Jaanipäevaks kõrgeks kasvas rohi....

Täna, 18. juuni

Täna on selline päev, mille kohta võiks öelda: kui ma selle veel üle elan, siis ...
Siis on suvi käes, olgu ja tulgu ta nii vihmane ja jahe kui tahes.

Lühidalt - täna on kaks lõpuaktust ja nende vahel veel üks urnimatus.
Ma küll pole igas pulmas pruut ega igal matusel kadunuke, kuid mul on siiski viimasega seoses oma ülesanne.

Lubasin, sest teisiti ei sobinud, kõnelda endise kolleegi urni sängitamisel. Nüüd peakski natuke läbi mõtlema, võib-olla isegi kirja panema mõned mõtted. Või rääkida seda, mida koha peal tunnen?
Et kadunuke oli minu kooliõde, minu ema sõbranna ja töökaaslane, minu kolleeg? Et mina õpetasin tema tütart ja tema minu oma?

Inimese elu on üks tee. Kui oled stabiilne natuur ja ei kaldu äärmustesse oma eluviisides, siis läheb kõik loogilist rada pidi. Ükskord saab aeg otsa. On hea, kui surm tuleb siis, kui oled valmis minema. Enamasti ju ei olda. Aga usun teooriat, et hingetõmmete arv on ette määratud ja viimase ohkega lahkub kehast ka hing.
Järele jääb peotäis tuhka, mille me siis täna maamulda paneme. Kadunukese 80. sünnipäeval.

Ilmast ... ja suvest kah

Maikuu oli jahe, aga siis tuli Aafrika kuumus, mis kestab juba 2. nädalat. Minu jaoks on liig mis liig. Higistan ja ahmin õhku. Tuuleke aitaks leevendada. Kraadid on + 30 ja rohkem. Enneolematu kuumalaine, ütlevad uudised. Tavaliselt juunikuus selliseid ei esinevat.
Ma pole nii üksikasjaliselt kursis, aga lämmatab küll. Vihma oleks hädasti tarvis - rohi kõrbeb ja metsades on tuleoht. Järgmisel nädalal temperatuur veidi langeb. Oleks hea.

Teen suveplaane. Õigemini tehakse neid minu eest. Pärast jaanipäeva tulevad kursaõed siia. Tahavad ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda. Selleks muretsesin juurde 2 jalgratast ja viisin hooldesse.
Ühe sain sõbranna käest. "Jäta endale," ütles, sest ise ostis uue ja uhkema. Ega ma pole päris kindel, et need uued paremad ongi. Kallimad ja ilusamad võib-olla, kindlasti.
Teine jalgratas on seisnud mu keldris päris pikka aega. Selle tõi kunagi mu klassiõde, kelle isakodu on maha müüdud ja kes tahtis igal suvel siin käia (marjul, surnuaias, vanas kodukohas). Nüüd pole teda mitu aastat näinud.
Rattaga on ju hea maal liikuda. See ratas on tõeline uunikum. Algul ma mõtlesin, et sellest ei saa vist asja. Sadul ka nii näru. Rattaparandaja aga ütles, et see on väga äge ratas, ta ostaks selle kohe ära.

Minu oma vene-aegne Saluut on pidevalt käigus, ma ei tee suvel ainsatki sammu jalgsi.

Seekordsed Kappide muusikapäevad on mind jätnud külmaks. Olen kümmekond aastat ostnud passi ja siis vehkinud käia ühelt kontserdilt teisele. Eks ma ikka mõnele lähen nüüdki, aga tundub, et üritus on kuidagi säästuhõnguline... või on siis väsinud.

Eelolev nädal on veel töö, siis PUHKUS.
Küll on tore, et kõik on veel ees. Suvi noh.

Pildid eelmisest suvest

Ema sünnipäev

Täna, 5. juunil on meie ema Aino sünnipäev.

Mitte kunagi ei saa ma leppida sellega, et ta suri nii ülekohtuselt vara. Tema haigus - südame isheemiatõbi - oleks võib-olla tänapäeval olnud ravitav või vähemalt leevendatav. Või oleks saanud infarkti ära hoida.
Mitte kunagi ei suuda ma leppida sellega, et me olime nii pimedad ja rumalad, et me ei osanud südamehaigust ära tunda. Need validoolitabletid ja südametilgad, mis tal kogu aeg käepärast olid, ei teinud meid ka valvsaks. Võib-olla oleks aidanud, kui oleksime teda arsti juurde ajanud. Kui ta oleks kurtnud. Me arvasime, et ema on igavene. Suurim viga.

Nüüd on kõik tema viis last tema eluea ületanud. Kui ema suri, olin mina 30. Vennad veel nooremad. Meie lapsed olid alles tillukesed ja pooled veel sündimata.

Pildil: palliga tüdruk- Aino, raamatutega tüdrukud - Helle ja Pille, Aino tütred.