Kukkumistest ja luudest

Aasta tagasi astusin ma tooli pealt ebaõnnestunult maha ja rebestasin oma parema jala meniskit nii, et jalg enam sirgeks ei läinud. Kukkusin operatsioonile. Kolme nädala pärast võisin juba tööle minna. Enne jõulu kukkusin taas tagumikule, libedaga. Õnneks piirdus see ehmatuse ja põrutusega.

Kuu aega tagasi kukkus mu endine kolleeg oma kodus vaiba taha komistades pepuli. Tagajärjeks puusaluu murd. Arstid olid ahastuses - luud nii hõredad, et ei hoia isegi naela kinni. Nüüd ootab ekskolleeg oma saatust. Kas riskitakse vahetada katkine puus metalli vastu või... Ei taha mõeldagi.

Üks mu sõbranna käis augustis jalaoperatsioonil. Varbad olid viltu läinud ja käimine hirmus valus. Kui arvati, et jalale võiks juba koormust anda, läks sõbranna suvilasse oma roose vaatama. Midagi juhtus ja opereeritud jalga lõi kohutav valu. Uus operatsioon, sest toimunud oli halb murd. Nüüd sõidab sõbranna kodus "kitsega" ringi ja ootab aega, kui saab kipsi asemel "saapa" jalga panna.

Mis on lahti meie luudega?
Selle nimi on osteoporoos ehk luuhõrenemine.
Lugesin netist. Appi! Haigus, mis on võtnud hiiglaslikud mõõtmed. Hiilib ligi salaja ja enne tast aimu pole, kui kukud või komistad, mille tulemuseks on halvasti paranev murd.
Põhjusi on nii palju, et igaüks võib sealt leida endale mõnikümmend.
Nagu ikka haiguste puhul, arvad lihtsameelselt, et sind see ei taba. Kuni ta on käes.

Haigus koleda nimega osteoporoos võib tabada tänapäeva noori isegi kümmekond aastat varem, sest rämpstoit ja igasugused toitumishäired kiirendavad selle saabumist. Lisaks on vähe päikest, seega D-vitamiini vaegus, mis mõjub meile kõigile. Oled sa siis noor, vana, mees või naine. Naised 50+ on muidugi eriti ohustatud.
Ohh, ma ei joo ka eriti meelsasti piima ega liigu 20 tuhat sammu päevas.

pilt siit