Aeg käib vanas seinapalgis
vaikse tik-tak sammuga.
Suure häälega ta pole,
kuid on suure rammuga.
Aeg on see, kes kellapendlit
lakkamata kiigutab;
saadab pilvi üle taeva,
puudelatvu liigutab. Ajal alati on aega,
aeg on pika meelega;
aeg on leek, mis limpsib halgu
oma kuldse keelega.
Aeg on see, kes tõuseb vara,
kannab tassid lauale;
kevadel toob sinililled
vanaema hauale.. | . |
| | Aeg käib mööda metsarada,
üle soo ja heinamaa;
aeg käib mööda taevavõlvi
vaikselt, ilma kärata.
Aeg on vahel nõnda tasa,
et ei ole märgata.
Alles siis ta tuleb meelde,
kui sul aeg on ärgata.
|
|
|
|
|
|
|
|
Foto: Triin - Vana kalmistu Pärnus, aprill 2011
Aitäh sulle ja tervitused siit kaugelt Inglismaalt!
ReplyDeleteOlen otsinud seda luuletust kaua, teadsin, et Kaplinski oma.
ReplyDeleteOlen kuulnud nende sõnadega laulu Kärt Tomingase esituses. Emadepäeval kuulsin poisse laulvat Renee Eespere laulu. Selle järgi leidsingi sõnad.