Igaühel meist on üks ja ainuke elu. Sõltub saatusest, juhusest, õnnest, aga ka võib-olla iseendast, kui ilus, pikk, rikas ja huvitav see on. Kindlasti teevad elu ilusamaks inimesed, kellega sul on olnud õnn kohtuda. Ilusat elu!
Wednesday, November 11, 2009
Arvutikasutuse AB
Mina küll ei mäleta enam, mis aastal ma oma esimese arvutikoolituse sain. Igal juhul oli see ammu, juba eelmisel sajandil. Hmm, kõlab hästi - eelmine sajand!!
Alguses ei läinud üldse hästi. Käsi oli raske, trükkida ei osanud (nüüdki trükin ainult 2 sõrmega). Hiire kurser ei allunud tahtele. Tundsin ennast täieliku äpuna. Need olid algkursused ja kuidagi said läbitud.
Tõeline õudus oli, kui sattusin edasijõudjate kursusele. Seal selgus, et midagi ma veel ei oska ja olen puupea kah. Asjad ei jäänud meelde ja hakkama sain ainult kõrvalise abiga. Valasin sisemisi pisaraid, sest nii kurb oli rumal ja saamatu olla.
Kursuse lõpuks tuli esitada nagu ikka lõputöö. Mul on siiani hea meel seda netis näha.
Vahepeal ostsin endale isikliku arvuti (hinnad läksid soodsamaks) ja arenesin tasapisi.
Palju kasu oli DigiTiigri koolitustest.
Ega enam ilma arvutita oskakski olla. Ei viitsiks ju kirjutada pikki tekste, teste, tööjuhendeid, kontrolltöid, kirju, aruandeid käsitsi. Käekiri on ka muutunud loetamatuks ja pastakas ei seisa enam hästi peos.
Huvi pärast hakkasin blogima. See on muu hea kõrval hoidnud mitmeid kasulikke oskusi soojas.
Nüüd läksin järjekordsetele kursustele. Ikka see tiigrihüpe.ee ja euroopa rahad. Kursuse kestvus 16 tundi auditoorset õpet ja 24 tundi iseseisvat tööd. Lõputööna peab valmima esitluskogu programmiga MS PowerPoint, mis avaldatakse veebis.
Ma ei tahagi välja rääkida, kui hädas ma eile esimesel koolitusel olin.
Pikk tööpäev seljataga, peavalu, võõras arvuti, mis langes kooma, kiire tempo ja vähesed algteadmised antud valdkonnas.
Lohutan ennast - küll ma õpin, küll ma hakkama saan. Peab ju.
Arvuti headuses pole põhjust kahelda, aga ma näen kõrvalnähte õpilaste juures, kes on arvutiga beebieast alates kokku puutunud.
- nad ei oska tekstitöötlust, nö AB-d. Kui nad midagi esitavad arvutil trükituna, siis ma katkun karvu peast. Vigadest ma ei räägi, aga tekstil pole ka visuaalses mõttes tegu ega nägu (tühikud, read, lõigud jms)
- referaate pole mõtet teha andagi, sest nad toovad mingid ülespandud asjad, mis on kopi-pastetud, nad pole läbigi lugenud.
- kui käsid midagi internetist otsida, siis nad toovad posu prinditud materjale - vaata ise, mis sind huvitab!!
Aga kui mul on vaja tehnilist nõu, siis saan seda kõige ehedamal kujul 6. klassi poiste käest.
Labels:
blogi,
lihtsalt elu
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Lähen just täna seda konkreetset koolitust tutvustavat töötuba läbi viima kohalikule haridusmessile...
ReplyDeleteTeile soovin koolituseks vastupidavust ja head tuju! Täitsa põnev oleks teada, kes Teid koolitab... :)
Meie koolitaja on meie oma kolleeg, kes on ise vastavad koolitused ja ettemängimised läbi teinud.
ReplyDeletehttp://koolitaja.eenet.ee/pg/waramu/view/d5d8757d01ec5c1b0c071f6069655be27dc2f179
ReplyDeletesee link peaks töötama
Joanamari, ma ei saanud ikka seda linki lahti, õigemini midagi avanes, aga esitlust ei olnud.
ReplyDeleteMina olen päris vormistamis-friik, aga oma kasu on vähemasti selles, et oma lapsigi õpetan arvutis tekste kirjutas korralikult jälgima nii joondamist, lõikudesse jagamist kui tühikute kasutamist. Ma ju näen ka võõrast teksti lugedes kullipilguga kohe, kui kuskile on pandud jutti mitu tühikut, või need paiknevad kirjavahemärkide ees (v.a sidekriips) ;)
ReplyDeleteEi saa öelda, et ka kolleegidel minuga lihtne oleks :P
eks see friiklus elsa tükib vist kõigil külge tulema, kui tekstidega tööd teed igapäevaselt
ReplyDeleteloen vahel netist, lehti mis ei ole minu päevaleht, kust palka saan ja avastan end ka vigu ja ebasobivid komme üles leidmas;)
kas said vaadata mu tööd;)
ReplyDelete