Nii külma märtsikuud ei mäletagi. Ootasin pool tundi bussi ja siiani pole veel sooja naha vahele saanud.
Aga Pärnus oli tore.
Lapsed on nii armsad, et ma ainult hellitaks neid.
Annaliisa räägib nii palju ja arukalt. Ainult "banaan" ei oska öelda, ütleb "baljaan". Kui ma parandasin, tegi teist juttu. Vaatasime temaga albumeid. Mind hämmastas, et ta ütles ühe pildi kohta, et "siin on emme töökaaslased". Annaliisast on palju pilte alates sünnihetkest, Mariliisi omad ootavad kõik arvutis oma järge. Tuleb lähemal ajal see lünk täita.
Mariliis on ka palju arenenud. Just vaimselt ja emotsionaalselt. Jah, kõndima pole veel läinud, ei proovi kah. Küll ta jõuab. Selle- eest ronib nagu käbe orav. Oma loomult on siiski väga alahoidlik, asjatult riskima ei hakka. Kui jalg jääb kuhugi taha kinni, siis karjub appi. Tahab süles istuda, tõeline sülelaps. Musitamine ja kallistamine on juurde tulnud. Kui tantsime, siis otsib ise kätt. Nii vahva.
Käisime kogu perega ka Estonia termides. Kolm täiskasvanut kahe lapse kohta oli päris optimaalne, sest siis oli võimalik igaühel ka veidi omaette spaatada. Annaliisa on vana spaahunt. Tema ei kartnud midagi. Päästerõngas ümber kere andis talle niisuguse turvatunde, et hüppas igalt poolt vette. Juhtus ka, et vajus vee alla või rõngas keeras ta selili, aga sellest pold kohe midagi.
Mariliis ehmatas ära, kui nii palju vett nägi. Tema oli ju esimest korda. Õnneks ei sattunud paanikasse. Kõige parema meelega istus ikka basseinis ka süles (on alahoidlik, ütlen ma). Pikapeale harjus ja kohanes temagi. Tuleb tihedamini käia!
Üks jalutuskäik jättis mulle kahetise mulje. Nimelt käisime kasse toitmas. Ühe vana paadikuuri juures jõe ääres on kassikoloonia. Viisime sinna toitu. Annaliisa läks lähemale vaatama. Mariliis imestas kaugelt. Üks uus sõna, mida ta selgelt ütleb, on "kass". Neid oli seal kümmekond, kaugemalt jooksis juurde, aga need vist pold omad. Paar vana ja enamjaolt noored. Olid julged ja sugugi mitte rääbakad. Ju siis ümbruskond neid toidab. Aga see on vastutustundetu. Kodutud loomad on väga hale vaatepilt.
On vaheaja teine päev, aga kauem ei saanud Pärnus olla. Homme tööpäev - õppenõukogu ja koolitus.
ReplyDeleteOlen su tulevase elumuutuse peale mõelnud ja isegi kade veidi. Meie vanuses on põnev midagi nii tavatut ette võtta. Ja sul veel mitu ühes: elukoht, eluase, P ja lapselapsed. Olen olnud lohakas lugeja ja uudishimust küsin: kas sa kolid tütre juurde või omaette?
ReplyDeleteAga korteri müükidega on tõesti tegu, meie kõrvalmajas seisab üks viie toaline juba paar aastat müügis.
igatahes ootan põnevusega edasisi jutte sinu elust.
Pärnul oli minu jaoks mõni aasta tähtis koht. Vanema poja esimesel naisel oli seal maja ja nii sain seal koos nende lapsega suvitada. Nüüd on maja müüdud ja alles ainult pildid ning mälestused.
Mul on omaette korter, tütre vana. Ehk siis nii, et tütar kolis oma perega majja, mina lähen tema korterisse( 2toaline).
ReplyDeleteOotan juba väga seda muutust oma ellu- vanast elust tüdind:)