Üksinda kodus (selle aasta viimane)

Täna öösel magasin paremini. Ootasin hommikul "Südameasja", aga seda ei tulnudki.

Olen üksinda, nagu mitmel eelneval aastavahetuselgi. See on mu vabatahtlik otsus. Üksindus pole siis sugugi kurb, kui tead, et tegelikult võiksid mitmele poole minna. Kui tahaksid.

Lähen varsti poodi ja surnuaeda. Teen varakult nn kohustuslikud käigud ära, et siis keskenduda vana-aasta programmi jälgimisele. Olgu ta siis pealegi halb või masumaitseline (nagu kindlasti hiljem selgub!)

Kõik aastalõpu kokkuvõtted on tehtud, kriips alla tõmmatud.

Tänase päeva "projekt" on kirjutada midagi head ja ilusat igasse blogisse, mida loen.
Lisaks veel täiendan sissekannet päeva jooksul, kuni selle aasta AEG saab ümber.
Teen ka pilte imelisest talveilmast.

***


Aasta viimane päev on jõudmas lõpusirgele. Usun, et paljud armsad teelised ja toredad blogipidajad on juba vajunud mugavatesse tugitoolidesse, kõht seapraadi ja hapukapsast täis, ja suunanud oma pilgud teleriekraanile.

Ei või olla!!! Jälle algabki see "Õhtusöök ühele"! Siirdun mõnele teisele kanalile, kuigi mul on põhimõte, et "surfama" ei hakka.

Mõned telefonikõned ja MSNi-suhtlused on juba toimunud.
Mul ei ole ikka veel üksi igav. Lubasin, et kui hakkab, lähen siit umbes 100 m eemale - külla, kus on seltskond, kaetud toidulaud ja köetud saun.

Tänaval võttis mind vastu igikelts ja lumi, mis oli aetud kõnniteedele. Vaata, et sind alla ei aetaks.
Võtsin üles lumist kodulinna, suhtlesin linnarahvaga.
Süütasin kalmudel küünlad.


Erakordselt kaunis talveilm on, külma umbes - 10.





Ma saan hakkama.
Mõningaste mööndustega isegi hästi.

Head uut aastat!

Ring ümber

Hommikul kell 5 läks uni ära. Imelik tundus nii vara üles tõusta, tööle ju polnud vaja minna.
Mõtted ründavad, need pole eriti rõõmsad mõtted. Sain teada, et ühel mu heal tuttaval avastati rinnavähk. Ta helistas mulle, aga mida sa lohutuseks ütled. Et pole viga, lõikavad rinna ära, elad edasi? Lühikese aja jooksul on see 3. juhtum minu tutvusringkonnast.

Vana aasta on juba täitsa otsas.
Mida öelda lahkuva kohta?
Oli selline tavaline aasta. Kui peaks graafiliselt kujutama, siis oleks nagu üks peaaegu normaalne EKG. Mõned vahelöögid ja rütmihäired, aga midagi tõsisemat mitte.
Haige ma ei olnud, pikal reisil ei käinud.
Suvel alustasin kodus remonti akende vahetusest ja vannitoa renoveerimisest. See osutus aga mahukamaks, kulukamaks ja ka aeganõudvamaks, kui esialgu plaanisin. Nüüd enam pooleli jätta ei saa. Millal päris valmis saab, ei tea.

Blogielu?
Lugesin teiste kokkuvõtteid. Mul pole muud märkida, kui et tegin 190 postitust. Hakkasin ise pilte tegema ja neid blogisse üles panema. Isegi fotojahis osalesin tükati.
Teemad ja käsitlused on palju muutunud. Uued näod on esile kerkinud.
Blogimine ei tekita enam nii palju elevust kui alguses. Mängulisus on kadunud, asemele on tulnud sotsiaalselt tundlik, ühiskonnakriitiline hoiak. Ikka aetakse mõnedes blogides oma eraasju, klaaritakse arveid ja irisetakse niisama. Aga on see minu asi? Ei ole.
Kui ei oleks neid kümmekonda blogijat, keda mina loen ja kes mind loevad(vist), tuleksin ära.
Läheksin teise liivakasti. Ma ei tea veel, kas ma teen oma blogikalendri.

Märtsis saab minu blogi 3aastaseks. Käib juba ilusti potil ja pühib ise ninaaluse puhtaks.
No vaatame, võib-olla tulevad uued hobid ja tegelused...):D

Seniks soovin kõikidele nendele, kes siin käivad, et tuleks üks tore aasta, et masu läheks minema ja et inimestel oleks üksteisest hea meel. Aamen.

Lähedus

Sõitsin kord Tallinnasse kohtuma hea sõbraga. Minu kõrvale istus naine, keda tunnen vähemalt pool oma elust. Ta oli kunagi minu juures praktikal.
Jutustasime terve tee, tema küll rohkem kui mina. Olin osavõtlik kuulaja.

Naine rääkis oma elust. Ütles, et on õnnetu. Lapsed(3) on juba kodunt lahkunud, nemad mehega kahekesi suures majas. Märkamatult on nad teineteisest võõrdunud. Õhtuti istub kumbki oma toas, vaatab oma televiisorit, veedab aega oma arvutis.
Magavad eraldi, söövad eraldi. Justkui võõrad.
Naisel on see teine abielu, esimene mees oli armukade ja vägivaldne.

Kord juhtus mehega tööl õnnetus. Kiirabi viis haiglasse. Mees helistas oma õele, et õde tuleks vaatama ja tooks järele hügieenitarbed. Õde teatas õnnetusest ka naisele.
" Miks nii?" ei suutnud naine ikka veel uskuda.

Kord palus naine, et mees aitaks tal värvi juustele panna. Armastavad mehed teevad ju, mida naised paluvad. Mees keeldus kategooriliselt, sai isegi vihaseks.
Varem nad käisid igal pool koos - teatris, asutuse pidudel, tantsisid terve õhtu.
Juba ammu ei lähe nad üheskoos kuhugi mujale kui lastele külla.
Kummalgi on oma auto, oma eelarve. Oma elu.

"Tead, ma mõtlen, et kui minuga midagi juhtub, siis mees mind küll põetama ei hakka!" ütles naine. "Me pole enam lähedased."

Sellest jutuajamisest on möödas üle aasta. Nägin hiljuti naist üksi teatris, aga ei tihanud küsida, kuidas tal nüüd läheb.

Resümee
Mees ja naine saavad kokku, armuvad. Loovad ühise kodu. Sünnivad lapsed, kasvavad suureks. Kui jõuab kätte aeg, kus võiks nautida teineteise lähedust, on märkamatult asemele hiilinud jahedus, ükskõiksus, tundetus.
Miks on see nii? Ma ei küsi, kuhu kaob armastus, ma küsin: miks kaob lähedus?

pildil lumemarjad

Sind otsides

"Sind otsides" kogus juba mõne saatega palju vaatajaid, kes haledatele ja õnnetutele lugudele pisaraid pühkides kaasa elasid. Ega`s inimene, isegi eestlane mitte, pole rauast tehtud, et talle midagi hinge ei lähe. Ikka läheb.
Viimane aga - kaotatud armastuse lugu, tekitas minus küll palju kahtlusi, kas see ikka oli õige valik. Iseäranis veel jõulupühal, kui inimeste meeled eriti tundlikud on.
Liiati oli see õnnetu lõpuga - ei leidnud peategelane oma Aljošat (no kas poleks võinud vähemasti nime ära muuta, et ilkujatel vähem põhjust ilkuda olnuks!)
Lugesin eile kommentaare. Nende tase oli muidugi ette teada, aga ühes nõustun küll.
Valve ei äratanud kaastunnet, mõistmist ega ka sümpaatiat. Ka minus tekitas tema jutt piinlikkust ja kahtlust, kas oli üldse tegemist adekvaatse inimesega.
Arvan, et selle saatega pani Kersna ja Co küll puusse, ja läheb veel mitu head lugu enne, kui usaldus taastub.

Mitte seda ei tahtnud ma öelda, et vanainimene ei võiks taga nutta õnnetut armastust ja kahetseda ilma kallimata elatud elu. ("Ma võiksin järgmisel päeval surra, kui ma veel kordki teda näeksin!" nuttis Valve)
Kellegi teise tundeid pole põhjust kahtluse alla seada. Mida keegi kalliks peab ja eluaeg südames kannab, on väga individuaalne.
Tihti ongi nii, et lahkuminek juhtub enne, kui armastus otsa saab. Sest kui palav armastus saab otsa ja asemele pole tekkinud teisi sügavaid tundeid - sõprus, kiindumus, usaldus, siis võib kooselu muutuda põrguks või vägivaldseks, mis lõpeb igal juhul katastroofiga.

Kui palju on meie peredes vägivalda, seda saime teada ühes teises jõulusaates.

Eile, kui uni peale ei tulnud ja süda millegipärast valutas, siis mõtlesin veel ühest tähtsast asjast - lähedusest ja vajadusest selle järele.
Kirjutan sellest võib-olla ... hiljem.

Kingitus

Minu loosipakis oli ... ilus kohvitass.
"Aitäh ilusa kohvitassi eest!"
"See pole kohvitass, see on küünal!" ütles poiss.
Mõlemal oli õigus.

Teised.

Pühadevahe

Mul ei ole sel aastal kodus kuuske. Ehitud kuusk loob meeleolu, mis siin salata. Aga mul on remont pooleli, elektrik vedas alt ja jättis lubatud ajal tulemata.
Mis siis ikka. Panin põlema palju küünlaid, kokku...7.
Jõulude ajal olime venna kodus. Seda juba aastakümneid. Kingitusi seekord ei teinud, sest olime üksteisele parimad kingitused.

Mustvalged jõulud

Hea kaasblogija!
Rahu südamesse, raha kaukasse, rõõmupühi põue, lumevalgust õue!

Fotojaht: väike ja punane/valge

Kahe viimase pildi kohta ma küsin: kus?

Teised.

Evergreen Ita Ever

Vaatasin eile "Pealtnägijast" Ita Everiga tehtud intervjuud ja süda hüppas rõõmust sees.
Nii terane, nii adekvaatne, nii igihaljas, justkui vanajumala eriline pailaps. Eks ta ongi ju.

Milles on tema elujõu saladus?
Võib-olla selles, et ta käib iga päev jääkülmas vannis, eelnevalt vanniveega vesteldes, et kontakti saavutada?
Võib-olla selles, et ta suudab veel pikki osi pähe õppida ja lava peal nooruslikult kepselda? Kahjuks pole tema viimast tükki "Hiilgav" näinud, tahaks küll!
Võib-olla selles, et ta huvitub siiani meestega flirtimisest ja tunneb, et on veel võimeline armuma??? Samas tunnistades, et ega ta kujuta küll enam ette mõnda meest oma elamises kaaberdamas.
Ja teatrist ei mõtlegi ta ära minna, igal juhul enne mitte, kui aetakse! Istub julmalt edasi!

Keda meestest talle võrdväärsena vastu seada? Ma pakuks Aarne Üksküla.

Lumevalge pühapäev

Ostsin ühel päeval meie Konsumist kaks CDd jõululauludega, nn klassika.
Üks on Elvise Christmas Party Album ja teine koosneb igihaljastest jõululauludest instrumentaalesituses. Plaadid polnud kallid, a 49 krooni.
Mõtlesin, et kord või paar aastas kuulan.
Kui kodus oma plaadivaru pealt tolmu pühkisin, märkasin, et mul juba on NEED PLAADID. Ilmselt olen ostnud eelmise või üleelmise jõulu ajal. Pole midagi, viin ühed kooli, seal ka hea kord või paar aastas kuulata.
Homme näiteks advendihommikul taustaks mängima panna.

Mul on üks jõulusoov ka, õigemini unistus, aga seda välja ei ütle. Siis ei lähe täide.

"Valged jõulud" on üks mu lemmikjõululauludest, aga seda on siis ilus kuulata, kui väljas ikka on lumevalge ... pühapäev. Täna on.

Pole siin aega meeleolutseda midagi, tuleb hakata valmistuma uueks töönädalaks.

Jõuludeni on jäänud 10 päeva.

Jõulutoit

Ma olen mugav inimene - ei viitsi söögitegemisega jahmerdada. Tööpäevadel söön koolilõunat, nädalavahetusel teen ühepajatoitu.
Jõulude eel keskendun traditsioonilistele eesti jõulutoitudele, mida ostan kohalikust konsumist.
Vahel, nüüd juba õige harva, tulevad meelde need kauged ajad, kui poest sai paremaid asju ainult leti alt. Siis oli väga tähtis omada tuttavat poemüüjat. Ega niisama ka midagi saanud, mingil moel pidid ikka kasulik olema. Müüjatädi lapsega pidid natuke lahkem olema. Praegu kvalifitseeruks see vist süüdistuseks "korruptsioon", siis oli tavaline "käsi peseb kätt".

Poesült sel ajal küll kusagile ei kõlvanud, sestap tuli ise keeta. Suure potiga. Pool seapead, kaks jalga ja tailiha osa suurendamiseks ka vähemalt üks koot.
Päevatöö oli - keeda, keeda, koori vahtu pealt. Kui kondid lahti, siis tükelda, korja seasilmad ja karvased tükid välja.
Rasvane tuli, nii et pärast tahkumist oli kausil mitmesentimeetrine valge kiht peal.

Verivorsti tegin viimati lapsepõlves, siis olin küll rohkem abitööjõud - pudrulehtri hoidja või soolikajupi kinnisiduja. Seatapja käis küla pealt.
Kõrvitsasalat, marineeritud seened, pohlamoos, hapukapsad - kõik ikka ise tehtud. (kindlasti on tänapäevalgi tublisid perenaisi!!)

Täna läksin poodi ja ostsin esimese vooru jõulutoitu külmkappi valmis. Iga päev ju poes ei käi.
Sülti, verivorsti - nii palju erinevaid tootjaid. Müüja ka ei oska soovitada. Salvesti pohlamoos ja hapukapsas, Felixi kõrvitsasalat. Piparkooke vähemalt 5 erinevalt maalt.

Nüüd on jõulutoitu kõht täis. Varsti hakkan sättima päälinna teatrisse kohvi jooma. Tõotab lõputu kohvijoomine tulevat.
Homme kirjutan, kui viitsin.

Täna, 09.12.09

Teemade puudus

Blogiks, aga millestki blogida pole. Valitseb totaalne teemade puudus.

Poliitika? Pähh!
Majandusraskused, kriis, lõputu kärpimine, maksude lisandumine? Midagi head pole ja halba ei taha torkida.

Homod, pedofiilid, perverdid? Tänan, ei. Pole minu teema.

Uus gripp igasuguste variatsioonidega? Lugesin netist, et isegi küüslaugu ja C-vitamiini manustamine ei aita. Küüslauk peletab heal juhul eemale ainult kaaskodanikke;)

Jõulud? Ei midagi erilist ega erutavat. Tuleks natuke lundki, siis veel ... Või leiaks mõne päkapiku silmarõõmuks. Paneks soki sisse aknalauale magama.

Kodu remont? Liigub teosammul. On lootus, et jõuluks saab unistuste vannituba valmis.
Aktiva-poolele võiks veel lisada arvutikoolituse läbimise. Jälle üks tähtis paber käes.

Kuulutaks välja jõulupuhkuse, aga see annaks valesignaali, nagu oleks mul kole kiire.
Kiiiret (veel!?) pole, on lihtsalt teemade puudus.
Lähen parem linnaringile...

Pildi autorit ja asukohta ei tea, sain selle oma postkasti. Armas, eks!?

Head ja halvad asjad

Mõned eneseabiraamatud soovitavad kirja panna head ja halvad asjad ja siis neid kaaluda. Väikese enesepettuse abil leiad, et hea on ikka ülekaalus, nii et põhjust masenduda pole.

Näiteks
jõulud on tulekul (hea!) - kingituste ostmiseks ei jätku pere eelarves raha(halb? ei, ka hea, sest jääb ära mure, mida kinkida)

Rohkem näiteid ei viitsi välja mõelda, aga olen täitsa kindel, et kõik asjad on millekski head.
Klaas on pigem pooltäis kui pooltühi.
Kutsun üles positiivsele mõtteviisile, tegelikult ka.

Kaunist advendiaega, ehkki mitte miski ei viita jõulude lähenemisele (ilmaolud!). Kui mitte just arvestada jõulukaunistusi ja - kuuske linnas, mis aga kokkuhoiu mõttes põleb ainult nädalavahetusel paar tundi. (tegelikult on see liialdus)
Õige kah - istu kodus, säästad ... mida iganes ... kas või silmi ja saapaid.

Tume tulevik

Rohkem kui 5 aastat tagasi anti esimene häirekell.

Tolleaegne Viljandi maavanem Kalle Küttis oli välja töötanud Viljandimaa koolivõrgu muutmise kava. Selle järgi võis alles jääda üks kahest Põhja-Viljandimaa gümnasiumist. Meie kool otsis ja leidis võimaluse tol ajal ellu jääda. Koostöös lähedal asuva kutseasutusega avati kutse-eelõppe klass.

Eks sel olid oma head ja halvad küljed nagu igal asjal ilmas.
Hea oli see, et kutseklass võimaldas vastu võtta ka mitte eriti edukaid põhikoolilõpetajaid ja ka neid, kes suurtesse linnakoolidesse ei kõlvanud. Meie ei loopinud ninaga ja võtsime soovijad vastu.
Õnnelikud olid nii need, kes nn akadeemilisse klassi ei sobinud kõrge künnise tõttu, kui ka õpetajad, kes said tööd juurde. Halb oli aga see, et pakutud eriala oli nö sundvalik ja õppijate motivatsioon seetõttu üsna madal. Väljalangevus kutseklassist oli suur ja lõpueksamite tulemused alla riigi keskmise. Me andsime aga endale aru, et kõike head korraga ei saa.
Meil oli kutseklassi kõrval ka tugev klass, kes pakkus töörõõmu.

Nüüd on teine kell.
Kalle Küttis suundus minister Lukase nõunikuks ja rakendab oma suurepärast ideed kogu riigi hariduselu reformimisel. Ikka kirvega, ja kui metsa raiutakse, laastud ju lendavad.
Mis sest, et laastudeks on lapsed (inimesed), kellel pole ses küsimuses midagi arvata. Keegi ei küsigi.

Meie kool on üks üle sajast, kes jääb joone alla. Ei ole nõutud 120 õpilast gümnaasiumiosas. On alla 100, sest lapsi on üldse vähe.
Meil on hea kool. Aga keda see huvitab!!!???

Kas nüüd käib varsti kolmas kell?

Wikmani boiizid

Mõned asjad lähevad kindlalt ajaga paremaks. Näiteks "Wikmani poisid" telelavastus.
Muidugi meeldis ta mulle 15 aastat tagasi ka. Hea, et siis selline asi valmis tehti. Praegu poleks selleks raha leitud ja ... motiivi kah võib-olla mitte.
Täna oli iseäranis tuumakas osa.
Saksa keele tunnis lugesid poisid originaalkeeles ja peast Goethe"Faustist" nõiaköögi stseeni. No olgu, näitlejad ajavad pähe igasugust teksti, aga siis joonistati tahvlile kogu pilt koos paja, nõia ja kuradiga. Koos poliitilise alltekstiga.
Koolipeol(või oli see klassiõhtu?) parodeeris Penno kadunud Wikmanni ja Tublionni, Sirkel luges oma pikka monoloogi. Riks pidi Sütiste "Rüblikuga" üles astuma, aga oli selle asemel hoopis tilgutite all. Siis tantsiti tangot oma poiste ansambli saatel ja oma tüdrukutega. Kõik oli nii korrektne, väljapeetud, nii vaimne.

Aga mina mõtlesin hoopiski sellele, et kogu see klassiõhtute ja koolipidude värk on ju välja surnud. Kool pole enam see koht, kuhu tahetaks tagasi tulla õhtul kell 6.
Mis klassiõhtu?!!! Viimane toimub/s 5. klassis.
Ma vist lähen oma jutuga metsa.
Või on teil teistsuguseid andmeid?

Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada sellest, et "Wikmani poisid" on väga hästi lavastatud. Mida aeg edasi, seda nooremaks ja ilusamaks lähevad... näitlejad. Izeäraniis boiziid.

Justini intervjuu Kuku raadios

Justini sünnipäeva silmas pidades. Palju õnne!!!

Ma olen internetis!

Sain eile ühe äreva telefonikõne.
Inimene oli ähmis, sest oli saanud ühe anonüümse kõne. Keegi heasoovija oli helistanud ja teavitanud, et ta on internetis! Täiega!
Ma püüdsin lohutada, et mis tal häbeneda, ega ta Anu Saagim pole!

Mina olen ka internetis!! Sest kui sind pole netis, siis pole sind olemaski!!!

Tean/aiman küll, mida see terane helistaja silmas pidas. Eks ta ise teab ka!
Mõned kodanikud on ikka väga imelikud. Miks on vaja ärritada inimest, kes ei tea internetist tuhkagi!!?
"Jumal teab, mida minust on kirjutatud?!" ei suutnud tuttav kuidagi rahuneda.

Aga mina olen raamatus. Ja mul pole aimugi, kui paljud seda teavad. Ega kõik tule ütlema ega helistama!

Arvutikasutuse AB

Mina küll ei mäleta enam, mis aastal ma oma esimese arvutikoolituse sain. Igal juhul oli see ammu, juba eelmisel sajandil. Hmm, kõlab hästi - eelmine sajand!!
Alguses ei läinud üldse hästi. Käsi oli raske, trükkida ei osanud (nüüdki trükin ainult 2 sõrmega). Hiire kurser ei allunud tahtele. Tundsin ennast täieliku äpuna. Need olid algkursused ja kuidagi said läbitud.
Tõeline õudus oli, kui sattusin edasijõudjate kursusele. Seal selgus, et midagi ma veel ei oska ja olen puupea kah. Asjad ei jäänud meelde ja hakkama sain ainult kõrvalise abiga. Valasin sisemisi pisaraid, sest nii kurb oli rumal ja saamatu olla.
Kursuse lõpuks tuli esitada nagu ikka lõputöö. Mul on siiani hea meel seda netis näha.
Vahepeal ostsin endale isikliku arvuti (hinnad läksid soodsamaks) ja arenesin tasapisi.
Palju kasu oli DigiTiigri koolitustest.
Ega enam ilma arvutita oskakski olla. Ei viitsiks ju kirjutada pikki tekste, teste, tööjuhendeid, kontrolltöid, kirju, aruandeid käsitsi. Käekiri on ka muutunud loetamatuks ja pastakas ei seisa enam hästi peos.
Huvi pärast hakkasin blogima. See on muu hea kõrval hoidnud mitmeid kasulikke oskusi soojas.

Nüüd läksin järjekordsetele kursustele. Ikka see tiigrihüpe.ee ja euroopa rahad. Kursuse kestvus 16 tundi auditoorset õpet ja 24 tundi iseseisvat tööd. Lõputööna peab valmima esitluskogu programmiga MS PowerPoint, mis avaldatakse veebis.
Ma ei tahagi välja rääkida, kui hädas ma eile esimesel koolitusel olin.
Pikk tööpäev seljataga, peavalu, võõras arvuti, mis langes kooma, kiire tempo ja vähesed algteadmised antud valdkonnas.

Lohutan ennast - küll ma õpin, küll ma hakkama saan. Peab ju.

Arvuti headuses pole põhjust kahelda, aga ma näen kõrvalnähte õpilaste juures, kes on arvutiga beebieast alates kokku puutunud.
- nad ei oska tekstitöötlust, nö AB-d. Kui nad midagi esitavad arvutil trükituna, siis ma katkun karvu peast. Vigadest ma ei räägi, aga tekstil pole ka visuaalses mõttes tegu ega nägu (tühikud, read, lõigud jms)
- referaate pole mõtet teha andagi, sest nad toovad mingid ülespandud asjad, mis on kopi-pastetud, nad pole läbigi lugenud.
- kui käsid midagi internetist otsida, siis nad toovad posu prinditud materjale - vaata ise, mis sind huvitab!!

Aga kui mul on vaja tehnilist nõu, siis saan seda kõige ehedamal kujul 6. klassi poiste käest.

Hoia ennast haiguse eest!

Käisime teatris

Käisime lastega Endla teatris.
"Oma elu superstaarid" - näidend teismeliste elust. Kirja pannud õed Triinu ja Laura-Marie Ojalo.
Viimane 15aastane ainult. Kunstnikutöö Tuulikki Ojalo. Selline õdede projekt.
Mängisid Pärnu erinevate gümnaasiumide õpilased.
Noortele mõeldud tükk ja noored olid ka saalis. Kartsin küll, et publik vilistab ja trambib jalgu, aga üllatavalt vaiksed olid. Nii et võis vabalt oma vanainimesemõtteid mõelda, keegi ei häirinud.
Küll on tänapäeval raske noor olla! Nii raske, et peategelane lõikas veenid läbi. Suri ära.
Selline tagurpidi keritud lugu. Mis siis juhtus?
Tüdruk oli korralikust perest, ainuke laps, head geenid, ilusad väljavaated tulevikuks. Koolis viieline ja popp. Sõpruskonna liider. Aga südamelt oli kalk, polnud empaatiatunnet ega midagi. Üht emo-tüdrukut vihkas ja teist paksukest narris. Poiss-sõpra, kohalikku kuulsat bändimeest, kidramängijat pidas lihtsakoeliseks ja perspektiivituks.
Eks teismeliste enesetappude tagamaad jäävadki enamasti mõistetamatuks.
Noortepärasust oli rõhutatud rohke ropendamise, kisamise ja muidu väljakutsuva käitumisega.

ÕPETAJA oli ka sisse toodud. Mitte karikatuur, hoopis mõistlik ja mõista sooviv, sellegipoolest saadeti teda pimedasse kohta ja karjuti "fakk juu". Rohkem täiskasvanuid ei olnud, aga vanemate teema skaalal nõmedad - mõnusad oli küll sees. Nagu seks, narkots, džinn, suits ja muu hädavajalik.
Tagasiteel arutasime teise õpetajaga, et küll on hea, et ei pea enam noor olema ja et meie noorus oli lausa kuldne praeguse kõrval.
Eks ma küsin pärast, mis noored ise asjast arvavad.

Kukkumistest ja luudest

Aasta tagasi astusin ma tooli pealt ebaõnnestunult maha ja rebestasin oma parema jala meniskit nii, et jalg enam sirgeks ei läinud. Kukkusin operatsioonile. Kolme nädala pärast võisin juba tööle minna. Enne jõulu kukkusin taas tagumikule, libedaga. Õnneks piirdus see ehmatuse ja põrutusega.

Kuu aega tagasi kukkus mu endine kolleeg oma kodus vaiba taha komistades pepuli. Tagajärjeks puusaluu murd. Arstid olid ahastuses - luud nii hõredad, et ei hoia isegi naela kinni. Nüüd ootab ekskolleeg oma saatust. Kas riskitakse vahetada katkine puus metalli vastu või... Ei taha mõeldagi.

Üks mu sõbranna käis augustis jalaoperatsioonil. Varbad olid viltu läinud ja käimine hirmus valus. Kui arvati, et jalale võiks juba koormust anda, läks sõbranna suvilasse oma roose vaatama. Midagi juhtus ja opereeritud jalga lõi kohutav valu. Uus operatsioon, sest toimunud oli halb murd. Nüüd sõidab sõbranna kodus "kitsega" ringi ja ootab aega, kui saab kipsi asemel "saapa" jalga panna.

Mis on lahti meie luudega?
Selle nimi on osteoporoos ehk luuhõrenemine.
Lugesin netist. Appi! Haigus, mis on võtnud hiiglaslikud mõõtmed. Hiilib ligi salaja ja enne tast aimu pole, kui kukud või komistad, mille tulemuseks on halvasti paranev murd.
Põhjusi on nii palju, et igaüks võib sealt leida endale mõnikümmend.
Nagu ikka haiguste puhul, arvad lihtsameelselt, et sind see ei taba. Kuni ta on käes.

Haigus koleda nimega osteoporoos võib tabada tänapäeva noori isegi kümmekond aastat varem, sest rämpstoit ja igasugused toitumishäired kiirendavad selle saabumist. Lisaks on vähe päikest, seega D-vitamiini vaegus, mis mõjub meile kõigile. Oled sa siis noor, vana, mees või naine. Naised 50+ on muidugi eriti ohustatud.
Ohh, ma ei joo ka eriti meelsasti piima ega liigu 20 tuhat sammu päevas.

pilt siit

Kuidas ma sain endale "Minu Eesti"

See juhtus teisipäeval, 27.oktoobril 2009
Olin Tartus koolitusel. Parajasti lõunatasime Entri restoranis, kui Epp helistas.

"Ei, ma seekord ei tule, sõidan koju tagasi. Aga raamatut tahaksin küll kohe!" olin otsekohene.
" Olgu, Justin tuleb loengule, enne toob sulle raamatu. Oota teda trepil, tal on vähe aega," lõpetas Epp kõne.

Kohtumine oli määratud Treffneri gümnaasiumi trepile kell 14.10. Olin igaks juhuks varem kohal. Ilm oli pehme, kuid tibutas veidi.
Ei tea, kummalt poolt ta tuleb? Igaks juhuks jälgisin mõlemat kätt tänavat.
Ja siis ta tuli - Justin Petrone. Pika sammuga, naeratus näol, märsitaoline kott kaelas.
Siis, siis... avas ta oma koti ja... andis/kinkis/ulatas mulle raamatu "Minu Eesti" - Kas lubate elada? 1. osa, autor Justin Petrone, tõlkija Raivo Hool, kirjastus PetronePrint.
Kahjuks unustasin küsida autogrammi, aga küll ma veel jõuan.


Kui ühe tüüpilise eesti "tädi" kallistus on midagi väärt, siis sellega ma ei hoidnud kokku.
Oleme meiegi midagi õppinud!

Ma juba tean, et olen raamatus sees kolmes episoodis. Vabalt võib juhtuda, et olen nüüd 1,2 korda kuulsam!
Ma tean, et Epp on natuke minu moodi, vähemalt välimuse poolest.
Ma tean, et Justin on andekas, vaimukas ja väga südamlik itaalia juurtega ameerika mees, kes on nüüdseks rohkem eestlane, kui mõni etniline sugrimugrilane ongi.

Mõistujutt

Kuulsin hiljuti üht mõistujuttu.
Panen siia kirja, muidu läheb meelest ära.

Tuleb rändurmees, jõuab kaevu juurde. Kustutab janu ja puhkab jalgu.
"Kust sa tuled?" küsitakse.
"Tulen külast, kus on tigedad, kadedad ja salalikud inimesed. "
"Mine edasi, meil on siin samasugused!"

Tuleb teine rändurmees, jõuab kaevu juurde. Puhkab jalgu, kustutab janu.
"Kust sa tuled?" küsitakse temaltki.
"Ma tulen külast, kus elavad kenad, rõõmsad ja ausad inimesed."
"Võid siia jääda, meil on siin samasugused."

Nojah...

Fotojaht: minu lemmik

Ma kannan haruharva riidemantlit. Selleks peaksid muud aksessuaarid ka olema - sobivad saapad, käekott, nahkkindad, vaata, et isegi kübar. Ma pole üldse seda tüüpi. Püksid ja joped - need on minu stiil.
Aga mul on korralik riidemantel, mis õnneks pole ka koidest ära söödud. Ta on poest ostetud kaua enne krooni, seega Vene rublade eest.
Mul on meeles, et see minu punane mantel maksis 74 rubla. Oli see selle aja kohta vähe või palju, ei mäleta. (Kui ma pärast keskkooli tööle läksin, siis sain sama palju palka.)

Äkki sel sügisel tahtsin oma punase mantliga käia. Olengi käinud mitu korda.
Võtsin ta pildi peale kui suure lemmiku. Punane on jah mu lemmikvärv.( mul on isegi punased püksid, punane jope ja punane vihmavari!!!!)

Teine suur lemmik on kass. Suur ses mõttes, et ta on end vastu talve paksuks söönud ja kui ta otsustab sümpaatia märgiks mu kõhu peale magama tulla, siis on tunne, nagu oleksin kivi alla jäänud.

Kolmas lemmik on mul ka - Jaan Tätte, aga teda ma pole saanud pildistada. Kuulan siis ta uut albumit juba mitmendat ringi.

Teised.

Elust väikelinnas

Meil on siin rahulik.

Valimised toimusid, nüüd on kõik jälle vaikne. Volikogusse valiti kenad viisakad inimesed. 16 meest ja 2 naist. Võitis IRL. Minu hääl ei läinud kaduma. Ilmselt saab vallavanemaks see, kes on kõige õigem.
Vaatasin täna, mida siis lubati.
Palju lubati! Aga mis saab selle vastu olla, et meie linnakese teed, pargid, majad saavad korda! Et ehitatakse valda ainuke kaasaegne ujula.
Seni käime Olustvere vanas ujulas, mis küll mitte mingil moel ei vasta nõuetele(v.a see, et basseinis on vesi sees, ei pea kuivalt konnaliigutusi tegema!). Igal kevadel on hirm, et äkki sügisel enam ei avatagi. Aga näe - saab jälle! Mis rõõm!

Andsin tuttavale talunikule 3liitriseid purke. Vastu sain kartuleid, porgandeid, punapeeti, õunamahla ja kohupiima.
Mul on veel keldris purke!

Esmaspäevast lähen puhkusele. Veel ei tea, kas palgata või palgaga, aga vahet pole. Solidaarsus ülekõige! Hea, et ei koondata ega vallandata.

Olen õppinud tervislikumalt ja läbimõeldumalt toituma.
Remont edeneb ka, kuigi tigusammul.
Ülevaltnaabrid on sisse kolinud. Juba teretame, kui trepi peal kohtume. Nime veel ei tea.

Tütar kinkis Tätte uue plaadi.

Justin Terevisioonis

Pätsasin selle... kusagilt.

Esimene.... lumi

Kui lõin pealkirjaks sisse "esimene", siis tuli viis "esimest " juba ette.
Esimene on nii tähtis, nii meeldejääv, nii erakordne, nii ainulaadne. Esimene arm, esimene hirm, esimene kaotus, esimene laps või esimene lops, esimene .... see ja teine.
Vahepealsed on juba harjumus, rutiin, traditsioon. Vahepealseid ei pane alati tähelegi.
Viimast ei tarvitse aga märgata, sest alati ju ei teagi, et SEE nüüd viimane on/oli - viimane... kohtumine, viimane kiri, viimane kord ....viimane ....viimne.

Esimene lumi pole tegelikult üldse esimene. Ta on mingis kontekstis esimene, näiteks oktoobris 2009.
Tegin rõdult mõned pildid. Ilusat laia lund sadas. Midagi on valesti, sest puud ja rohi alles puhta rohelised veel.

Ahjaa! Esimene veerand hakkab lõppema, mis on iseenesest VÄGA HEA!!!

Pildistatud 17. oktoobri pärastlõunal. 18. okt ennelõunal on veel lumi maas.

Mõtteid siitnurgast ja sealtnurgast

"Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu..." lausus väike prints.
-----
"Jah, " ütlesin ma väikesele printsile, "olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu!"
----
"Ainult südamega näed hästi," ütles rebane." Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu, " kordas väike prints, et see meelde jääks.
(Antoine De Saint-Exupèry)

* * *
Ühelt koolituselt on meelde jäänud mäng, mis põhines pimesi usaldamisel.
Moodustati paarid, kus ühel seoti silmad kinni, teine oli nägija ja juht. Paarid kõndisid mööda treppe ja ruume, füüsilist kontakti ei lubatud. Mul on siiani meeles, kui kõhe ja abitu tunne oli pime olla, kuidas oleks tahtnud kellegi käest kinni rabada.
Ükskord tegin sama mängu lastega õuetunnis staadionil. Lõpetasin aga ruttu ära, sest väänikute põhinali oli teine põõsasse juhendada.
Kellegi pimesi usaldamine - see nõuab päris palju julgust. Ometi on neid, keda usaldad esimesest pilgust, esimesest kohtumishetkest. Usaldad ja kõik.

Teine mäng on lihtsam. Kaardid jagatakse laiali (liiga väiksed ja väärtusetud jäävad välja). Seistakse suvalises rivis. Mängujuht kätleb järjekorras kõiki, kusjuures kätt tuleb suruda tugevusega, mis vastaks sinu käes olevale kaardile. Noh näiteks soldat surub nõrgemalt kui kuningas jne
Mängujuht tõstab rea ringi nii, et ühes otsas on nõrgad kaardid ja kõige tipus on äss. Vahepealseid õigesti paika saada on ikka päris keeruline, mitmel põhjusel. Tunnetamise asi.

Jumal teab, miks mul äkki sellised mõtted pähe tulid.
Vaatasin "Selgeltnägijate tuleproovi" ja mõtlesin mängule... Mõtlesin, et väga suur osa maailmast on nähtamatu... Ilmselt tähtsaim osa.

Fotojaht: sügis

Õunad puus (üleval) ja maas (all). Roheline on erinev.


Samast kohast pildistasin paljast puud ka eelmisel pühapäeval. Puu on endiselt kaame.


Kastanite perekond - tühjad, täis ja valmis koos lehtedega.

Mingid vigurid, mis pildi peal paistavad palju efektsemad, kui päriselt olid.

Traditsiooniline lehevaip. Millegipärast pole üldse punast.

Tegin samad sammud, mis eelmisel pühapäeval. Oma arust olin jube nutikas, pildistades samu objekte. Ainult võtme panin seekord kindlamasse kohta.

Pole ju olemas varasügist ilma langevate lehtede ja valminud viljadeta. Õunu on nii palju, et need jäävadki puusse ja puu alla.

Teiste sügis

Headusest ja kasvatusest

" Sul on täna nii ilusad juuksed," ütleb pikka kasvu Hollandi tüdruk Jorine.
" Teie peab ütlema, " parandab Anete.
(olin tõesti käinud juukseid värvimas)


"Kas sa tahad...(SEDA) mängu, ma võin sulle anda allalaadimiseks," pakub Kristjan.
"Ei, aitäh, ma ei mängi arvutimänge, " olen liigutatud.


"Kui me töö valmis saame ja ilusasti oleme, kas saame siis varem minema?" kaupleb Rünno.
"Jaa-jaa, aga ära rabista, kirjuta korraliku käekirjaga!"


Õhtul helistab üks isa, on väga ärritunud:
"See peab ükskord ära lõppema! Poiss ei julge enam koolis käia, täna sai jälle bussijaamas peksa."
" Tulge kooli, räägime sotsiaalpedagoogi juures probleemist."
"Mul pole võimalik tulla, olen Soomes tööl."

Pildil oleks nagu rist, tegelikult hoopis silt saeveski onni räästas.

Mine metsa! Kodumetsa!

Lähme metsa - Kodumetsa!



Vabadust tähistav sümbol - mõõgaga käsi.

Metsavendadele püstitatud vabadussammas - tavalistest munakividest, püsib kaua ja on lihtsalt ilus.

Punker keset metsa - kaitseb ja peidab.