Esimene kuu Pärnus

Esimene kuu täitus 17. septembril. Ei oska hinnata, kas aeg on möödunud kiiremini kui tavaliselt või mitte. Seda küll tajun, et jubekiire on otsa saanud, aga see võib ka ajutine olla. Mingi väike rutiin on juba tekkinud. See küll muutub järgmisest nädalast, kui hakkan hommikuti sõitma Lupja Marit hoidma ja Triin läheb päriselt tööle. Siiani on ta tükati käinud. Lapse hoidmine ei heiduta mind enam, sest laps on minuga harjunud ja ...küllap kõik laabub.
Esimesed külalised on juba käinud, aga elamine pole mul veel kaugeltki korras. Ootan remondimeest ja on igasuguseid muid mõtteid, mis tahavad realiseerimist. Kuhu mul kiiret!
Ühtegi tuttavat pole mul tekkinud. Tervitan küll viisakalt trepikoja mutte, aga jutuks pole läinud. Ainult pesunööride juures küsisin, kas igaühel peavad isiklikud olema, kui üks mammi kurtis, et "jälle see 3. korruselt on mitu nööri täis ladunud." Igal pool omad kombed - eestlane tahab, et kõik oleks oma ja  privaatne.
Mutid istuvad maja ees ja naudivad kaunist suve lõppu.
Triin toob Annaliisa lasteaeda ja siis tulevad Mariga siit läbi. Koos sööme putru, ma olen ka hommikupudruusku üle läinud. Üle õue on pagaripood, kus tehakse häid pirukaid. Seda igal hommikul siiski endale ei luba, sest mõelge, kuidas see mõjub!!!
Muide, haiglas kaotatud kilod pole tagasi tulnud ja hea ongi.
Eelmisel nädalavahetusel käisin Suure-Jaanis. Seal oli laat ja ühtlasi kohtusin paljude tuttavatega. Siis mõtlesingi, et ega enam nii häid sõpru leia, tuleb vanadest kinni hoida. Ma olen vahel vaadanud neid, kes istuvad pingil ja jutustavad, et ega ma ikka nendega oska ennast veel samastada.
Nii ongi mu ainukesed Pärnu inimesed tütre pere ja tema sõpruskond.
Ma tean, et Pärnus elab ka mitu blogijat, keda olen lugenud (Ritsikas, Tikker).