Kevad on tulnud. Ei ütleks, et salaja- ootasin juba ammu, nagu kõik inimesed meie kliimavöötmes, sest talv, külm ja pime aeg, kurnab ära nii keha kui vaimu. Energiat saab päikesest ja millestki veel, mida aga kunagi liiga palju ei ole.
Kevadine koolivaheaeg sai otsa märkamatult. Tegin väikese ringreisi ka marsruudil Tallinn-Pärnu.
Kolme päevaga 3 + n kohtumist ja palju suhtlemist. Minu sünnipäev nooruspõlve sõprade ringis. Ehamai sünnipäev ilma peategelaseta. Tütre sõprade ring, kuhu olen samuti märkamatult integreeritud. Ja muidugi lapselapsed, kelle järele hakkan igatsema samast momendist, kui neist lahkun. Võib-olla lähebki varsti täide unistus, millest siinsamas kunagi kirjutasin.
Väikseid apsakaid tuli ka ette. Ootasin Olustveres Tallinna bussi. See aga hilines pool tundi. Kui bussijuhi käest küsisin (väga viisakalt!), miks ta hilines, nähvas üks esimesel pingil istuv naisterahvas (ilmselt bussijuhi tuttav):
"Küll on ikka imelik inimene! Tuleb bussi ja kohe hakkab sõimama. Buss läks katki, see on asendusbuss!"
Bussijuht ei öelnud sõnagi.
Vahel piisab vähesest, et terveks päevaks tuju ära rikkuda. Võib-olla ei ole tõesti reisija asi pärida, aga "sõimamine" oli küll sulaselge liialdus.
Tallinnas sõitsin ühistranspordis tasuta, sest keegi teadis rääkida, et see on eksperiment. Olgu, ainult ma ei teadnud, kas see laieneb ka maakatele.
Teisel päeval istusin trammi, mis bussijaama asemel hakkas sõitma hoopis Kadriorgu. Kui reisijad kisa tõstsid, tagurdas trammijuht Viru keskuse juurde tagasi. Õnneks jõudsin õigeks ajaks Pärnu bussi peale.
Kui virisemiseks läks, siis märgin ära veel selle, et kellakeeramine on mulle vastukarva - nii sügisene kui kevadine. Minu psüühikale mõjub see halvasti.
