Mõtteid siitnurgast ja sealtnurgast

"Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu..." lausus väike prints.
-----
"Jah, " ütlesin ma väikesele printsile, "olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu!"
----
"Ainult südamega näed hästi," ütles rebane." Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu, " kordas väike prints, et see meelde jääks.
(Antoine De Saint-Exupèry)

* * *
Ühelt koolituselt on meelde jäänud mäng, mis põhines pimesi usaldamisel.
Moodustati paarid, kus ühel seoti silmad kinni, teine oli nägija ja juht. Paarid kõndisid mööda treppe ja ruume, füüsilist kontakti ei lubatud. Mul on siiani meeles, kui kõhe ja abitu tunne oli pime olla, kuidas oleks tahtnud kellegi käest kinni rabada.
Ükskord tegin sama mängu lastega õuetunnis staadionil. Lõpetasin aga ruttu ära, sest väänikute põhinali oli teine põõsasse juhendada.
Kellegi pimesi usaldamine - see nõuab päris palju julgust. Ometi on neid, keda usaldad esimesest pilgust, esimesest kohtumishetkest. Usaldad ja kõik.

Teine mäng on lihtsam. Kaardid jagatakse laiali (liiga väiksed ja väärtusetud jäävad välja). Seistakse suvalises rivis. Mängujuht kätleb järjekorras kõiki, kusjuures kätt tuleb suruda tugevusega, mis vastaks sinu käes olevale kaardile. Noh näiteks soldat surub nõrgemalt kui kuningas jne
Mängujuht tõstab rea ringi nii, et ühes otsas on nõrgad kaardid ja kõige tipus on äss. Vahepealseid õigesti paika saada on ikka päris keeruline, mitmel põhjusel. Tunnetamise asi.

Jumal teab, miks mul äkki sellised mõtted pähe tulid.
Vaatasin "Selgeltnägijate tuleproovi" ja mõtlesin mängule... Mõtlesin, et väga suur osa maailmast on nähtamatu... Ilmselt tähtsaim osa.