Kuulsin hiljuti üht mõistujuttu.
Panen siia kirja, muidu läheb meelest ära.
Tuleb rändurmees, jõuab kaevu juurde. Kustutab janu ja puhkab jalgu.
"Kust sa tuled?" küsitakse.
"Tulen külast, kus on tigedad, kadedad ja salalikud inimesed. "
"Mine edasi, meil on siin samasugused!"
Tuleb teine rändurmees, jõuab kaevu juurde. Puhkab jalgu, kustutab janu.
"Kust sa tuled?" küsitakse temaltki.
"Ma tulen külast, kus elavad kenad, rõõmsad ja ausad inimesed."
"Võid siia jääda, meil on siin samasugused."
Nojah...
Lõppude lõpuks sõltub kõik inimesest endast.
ReplyDeleteNõnda või?
Mulle tundub küll nii ehk "kuidas sina külale, nõnda küla sinule". Või "naerata ja maailma naeratab vastu".
ReplyDeleteVõi hoopis see, et salalikud, kadedad ja tigedad inimesed vajavad heatahtlikke?
ReplyDeleteSest kui inimesed oleksid olnud ausad, kenad ja rõõmsad siis nad ei oleks esimesele enda kohta valetanud :) Tigedad, kadedad ja salalikud aga ei taha kedagi, kes neid läbi näeb (võib-olla pareminigi, kui nad ise), aga heatahtlik sinisilm kulub ikka ära.
Mõistujutt sellepärast ongi mõistujutt, et seda igaüks ei mõista ehk mõistab isemoodi,)
ReplyDeleteKüll on kurjal külal lihtne seda lugu eriti siis esitada, kui talle selg keeratakse...kehtib nii abielus kui või misiganes suhtes. Ent kui koer uues külas vastu võetakse ja erinevalt eelmisest külast heaks koeraks tituleeritakse, siis läheb lugu keerulisemaks, sest polegi teada, kumb siis oli koer ja kumb küla, st kes siis ikkagi oli halb. Väga tihti suhted ei klapi, aga vea teeb kindlasti see, kes esimesena tüli norima hakkab.See on sama raudne seadus nagu et ööle päeva järgnemine.
ReplyDeleteJäreldus: ära alusta ise esimesena haukumist.
Mõistujutud on spetsiaalse eesmärgiga jutud. :)
ReplyDeleteMõneti naljakas on, kuidas kommentaatorid kohe sisse elavad ja neid külasid endale otsemaid kui reaalselt eksisteerivaid ette kujutama asuvad :D
Aga lugu on hea. Üks suhtlemisuskumuste tahkudest kenasti paljastatud.
Aga üldiselt usun minagi seda, et kes sulle kõneleb, kuidas kõik teised siiani tema elus on halvad olnud, selle jaoks oled, kui ta edasi rändab, ka sina täpselt sama halb kui kõik need eelmisedki. Elik siis, ära usalda negativisti.
(Ehkki keerulisemaks läheb muidugi, kui ta positivistina esineb - ehk siis, teeskleb. Aga sellele asjale annab aeg muidugi alati arutust. Ja selle arutuse moraal võiks siiski olla, et pole vaja endale ligi lasta halba - sealhulgas ka inimesi, kes seda endast ja oma suhtumistest välja kiirgavad. Väikeses koguses võib sellest pärast halvakiirgaja lahkumist üle saada... tema pidev kohalolek aga mürgitab lõpuks kogu keskkonna ka teiste jaoks. Öeldakse ju vahel, et võta halb inimene lahkesti vastu, arva temast parimat jne... aga mõnes on nii palju halba kahjuks siiski, et kogu selle lahkuse tasuks saad noa selga ja su kena koduke pannakse põlema... on's see siis tõesti seda iga-hinna-eest headuse demonstreerimist väärt?)
Suviste psühholoogialoengute ajal räägiti palju karjaloomadest, inimkonnast on neid 38% st muskli-inimesed. Siis on veel juhte 5%, nägijaid 5%, aga haistjaid on vaid 1% ja just need 1% hakkavad 38% närvidele ja vastupidi vist samuti, sest haistjad ei talu muskliliste higihaisu. Nii et sageli on pada sõimamas katelt ja kord on Vestman all ning Piibeleht peal.
ReplyDelete