Käisime teatris

Käisime lastega Endla teatris.
"Oma elu superstaarid" - näidend teismeliste elust. Kirja pannud õed Triinu ja Laura-Marie Ojalo.
Viimane 15aastane ainult. Kunstnikutöö Tuulikki Ojalo. Selline õdede projekt.
Mängisid Pärnu erinevate gümnaasiumide õpilased.
Noortele mõeldud tükk ja noored olid ka saalis. Kartsin küll, et publik vilistab ja trambib jalgu, aga üllatavalt vaiksed olid. Nii et võis vabalt oma vanainimesemõtteid mõelda, keegi ei häirinud.
Küll on tänapäeval raske noor olla! Nii raske, et peategelane lõikas veenid läbi. Suri ära.
Selline tagurpidi keritud lugu. Mis siis juhtus?
Tüdruk oli korralikust perest, ainuke laps, head geenid, ilusad väljavaated tulevikuks. Koolis viieline ja popp. Sõpruskonna liider. Aga südamelt oli kalk, polnud empaatiatunnet ega midagi. Üht emo-tüdrukut vihkas ja teist paksukest narris. Poiss-sõpra, kohalikku kuulsat bändimeest, kidramängijat pidas lihtsakoeliseks ja perspektiivituks.
Eks teismeliste enesetappude tagamaad jäävadki enamasti mõistetamatuks.
Noortepärasust oli rõhutatud rohke ropendamise, kisamise ja muidu väljakutsuva käitumisega.

ÕPETAJA oli ka sisse toodud. Mitte karikatuur, hoopis mõistlik ja mõista sooviv, sellegipoolest saadeti teda pimedasse kohta ja karjuti "fakk juu". Rohkem täiskasvanuid ei olnud, aga vanemate teema skaalal nõmedad - mõnusad oli küll sees. Nagu seks, narkots, džinn, suits ja muu hädavajalik.
Tagasiteel arutasime teise õpetajaga, et küll on hea, et ei pea enam noor olema ja et meie noorus oli lausa kuldne praeguse kõrval.
Eks ma küsin pärast, mis noored ise asjast arvavad.