Ma olen mugav inimene - ei viitsi söögitegemisega jahmerdada. Tööpäevadel söön koolilõunat, nädalavahetusel teen ühepajatoitu.
Jõulude eel keskendun traditsioonilistele eesti jõulutoitudele, mida ostan kohalikust konsumist.
Vahel, nüüd juba õige harva, tulevad meelde need kauged ajad, kui poest sai paremaid asju ainult leti alt. Siis oli väga tähtis omada tuttavat poemüüjat. Ega niisama ka midagi saanud, mingil moel pidid ikka kasulik olema. Müüjatädi lapsega pidid natuke lahkem olema. Praegu kvalifitseeruks see vist süüdistuseks "korruptsioon", siis oli tavaline "käsi peseb kätt".
Poesült sel ajal küll kusagile ei kõlvanud, sestap tuli ise keeta. Suure potiga. Pool seapead, kaks jalga ja tailiha osa suurendamiseks ka vähemalt üks koot.
Päevatöö oli - keeda, keeda, koori vahtu pealt. Kui kondid lahti, siis tükelda, korja seasilmad ja karvased tükid välja.
Rasvane tuli, nii et pärast tahkumist oli kausil mitmesentimeetrine valge kiht peal.
Verivorsti tegin viimati lapsepõlves, siis olin küll rohkem abitööjõud - pudrulehtri hoidja või soolikajupi kinnisiduja. Seatapja käis küla pealt.
Kõrvitsasalat, marineeritud seened, pohlamoos, hapukapsad - kõik ikka ise tehtud. (kindlasti on tänapäevalgi tublisid perenaisi!!)
Täna läksin poodi ja ostsin esimese vooru jõulutoitu külmkappi valmis. Iga päev ju poes ei käi.
Sülti, verivorsti - nii palju erinevaid tootjaid. Müüja ka ei oska soovitada. Salvesti pohlamoos ja hapukapsas, Felixi kõrvitsasalat. Piparkooke vähemalt 5 erinevalt maalt.
Nüüd on jõulutoitu kõht täis. Varsti hakkan sättima päälinna teatrisse kohvi jooma. Tõotab lõputu kohvijoomine tulevat.
Homme kirjutan, kui viitsin.
olen 2 päeva lasknud osta poesülti
ReplyDeletehea mahe ilma rasvata maitseb
killuke õhtul sinepiga ime hea
eriti kui veel hea hinnaga viimase kuupäeva sült poole hinnagatäishinnaga muidu lihatooteid ei ostagi
aga villand ka saab paljast kartulist ja makaronist
Pohlad jäid ei tea mitmendat aastat korjamata. Seda mekki on täitnud asendusainena omavalmistatud alõtshamoos (uih kui vastik sõna!).
ReplyDeletePohlamoosi asendab väga edukalt (sügav)külmutatud pohl. Poes müüakse. Ei pea isegi moosiks pressima, kalla niisama kuumale vorstile peale.
ReplyDeleteSa kirjeldasid seda süldivärki nii elavalt, et süldiisugi läks ära. :)
ReplyDeleteAga mul ema ja vanaema teevad siiamaani ise. Ja vanaema tehtud süldil on ka selline rasvakiht peal, ema aga teeb kuidagi teisiti. Korjab rasva enne ära?
Mina käisin nädal tagasi koolitusel, kus lõpetuseks sai koos verivorsti tehtud. Päris lõbus oli :)
ReplyDeleteminul juba sünnipäevasült söödud ja pasteet ka. Süldi teen ise, koot, jalad ja kana. rasvane ei tule - vesine ka mitte.pasteeditegu mu teine lemmik. Tänavu olin tublieri: isegi pihlakad said moosiks, pohladest rääkimata.
ReplyDeleteaga üldiselt ma süüa teha ei armasta. Tulemust jätkub liiga väheks ajaks.
olen pirtsakas poesüldi koha pealt. alati teen ise. Emmeliina kana lisamine süldile oli mulle teadmata nõks. nüüd siis juba tean ja proovin ära.
ReplyDeleteMina olen see uuestiõppinud isetegija. Mitte et poest saada poleks või ise tehes odavam tuleks (oh ei, jumal hoidku!), aga see on see minu "leivategu". Pohlad korjasin ise oma väikese valge käega, ise keetsin moosi. Marineeritud seente juures on seened küll Riia turult pärit puravikud, aga ikka ise toodud :-). Peale selle on veel isekorjatud põldmarjadest moosi saanud ja õuntest ja täitsa ise Nõmme turult ostetud maasikatest ka.
ReplyDeletePS: ma kujutan ette, kuidas Hellel joanamari kommentaari lugdes käsi higistas punase pastaka järele :-P Nagu vanal õpetajal selles nõukogudeaegses lastefilmiklassikus Fantomasi ähvarduskirju lugedes.
Toomas (kas ma tean Sind, vana kavalpea!?)
ReplyDeleteMa ka natuke korilen, aga see pole praegusel eluetapil enam mu prioriteet.
Sestap ma võtan kõike täitsa vabalt. Ostan poest ja söön kohe ära. Moosid keldris ja külmkapis ootavad, et keegi neid tahaks!!!
Mis puutub punasesse pliiatsisse, siis olen väga edukalt omandanud nö suutre "vikateka" kirjutamise. Oma blogis jah natuke ikka pingutan, aga muidu ....lähen peavooluga kaasa.
aga mina, agamina, kas mina jäin kahe silma vahele:))
ReplyDeleteEmmeliina, Sa oled väga tubli! Sa ei jää mitte kunagi kahe silma vahele.
ReplyDeleteKaunist otuseaega!!!
Muidugist tead, Helle! Mõtle nt sellele, kuidas ma siia Elsa sbas saabusin või kuidas ma seda punast pastakat ikka nii hästi endale ette kujutasin :-)
ReplyDelete