Sügis, juba langevad lehed...

Ma olen nüüd siis ära proovinud, mis on lapsehoidmine täiskohaga.
Päev näeb välja nii. Tõusen hommikul kell 7, pool 8 läheb buss. Siin on imelikud bussiliinid, enamasti tuleb ümber istuda. Mina näiteks sõidan nr 14 ja istun ümber nr 10le. Hommikul on palju sõitjaid - lapsed lähevad kooli( kotid seljas) ja vanemad tööle.
Kohale jõuan kella 8ks, kui perekond on juba ärganud, aga mitte veel omadega valmis. Vanem tütar vahib veel viimaseid multikaid ja venitab riidesse panemisega. Neil on kiire, ainult meil Mariga on aega. Lõpuks on nad läinud ja meie Mariga kahekesi.
Hommikupuder söödud, tulevad tegelused, mida dikteerib väike tegelane.
Tunnen, et ma  pole eriti loominguline. Praegu vaatame lapse eestvedamisel ühte loomaraamatut, mis on raske nagu kivi. Isegi kui püüan selle vahepeal ära peita ja väiksemaid-eakohasemaid raamatuid ette sööta, ei lähe see mitte.
Kui ilm  vähegi kannatab, läheme välja jalutama. See on kõigi jaoks kasulik tegevus. Lühidalt, hommikupoolik möödub mängides ja lauldes. Lõunaunega pole ka üldse probleemi. Vaatamata ilmale, magab ta värskes õhus. Kui ühel lõunal proovisin tuppa magama panna, tekkis selline hüsteeria, et oi-oi.
 Lõunauni kestab 2 tundi, mida ma siis võin oma äranägemise järgi sisustada. Kahjuks olen ma natuke ülemuretsev ja käin iga natukese aja pärast kuulatamas, kas laps ikka magab (vihmase ilmaga kuuri all).
Söömistest ma ei räägi- Marile ei pea toitu sisse toppima ega meelitama. Sööb ise ja kui toit meeldib, siis läheb toredasti. Ma ei kujuta ette, kuidas Tähismaade Juulike veel üksnes rinnapiimast toitub.
Õhtupoolik möödub oodates. Ootame, et emme helistab, et kell oleks juba rohkem, et teised tuleks koju. Me oleme Mariga mõlemad teineteisest väsinud.
Kui ükskord pääseme, siis on küll hea kerge tunne. Mina katsun esimese bussi peale jõuda. Koju!
Koti peale, sest midagi rohkem ma õhtul teha ei jaksa. Aga eks ma harjun.

Esimene kuu Pärnus

Esimene kuu täitus 17. septembril. Ei oska hinnata, kas aeg on möödunud kiiremini kui tavaliselt või mitte. Seda küll tajun, et jubekiire on otsa saanud, aga see võib ka ajutine olla. Mingi väike rutiin on juba tekkinud. See küll muutub järgmisest nädalast, kui hakkan hommikuti sõitma Lupja Marit hoidma ja Triin läheb päriselt tööle. Siiani on ta tükati käinud. Lapse hoidmine ei heiduta mind enam, sest laps on minuga harjunud ja ...küllap kõik laabub.
Esimesed külalised on juba käinud, aga elamine pole mul veel kaugeltki korras. Ootan remondimeest ja on igasuguseid muid mõtteid, mis tahavad realiseerimist. Kuhu mul kiiret!
Ühtegi tuttavat pole mul tekkinud. Tervitan küll viisakalt trepikoja mutte, aga jutuks pole läinud. Ainult pesunööride juures küsisin, kas igaühel peavad isiklikud olema, kui üks mammi kurtis, et "jälle see 3. korruselt on mitu nööri täis ladunud." Igal pool omad kombed - eestlane tahab, et kõik oleks oma ja  privaatne.
Mutid istuvad maja ees ja naudivad kaunist suve lõppu.
Triin toob Annaliisa lasteaeda ja siis tulevad Mariga siit läbi. Koos sööme putru, ma olen ka hommikupudruusku üle läinud. Üle õue on pagaripood, kus tehakse häid pirukaid. Seda igal hommikul siiski endale ei luba, sest mõelge, kuidas see mõjub!!!
Muide, haiglas kaotatud kilod pole tagasi tulnud ja hea ongi.
Eelmisel nädalavahetusel käisin Suure-Jaanis. Seal oli laat ja ühtlasi kohtusin paljude tuttavatega. Siis mõtlesingi, et ega enam nii häid sõpru leia, tuleb vanadest kinni hoida. Ma olen vahel vaadanud neid, kes istuvad pingil ja jutustavad, et ega ma ikka nendega oska ennast veel samastada.
Nii ongi mu ainukesed Pärnu inimesed tütre pere ja tema sõpruskond.
Ma tean, et Pärnus elab ka mitu blogijat, keda olen lugenud (Ritsikas, Tikker).