Kui lõin pealkirjaks sisse "esimene", siis tuli viis "esimest " juba ette.
Esimene on nii tähtis, nii meeldejääv, nii erakordne, nii ainulaadne. Esimene arm, esimene hirm, esimene kaotus, esimene laps või esimene lops, esimene .... see ja teine.
Vahepealsed on juba harjumus, rutiin, traditsioon. Vahepealseid ei pane alati tähelegi.
Viimast ei tarvitse aga märgata, sest alati ju ei teagi, et SEE nüüd viimane on/oli - viimane... kohtumine, viimane kiri, viimane kord ....viimane ....viimne.
Esimene lumi pole tegelikult üldse esimene. Ta on mingis kontekstis esimene, näiteks oktoobris 2009.
Tegin rõdult mõned pildid. Ilusat laia lund sadas. Midagi on valesti, sest puud ja rohi alles puhta rohelised veel.
Ahjaa! Esimene veerand hakkab lõppema, mis on iseenesest VÄGA HEA!!!
Pildistatud 17. oktoobri pärastlõunal. 18. okt ennelõunal on veel lumi maas.
Esimene lumi on ikka sündmus, mis tuleb jäädvustada. Ja täitsa ilus paks lumi oli teil. :)
ReplyDeleteOh, ja veerandi lõpuni on tõesti vaid nädal. Ma olen kuidagi niiii väsinud. Tunne on, et vajan tõesti puhkust.