"Sind otsides" kogus juba mõne saatega palju vaatajaid, kes haledatele ja õnnetutele lugudele pisaraid pühkides kaasa elasid. Ega`s inimene, isegi eestlane mitte, pole rauast tehtud, et talle midagi hinge ei lähe. Ikka läheb.
Viimane aga - kaotatud armastuse lugu, tekitas minus küll palju kahtlusi, kas see ikka oli õige valik. Iseäranis veel jõulupühal, kui inimeste meeled eriti tundlikud on.
Liiati oli see õnnetu lõpuga - ei leidnud peategelane oma Aljošat (no kas poleks võinud vähemasti nime ära muuta, et ilkujatel vähem põhjust ilkuda olnuks!)
Lugesin eile kommentaare. Nende tase oli muidugi ette teada, aga ühes nõustun küll.
Valve ei äratanud kaastunnet, mõistmist ega ka sümpaatiat. Ka minus tekitas tema jutt piinlikkust ja kahtlust, kas oli üldse tegemist adekvaatse inimesega.
Arvan, et selle saatega pani Kersna ja Co küll puusse, ja läheb veel mitu head lugu enne, kui usaldus taastub.
Mitte seda ei tahtnud ma öelda, et vanainimene ei võiks taga nutta õnnetut armastust ja kahetseda ilma kallimata elatud elu. ("Ma võiksin järgmisel päeval surra, kui ma veel kordki teda näeksin!" nuttis Valve)
Kellegi teise tundeid pole põhjust kahtluse alla seada. Mida keegi kalliks peab ja eluaeg südames kannab, on väga individuaalne.
Tihti ongi nii, et lahkuminek juhtub enne, kui armastus otsa saab. Sest kui palav armastus saab otsa ja asemele pole tekkinud teisi sügavaid tundeid - sõprus, kiindumus, usaldus, siis võib kooselu muutuda põrguks või vägivaldseks, mis lõpeb igal juhul katastroofiga.
Kui palju on meie peredes vägivalda, seda saime teada ühes teises jõulusaates.
Eile, kui uni peale ei tulnud ja süda millegipärast valutas, siis mõtlesin veel ühest tähtsast asjast - lähedusest ja vajadusest selle järele.
Kirjutan sellest võib-olla ... hiljem.
Täiesti nõus väitega, et Valve küll kaastunnet ei tekitanud. Minu meelest äärmiselt kalk naine. Olla kuue lapse ema ja väita sealjuures, et oma laste isa oli (on) vaid selleks, et temaga magada. Küüniline, kas pole? Mida pidi see mees tundma, kui nüüd, vanas eas selliseid sõnu telest pidi kuulma. Ja need kuus last? Mis tunne neil on, teades, et nende isa on emale kogu elu olnud vaid mehe aseaine. Kurb!
ReplyDeleteInimeste mured ja kurbus lähevad mulle tavaliselt südamesse. See Valve lugu tundus mulle aga kuidagi koomiline kui poleks seda, mida Mare ütles.
ReplyDeleteMinu arvates ei onud ka tegemist adekvaatse inimesega. Kas ta valetas või lasi oma fantaasial lennata (vahet ei ole), aga see saade oli küll üks naljanumber. Ei ole võimalik, et Vene kroonus saab korduvalt käia Leningradist Narva hüppes(naistes) ja midagi ei juhtu. Teda oleks oodanud tribunal ja vangilaager, kui mitte hullemgi.
ReplyDeleteKellel on Vene sõjaväega pistmist olnud, teab milline distsipliin seal valitses.
Ja see oli põnev, et Aljooša sai oma kätte ja rohkem ei tulnud, siis tahtis Miša hakata armastama.
keegi ei näe kellegi hinge
ReplyDeleteja väljendada oma tundeid on jube raske nii, et teised ka sellest aru saaks
et see lugu avalikkus ette toodi on natuke jama aga samas ka inimeste tolerantsuse proovikivi
inimesd on enamasti mõistmatud ja julmad
raamat tuleks sellest loost kirjutada ja nii, et peategelane ei oleks avalik
vaene naine, kuidas ta nüüd edasi elab ses maailmas, kus kõik teda kividega loobivad
et ta julges tunnistada mis temaga toimub
minul on küll kahju temast, kuidas ta nüüd edasi elab
aga julge naine
võib olla on ta suremas haige
siis tehaks meeleheitlikke tegusid
ma ei usu, et ta peast segane on
vastupidi
meie oleme segased, kes teda hukka mõistavad
palju on neid naisi, kes hambad ristis oma mehega magavad, et elu kuidagi elatud saaks ja siis avalikult seda tunnistavad?!
on ju palju mõistuse abielusid, kus ei tule kõne allagi mingist suudlemisest mehe ja naise vahl kes teineteist ei armasta
minu vanatädid jäid üksikuks, sest nende armastused jäid sõtta
kas see oleks siis parem variant kui oleks sündimata need 6 last
paljud on siis sündinud armastusest?!
kerge on hukka mõista aga proovige mõista
keegi pole meist inglid?!
või on?!
kes julgeb visata esimese kivi
mina küll mitte;)
Vahur Kersna ammune huvi paranormaalsete nähtuste vastu sai veelkord ekponeeritud, sest mida muud sa oskad selle Valve poolt kirjeldatud obsessiooni kohta arvata, kui et paranormaalne. Kui see oli välja mõeldud, siis tuleb stsenaristile kulpi lüüa - väga üksikasjalikult ja detailitihedalt koostatud legend. Kui aga proual tõsi taga, siis au tallegi - kui kinnismõte on nii kaua vaikselt küdenud, siis pidi ikka kole olema küll ilma ühegi kallistuseta kuus last valmis teha. Uskumatu osavus.
ReplyDeleteSaade kui selline ... andke mulle, küünikule, andeks, aga võltspateetika pole just kuigi täpselt see "minu tassike teed". Ma mõtlen pigem niipidi, et miks peab rahvusringhääling rahastama sellist kaotatud-ja-leitud sugulaste saate produktsiooni? Reklaami sinna ju ei müüda ja harivat efekti see kuigipalju ei evi. Aga võibolla ei saa ma asjast päris täpselt aru ja ehk mõni joodik satub saadet vaatama ja ei jookse oma pere juurest selle ajel ära? Tehakse mõni abort lastekodusse andmise asemel?
Väga kahetisi mõtteid tekitanud saade, aga veelgi kahetisemaid mõtteid tekitavad need kommentaarid, mis nii blogides kui eriti Delfis selle teema all on. Siin joanamari rõhutas, et me ei näe kunagi teise inimese sisse ja ei saa seetõttu enda reaktsioonide alusel hinnangut langetada - teine inimene ei ole ju meie, temal on sootuks teistsugused tunded.
ReplyDeleteMis mõtteid see saade ja sellele järgnenud reaktsioonid veel minus tekitasid? Esiteks selle, kuidas oleks sama saate vastu võtnud lõunamaalikuma temperamendiga rahvad, kes ei põe seda emotsioonidekülmus, millega me kõik end siin harjutada üritame.
Jah, ma olen veelkord joanamariga nõus, et "palju on neid naisi, kes hambad ristis oma mehega magavad, et elu kuidagi elatud saaks ja siis avalikult seda tunnistavad?!" Hull on aga hoopis see, et mitte ainult et ei tunnistata, vaid oma õnnetu ja vaid kohusetundele rajatud elu seatakse kõlbeliseks normiks ja hakatakse teisi selle normi alusel hukka mõistma.
Aga "hambad ristis ja vastumeelsust alla suruv" naine pole mitte kangelanna ja vooruse kehastus, vaid eelkõige ebaõnnestuja ja tal pole mingit õigust oma ebaõnnestumisest tulenevast kibedusest lähtuvalt teisi hukka mõista.
Mulle tundub, et reaktsioonid sellele saatele ei näita mitte üksnes meie kommenteerijate korralikkust, vaid ka seda kuipalju on meie seas tegelikult õnnetuid inimesi, kes ongi elanud terve elu koos kellegagi, kes on nö. "hädapärane aseaine" ja kes ei julge ei endale ega teistele tegelikult seda tunnistada.
Saadet ei ole näinud. Küll aga kõigiti nõus Ramloffi viimase lausega...kuipalju on meie seas tegelikult õnnetuid inimesi, kes ongi elanud terve elu koos kellegagi, kes on nö. "hädapärane aseaine" ja kes ei julge ei endale ega teistele tegelikult seda tunnistada.
ReplyDeleteKas selles polegi selle meeletu sapipritsimise üks allikaid?
Võib-olla on see tõesti teema, millest peaks rohkem ja avameelsemalt rääkima, nagu peaks rääkima perevägivallastki enne, kui tagajärjed pöördumatud on.
ReplyDeleteEks see inimloom ole üks kole elukas!
Naine laseb endale vägisi lapsi teha ehk siis pidevalt ennast vägistada.
Kas vastupidist ka esineb? Et mees ei taha konkreetset naist, ei armasta, isegi jälestab, aga elab ikka koos, hambad risti, ja laseb endaga kõike toimetada?
KUI SAGELI seda ette tuleb?
Naistel on pikem kannatus ja tihti elatakse kõik jõledused üle laste või avaliku arvamuse pärast.
Mida ma muidugi õigeks ei pea, aga kive ka kellegi suunas ei hakka loopima.
Enda arvates panin siia kommentaari, kas kustutasid ära, Helle?
ReplyDeleteEi ole midagi kustutanud. Saada uuesti!
ReplyDeleteAsjast 10ndasse hOoopis:Oled minu blogikalendris. Kena uut aastat Sulle! :)
ReplyDeletekui mina kolisin setumaale oma vaimselt haige abikaasa eest peitu siis ütles üks kohalik naine, et nemad peavad eluaeg oma joodikuga elama ja kuhugi pole joosta
ReplyDeletekust mina selle õiguse võtsin ära tulla ja kannatada EI TAHA
seda ei peetud jah kangelasteoks vaid hambad ristis oma vastiku elu elamist, kasvõi oma elu hinnaga;)
tunnete tunnistamine on jah tabu
otse midagi öelda ei tohi jne
kõik on nii kombekad;)
kellelgi pole elus nagu olnud midagi;)
Kui ma olin väike, nii 15-ne, siis mõtlesin, et inimesi on võimalik muuta. Seda unistust kandsin endas vähemalt kümme aastat. Järgmised kümme aastat mõtlesin, et noh kui päris muuta ei saa, siis veidi ikka. Siis hakkasin nägema ja tundma, et see, mida ma muuta ihkasin pöördus minu enda vastu. nii et tegelikult oli muutus toimunud. mis sest, et minu seisukohalt võttes halvemuse suunas.
ReplyDeleteTädi Valve otsiski seda, mida (keda) ta muuta ei jõudnud.