See juhtus teisipäeval, 27.oktoobril 2009
Olin Tartus koolitusel. Parajasti lõunatasime Entri restoranis, kui Epp helistas.
"Ei, ma seekord ei tule, sõidan koju tagasi. Aga raamatut tahaksin küll kohe!" olin otsekohene.
" Olgu, Justin tuleb loengule, enne toob sulle raamatu. Oota teda trepil, tal on vähe aega," lõpetas Epp kõne.
Kohtumine oli määratud Treffneri gümnaasiumi trepile kell 14.10. Olin igaks juhuks varem kohal. Ilm oli pehme, kuid tibutas veidi.
Ei tea, kummalt poolt ta tuleb? Igaks juhuks jälgisin mõlemat kätt tänavat.
Ja siis ta tuli - Justin Petrone. Pika sammuga, naeratus näol, märsitaoline kott kaelas.
Siis, siis... avas ta oma koti ja... andis/kinkis/ulatas mulle raamatu "Minu Eesti" - Kas lubate elada? 1. osa, autor Justin Petrone, tõlkija Raivo Hool, kirjastus PetronePrint.
Kahjuks unustasin küsida autogrammi, aga küll ma veel jõuan.
Kui ühe tüüpilise eesti "tädi" kallistus on midagi väärt, siis sellega ma ei hoidnud kokku.
Oleme meiegi midagi õppinud!
Ma juba tean, et olen raamatus sees kolmes episoodis. Vabalt võib juhtuda, et olen nüüd 1,2 korda kuulsam!
Ma tean, et Epp on natuke minu moodi, vähemalt välimuse poolest.
Ma tean, et Justin on andekas, vaimukas ja väga südamlik itaalia juurtega ameerika mees, kes on nüüdseks rohkem eestlane, kui mõni etniline sugrimugrilane ongi.
Kui ma möödunud aastal Epu juurest korra läbi jooksin, nägin ka Justini ära. On tõesti sümpaatne mees! Siiski tundub mulle, et neil oma kahe (nii kauge)kodumaa ühendamine on üsna keeruline. Aga ega elu ei peagi kerge olema!
ReplyDeleteNii, autor on sümüaatne- aga kuidas raamat on?
ReplyDeleteBianka, ma ei teadnudki, et oled Epu juures käinud ja Justinit näinud.
ReplyDeleteSee "erinevad kodumaad" neil rohkem probleeme ei valmista, kui ainult ses osas, et nad ei suuda kokku leppida, kus elada perioodil, kui lapsed käivad koolis. Muidu on Epp maailmakodanik ja Justin läheb truu mehena alati kaasa. Nad võivad kus tahes oma kodu rajada, selles pole küsimus, aga mina tahaksin, et nad jääksid Eestisse. Ameerikas on rahvast niigi palju!
Ingigoaalane, soovitan lugeda. Palju väärtusi on - heas keeles/tõlkes, vaimukas, tunnetuslikult väga mõjus, kütkestav ja siiras.
Just seda ma probleemi all silmas pidasingi. Maailmakodanik on lihtne olla, kui otsustad vaid iseenese eest. Kui aga tahad, et lapsed saaksid endale enne juured alla, kui maailmakodanikust hakata, siis tulebki valida. Mul oma noortega ju sama lugu, aga meil on asi otsustatud Eesti kasuks. Ei tea, miks see oluline tundub, aga minu jaoks on. Kavatsen endale hankida selle raamatu.
ReplyDeleteSee kohtumine leidis aset seoses ajalehtede viimisega (ahjude tulealustuseks).
Vabandan näpuka pärast, Indigoaalane.
ReplyDeleteMu arust võiks Justin selle totaka rahatrükkali Lotila asemel Eestist kolumneid kirjutada. Igasugustes keeltes;) Tegelikult esimene "Minu.." sarja raamat, mis mulle lugemiselamuse valmistas.
ReplyDeleteTeist osa tahan ja tükki kolmandastki:D
Siirast rõõmutunnet täis postitus! Polegi tükil ajal midagi nii positiivset blogosfääris lugema sattunud:)
ReplyDeleteEpp!
ReplyDeleteKirjutan arvustuse ka, kui raamatu olen päris põhjalikult läbi lugenud. Olen alles tutvunud + lugenud üle poole.
Maiuspala ei saa korraga alla neelata, peab ikka nautima.
;)
ReplyDeleteNii ilus ja on isegi tõsi!
ReplyDeleteLugesin ka Minu Eesti puhkusereisi jooksul läbi, tõeliselt mõnus lugemine oli. Väga värskendav on oma maad ja rahvast mõnikord teisalttulija pilguga vaadata. Mõnus jutuvestja, hea tõlge, siirus.
ReplyDeleteJa muuseas, maailmakodanikuks võib saada ka juurtega kindlalt Eestis olles (vaatab peeglisse).
ei ole lugenud seda raamatut ja ei tea kas ka kunagi loen
ReplyDeletekui räpina raamatukokku tuleb siis ehk on tõenäolinegi
aga omast kogemusest tean, et selleks tuli viljandisse minna, et aru saada kui toredad on ikka setud ja nende keel;)