Jõulud Mähel

Jõulud on kodune püha. See aga ei tähenda just alati, et pead oma kodus jõulu aal olema. Võid ka koos oma pesakonnaga minna näiteks Mähele, kuhu me seekord olime kutsutud ja kahtlemata oodatud. Võtsime pool elamist kaasa ja läksime.

Jõuluõhtu oli pikk (mõnel ulatus see sügavasse öösse) ja südamlik. Esiteks jõuluvana ootamine. Tagantjärele ma mõistsin, et see ilus mäng oli seekord ju ainult ühe väikese inimese pärast. Annaliisa on just parajasti sellesse ikka jõudnud, kus  menetleb veidi juba seda jõuluvana ja kingi värki. Mali ei saanud veel tuhkagi aru ja teda pandi magama ka. Teised "lapsed" on ju hilisteismelised või isegi nooremas keskeas. Sellegipoolest oli ääretult põnev vaadata, kuidas jõuluvana koos päkapikuga "mööda kihutas" ja aja puuduse tõttu ainult pakid ukse taha maha pani.
Traditsioonid. Enne protseduure pakkide kallal, ka enne jõuluõhtu söömaaega vaatasime ära Petronede  saate "Jõuluks koju!" Tore ikka, et meil nii kuulsad sugulased on!

Nälg ja janu kustutatud, tuli väike jõulukontsert. Kuidas mulle meeldib mu vanema venna pere muusikalembus ja  -võimekus! Ei ole pidu või kokkusaamist, kus ei oleks kesksel kohal muusika. Annaliisat lummas eriliselt süntesaator (pildil), aga ka teised pillid - trumm, kitarr ja see pill, mida ta nimetas viiuliks, aga mis  tegelikult oli ukuleele.
Kinkide lunastamiseks (igaüks sai ainult 1 paki, mis oli loositud, mingit kinkide hullust me ei soovinud, ka mitte lastele!) tuli millegagi esineda. No enamasti said kõik kenasti hakkama. Kui oli abi vaja, ei keelatud.

Pärast jõuluprogrammi mängisime tundide viisi maffiat. See oli nii pingeid tekitav, et vahepeal pidime üksteisele meelde tuletama, et see on ainult mäng, mitte päris, sest kohati tundus, et vastupidi. Igas peres omad mängud. Viljandis mängime alati "Eesti mängu" ja "Aliast".

Ilusad jõulud olid! Mõningased häired ööunega seoses unustame ära. Järgmisel päeval pöördusime igaüks oma koju ja siis võis ju unevõla tasa teha.

Uue aastani!

Kuidas ma lapsehoidjaks olin

Oma lapselaste peal elan ma uuesti üle oma lapse kasvamise. Kahjuks on nii vähe konkreetset, mis mälu abistaks. Peale mõne(kümne) pildi pole suurt midagi. Ka pikkust ja kaalu olen üles märkinud süsteemitult, ainult esimese poolaasta jooksul. Puudus ju siis arvuti ja selle võimalused. Loen nüüd noorte emade blogisid ja ahmin  tagantjärele teadmisi.
 "Meie ajal" oli ju ainuke piibel  Benjamin Spocki "Teie laps", mis tegelikult ei õpetanud ju valet. Otse vastupidi. Teine tähtis raamat oli Eesti arstide poolt välja antud "Lapse tervishoid".  Hämmastab käsitluse põhjalikkus ja autoritaarsus.

Triin kauples mind juba nädalaid tagasi lapsehoidjaks, kuna neid kutsuti pulma. Eks ma muidugi läksin.
Annaliisaga pole probleeme - õhtused hügieeniprotseduurid tehtud, läheb ta oma voodisse. Triin hoiatas juba ette, et ta hakkab hüüdma ja igasuguseid asju soovima. Palub, mitte ei nõua. Võimatu keelduda. Triin ütles, et tema ei lähe liimile ja AL teab seda, ei katsetagi.  Mina aga olen nõrk vanaema ja kui laps ilusa häälega hüüab "vanaema Helle", siis ma lähen muidugi...liimile. Vahel on igasuguseid elukaid ja nukke voodi täis, laps mahub sinna vaevalt, aga ükskord vaibub  ramm ja uni võtab ta oma kaissu.

Väike Mali oli aga parajasti haige. Nohu ja köha. Nina nii ära nuusatud, et isegi katsumine vallandas  nutuhoo. Millegagi lohutada pole, sest lutti ja lutipudelt selles peres pole olemaski. Ema tiss aga oli pulmas. Meil oli küll kokku lepitud, et kui asi hulluks läheb, siis helistan, aga  muidu hakkab ta kell 12 tulema.
 Kell 12.20 jalutasime majas ringi, kuulasime õuest hääli (üks koer haukus) ja vaatasime aknast, kuidas värvilised jõulukaunistused tuules liiguvad. Siis astus ema tuppa. Me olime pääsenud!

 Järgmisel päeval oli kõik OK. Kuulasime lastelaulude plaati, üürgasime kaasa laulda, õppisime jõulusalmi (Hando Runnel "Nutikas lutikas"!!!). Ema õmbles Annaliisale valget peopluusi. Annaliisa ei tahtnud "proovis käia", pigem tahtis õmblusmasina juures asjatada.
Mali istus süles (lapse koht on süles!), sest  kolossaalne nohu oli teda ikka lõputult ära kurnanud.
Kordasime Annaliisaga üle kehaosad, sh ripsmed, kulmud, põsesarnad, kintsud, sääremarjad, pöidlad, rinnad. Ma seletasin, et kõiki asju on vähemalt 2, v.a suu, nina, kael, pea ja veel midagi.
Annaliisa on kõne omandanud (2 aastat 8 kuud). Teeb erinevate sidesõnadega liitlauseid, kasutab õigesti isikuid ja ime küll, isegi verbi ajavorme!!! (Täiskasvanud räägivad tihti lapsega iseendast 3. isikus, näiteks "emme ütles sulle, et ....", ja siis hakkab ka laps samamoodi kasutama ainult 3. isikut)
Mali ütleb "emme". Tõuseb püsti,  käib toe najal, istub, käputab, plaksutab, lehvitab, loobib asju maha ja tunneb suurt heameelt, kui sellest kõva kolks tuleb. Võib-olla on tema füüsiline areng veidi aeglasem, kui oli Annaliisal, aga see ei tähenda tuhkagi.
BS kirjutab: "Iga laps on kordumatu, täiesti omanäoline ja niisama kordumatu on ka tema areng."
Mina näen Mariliisis väikest Triinu ja ootan huviga, kuidas tema areng kulgeb.