
mis andsid mulle pikal kooliteel,
hool isalik, sa annetasid aardeid kallid,
tööks, õpinguiks, mis olulisem ongi veel.

Su abikaasa, Aluverest peale ta nõnda hoolitsev ja hea,
mind kohtles alati kui venda-poega,
ka temale ma kiitust andma pean,
meil vaimsed huvid olnud ühtse koega.

Teil tublid pojad, miniad nii kaunid,
teid kõiki liitnud tegevus ja hool
ja lapselapsed hellitavad silma,
neil jätkub tublidust, neid saadab hool.

Nüüd nimel suguseltsi suure
meil õnn saand osaks tervitada sind,
head soovid kõikjalt jõudku sinu juurde,
las lauludest rõkkab lähedaste rind.

Jääb soovida, et jätkuks rõõmsaid aastaid,
et tegevuses leiaks rahuldust su hing
ja oma kauneid hetki lauludest sa taastad,
sind aina ümbritsegu soosikute ring.

On öelnud Tuglas: tundeid raske sõnarüüsse panna,
eks minulgi jääb ahtraks sõnariim,
tõemeelik pilk ja siiras sõna võivad rohkem anda,
ma lõpuks siiski olen siin.

1985 karmil talvel
Eerik

Vt ka seda blogi ja *luuletust ka siit

Pildistamas, 26. mai 2011

Sirel õitseb üks kord ainult aastas...

Ilus korralikult laotud puuriit Hüpassaares

Sihtisin paljaid puujuuri ja kivi korraga

Üle jõe paistab Vanaõue, jões üks vahva supleja (ei paista)

Navesti jõgi Lepakose sillalt

Vanaõue Puhkekeskus Navesti jõe ääres - üks kena koht

Mets on ilus, puhas, värskendav. Pildi peale ei haara pooltki sellest.

Sakala tee - puhkekoht. Keset metsa liivaluited.

Kõik läheb/tuleb liiga kiiresti

Arvatavasti on see üks vanaduse tundemärke, et aeg möödub nii kiiresti. Ma ei räägi aastatest, need mööduvad kui kilomeetripostid. Ma räägin päevadest, mida ei märkagi. Kuudest rääkimata:)

Pesin täna aknaid. Põhjapoolsed on vahetamata, neid saab ainult seestpoolt pesta. Lahti ei jaksa enam arutada, ja ei julge ka. Liiga rasked ja kruvisid keerata keeruline. Ometi olen seda ju aastaid ja aastaid teinud.
Olen kahevahel, kas vahetada need vanad ka pakettakende vastu. Hirmutab aga see kole tolm ja rämps, mis kaasneb. Sel aastal mitte. Tahan uue välisukse tellida ja vetsu remondi lõpetada.
Miks on nii, et omadega on kehvem asju ajada kui võõrastega? Omad venitavad, lükkavad edasi, lubavad, ja sina ei TAHA peale käia. Nii ootabki mituteist pisitööd lõpetamist.

Suve alguseni on jäänud täpselt kuu. Ma juba kardan, et vaevalt olen selle mõtte välja öelnud, kui see AEG ongi käes/läbi.

Pildid tehtud täpselt 3 aastat tagasi maikuus, kui sain isikliku digika.
Mõni päev tagasi leidsin, et sel aastal on üks kaktuseõis nii ära õitsenud, et ma ei märganudki.

Netisuhtluse allakäik

Tegin siia endale Bi õpetuse järgi koopia. Niisama juhuks, kui internet kokku kukub. Nali!
Mis ma siis selle koopiagagi teen, kui netti enam pole?!
Tegelikult ei viitsigi enam blogida. Mõtteid, selliseid, mida võiks teistega jagada, on väheks jäänud.
Uusi blogijaid, kes tooks värskeid tuuli, pole enam ammu märganud. Vanad on ära kadunud või kolinud kusagile mujale. Kommentaare on vähe, ise ka ei viitsi.
Arvatavasti tunnevad teisedki sama.
Mind FB ka eriti ei köida. Ainuke asi, et sealt saab vahel häid linke. Sõbranäod panevad üles ka oma või laste pilte. Muud ei midagi. Reklaam ja muu taoline mind ei koti.

MSN on unustusse jäänud ajast, kui üks põhiline vestluspartner kamandas mind gmaili.
Vahel harva vestleme mõnega FB kaudu.

Lihtne järeldus - iga asja jaoks on oma aeg. Kui see otsa saab, astub midagi asemele või tuleb naasta vanade asjade juurde. Näiteks lugemine. Raamatud paberväljaandes.
Mitte kunagi ei hakka ma lugema e-raamatuid.

Kõige lähedasemad suhted saavad tekkida ikka ainult reaalelus, selles ühes ja ainukeses.

Pildil harjutused tooliga - Annaliisa mais 2011

Lootused ja pettumine

Inimene on imelikult loodud. Ta ehitab endale õhulossid, usub nendesse, aga kui need osutuvadki AINULT õhulossideks, siis ta otsib vigu ja õigustusi igalt poolt mujalt, mitte enda juurest.
Miks see peaks olema minu isiklik pettumus, et eile Eestil Eurovisoonil nii kehvasti läks, aga näe on.
Pärast ei saanud magama jääda, selline vaev oli hinges. Ja kahju oli, et nii hirmsasti usuti ja loodeti, et tuleb võit (või vähemalt koht esiviisikus).
Mis võis olla totaalse põrumise põhjus?
Kindlasti mitte see, et eestlastel pole sõpru ja häid naabreid. Selles osas ei saa ju (kõik) maad kokku leppida.
Kindlasti ei olnud ka laul vilets, aga üks võis küll olla - et see oli liiga noortepärane (liiga lapselik) ja liiga Ameerika-keskne lugu. (Miks üldse selline teema?)

Mina ise hääletasin Soome poisi poolt, kes nii lihtsate vahenditega saavutas erilise sugestiivsuse.
Tubli poiss - muretseb maailma saatuse pärast ja kannab vanast langevarjust tehtud pluusi!

Kohtumine

Tulin töölt läbi linna, et ühtlasi ka poest midagi osta.
Ilm oli nii ilus, kui ainult maikuus võib olla. Täiuslik.

- "Ooo tere! Ammu pole näinud. Kuidas sa elad?"
- "Hästi ikka! Hing sees, mis sa veel tahad!"

Vestlesime põhjalikult ilmast, siis tühjast majast siinsamas, kust elanikud on kõik välja kolinud, ja maja nüüd müügis.
Kiitsime kevadet ja oma kodulinna ilu (on tõepoolest ilus).

- "Kuule," võttis ta mul äkki käest, "mul ei tule su nimi meelde."
Ütlesin.
- "Aga kas sa minu nime tead?" küsib siis kavalalt.
- "Muidugi, sa oled ju... Eha... Mäeorg."
- "Ei ole, Maie olen. Eha on mu kõige vanem tütar."

Hahhahhhaaaaa, naersime südamest ja läksime kumbki oma teed.

Foto Tanel Voormansik (aprill 2011)

AEG /Jaan Kaplinski/

Foto: Triin - Vana kalmistu Pärnus, aprill 2011

Aeg käib vanas seinapalgis vaikse tik-tak sammuga. Suure häälega ta pole, kuid on suure rammuga. Aeg on see, kes kellapendlit lakkamata kiigutab; saadab pilvi üle taeva, puudelatvu liigutab. Ajal alati on aega, aeg on pika meelega; aeg on leek, mis limpsib halgu oma kuldse keelega. Aeg on see, kes tõuseb vara, kannab tassid lauale; kevadel toob sinililled vanaema hauale.. . Aeg käib mööda metsarada, üle soo ja heinamaa; aeg käib mööda taevavõlvi vaikselt, ilma kärata. Aeg on vahel nõnda tasa, et ei ole märgata. Alles siis ta tuleb meelde, kui sul aeg on ärgata.

Kas euri või eurot?

Oleme eurotsoonis juba üle 4 kuu ja paljud on vist isegi harjunud oma rahavoogusid eurodes arvestama. Suuremate summade puhul arveldatakse mõttes ikka kroonides, aga toidupoes kauba eest makstes mina küll ei viitsi ajusid ragistada.
1,6 eurot on 25 krooni. Nii ma umbes arvestan, kui tahan suhet teada.

Hädas olen sularahaga, sest neid eurosente on nii palju ja ilma prillita ei näe ka, mis vääringus need on. Eriti punased ja pisikesed. Enamasti maksan küll kaardiga.

Ühel päeval oli kõrgepingeliini rike ja midagi elektrilist ei töötanud. Olin parajasti toidupoes. Kaardimakseid ei saanud sooritada, sularaha aga mul polnud. Ladusin kõik oma kaubad riiulile tagasi. Kui sõltuvad me oleme tsivilisatsiooni hüvedest.

Mul on mitu tuttavat, kes käivad poes selle hiina kalkulaatoriga ja konverteerivad pidevalt. Kuni iga senti ei pea esialgu veel arvestama, ei mõtle ma iga päev sellele, et kõik on nii kallis.
Muidugi on. Eriti toit ja eluasemekulud. Eriti lasteriided ja -jalanõud. Päris õudne on, et käima hakkava lapse esimesed jalanõud maksavad 1500 krooni ja väike satsiline-pitsiline suveseelik üle 300 krooni.

Üldisesse kõnepruuki on juurdunud eur - euri, mitte euro - eurot, nagu on grammatiliselt õige(m).
Isegi Urve Palo ütles eilses Foorumis pidevalt euri.

Pildil viimased kroonid (üle triigitud!!!)