Sõitsin kord Tallinnasse kohtuma hea sõbraga. Minu kõrvale istus naine, keda tunnen vähemalt pool oma elust. Ta oli kunagi minu juures praktikal.
Jutustasime terve tee, tema küll rohkem kui mina. Olin osavõtlik kuulaja.
Naine rääkis oma elust. Ütles, et on õnnetu. Lapsed(3) on juba kodunt lahkunud, nemad mehega kahekesi suures majas. Märkamatult on nad teineteisest võõrdunud. Õhtuti istub kumbki oma toas, vaatab oma televiisorit, veedab aega oma arvutis.
Magavad eraldi, söövad eraldi. Justkui võõrad.
Naisel on see teine abielu, esimene mees oli armukade ja vägivaldne.
Kord juhtus mehega tööl õnnetus. Kiirabi viis haiglasse. Mees helistas oma õele, et õde tuleks vaatama ja tooks järele hügieenitarbed. Õde teatas õnnetusest ka naisele.
" Miks nii?" ei suutnud naine ikka veel uskuda.
Kord palus naine, et mees aitaks tal värvi juustele panna. Armastavad mehed teevad ju, mida naised paluvad. Mees keeldus kategooriliselt, sai isegi vihaseks.
Varem nad käisid igal pool koos - teatris, asutuse pidudel, tantsisid terve õhtu.
Juba ammu ei lähe nad üheskoos kuhugi mujale kui lastele külla.
Kummalgi on oma auto, oma eelarve. Oma elu.
"Tead, ma mõtlen, et kui minuga midagi juhtub, siis mees mind küll põetama ei hakka!" ütles naine. "Me pole enam lähedased."
Sellest jutuajamisest on möödas üle aasta. Nägin hiljuti naist üksi teatris, aga ei tihanud küsida, kuidas tal nüüd läheb.
Resümee
Mees ja naine saavad kokku, armuvad. Loovad ühise kodu. Sünnivad lapsed, kasvavad suureks. Kui jõuab kätte aeg, kus võiks nautida teineteise lähedust, on märkamatult asemele hiilinud jahedus, ükskõiksus, tundetus.
Miks on see nii? Ma ei küsi, kuhu kaob armastus, ma küsin: miks kaob lähedus?
pildil lumemarjad
kurb
ReplyDeletekui mul oli elus raske hetk
mu sõber tahtis mu meest endale
ütles, et niikaua kui lapsed väikesed, on teil koos midagi aga kui suureks saavad olete võõrad
kurb oli kuulda, aga ma ei taha ära kiita
minul on mu teekaaslasega tore
vanadus pidi olema ju seiklus nagu ütles fanny de sivers;)
meil on see seiklus siis nüüd käsil ja täitsa tore seiklus on;)
nurgad on maha nühitud
ootusi enam ei ole
on vaid üllatused, mida elul pakkuda veel on;)
Päris mõtlemapanev positus. Elu on tõesti imelik.
ReplyDeleteSee lugu sobiks psühholoogiaõpikusse teineteisega mittearvestava käitumise analüüsiks. Väga ilmekas tekst.
ReplyDeleteVäljaspool seda teemat: saatsin Sulle juba mõned päevad tagasi FB-s meili teemal, mille kohta tahtsid küsida. Ei tea, kas märkasid seda.
Leidsin Su kirja, Iltaka, aitäh!
ReplyDeleteVõtan nõu kuulda!
Kurb. Väga kurb. Et nii lahku kasvatakse.
ReplyDeleteNaine oli kurb ja õnnetu. Mina ei pannud omalt poolt midagi juurde, püüdsin edasi anda erapooletult.
ReplyDeleteNaine on väga emotsionaalne. Meest ta ei süüdistanud milleski, see oligi hämmastav. Et nii võib minna.
Mulle tundus tema jutu põhjal, et mees on elust väsinud, räsitud, et eluks ettenähtud energia hakkab otsa saama...
Jutud lahkukasvamisest on minu jaoks samad kui jutud truudusest, mis olevat juhuse puudus või usaldusest, mis vajavat kontrolli - kõik need lendlaused on eneseõigustuseks, lodevuse varjamiseks, armastuse puudumise ilmseks näiteks. Inimesi viib kokku enamasti kiim, mitte armastus. Kiim pole halvasti mõeldud, see on lihtsalt looduse kutse. Kui kiim on otsas, siis tavatsetakse öelda, et armastus on otsas. Aga armastust polegi taolises suhtes kunagi olnud. Armastus on tegu. Selle olemasolu ilmneb tegudes. Oli kunagi üks film halastajaõest, kes magas mehega kaastundest. Kaastunne eeldab inimarmastust, siin pole kiimaga midagi pistmist. Paljud naised alateadlikult armastavad oma alkohoolikuist, vägivallatsejsist mehi......neid ongi vaja armastada, kuna nad enamasti ei tea, mis on armastus. Olen veendunud, et armastus on päästnud nii mõnegi suhte, seega teist inimest saab muuta. See muutmise jutt, mis praegu levib, on ka kummaline, kuna muutuma peaks mõrvar, vägivallatseja, mitte see, kellele liiga tehakse. See ligitõmbamise jutt on ilus müüt, ohtlik ka, sest nii õigustatakse kurjategijat, kes sellest vaid hoogu juurde saab.
ReplyDeletekõhe lugu. mis puutub juustele värvi kandmisest, siis seda aitavad ju teha ka sõbrad? Kui juhtuvad viibima samal ajal samas ruumis ja on vaja. need kaks ei ole (enam) sõbrad. Kas nad seda kunagi on üldse olnud? Kas ja mille tõttu saab kaduda sõprus?
ReplyDelete