Sunday, April 15, 2012

Kahene!

Natuke nagu... piinlik pilt, aga panen selle siia nurgatagusesse blogisse üles. Minu nõudepesemise kindad ja minu mobiilikotike! Muu on Annaliisa oma!

Ema müts, ema sall ja ema kingad. (üleval) Ema pluus peas (all)



Mu esimesel lapselapsel on täna sünnipäev. Ise ma kohale ei saanud minna (pidasime nädala eest siin ära). Helistasin. Nii väike ei tea veel midagi FBst, blogist samuti mitte, kuigi arvutist huvitub - tahab pilte vaadata ja püüab kiiresti-kiiresti ja salaja klahve vajutada.

Niisiis helistasin. Katsusin moodustada lihtlauseid, millele on võimalik ka vastata rohkem kui ei või jaa. Mõned vastused sosistas ema ette (oli kuulda!), aga üldiselt oli meil sisukas kõne. Peaksin tihedamini helistama, et konkureerida mammaga (teise vanaemaga), kes vähemalt üle päeva helistavat.
Sotsiaalsed oskused on Annaliisal väga head. Tal on veel palju häid omadusi. Hea huumorimeel, lõbus tuju, kiire taip, empaatiatunne. Ta on erakordselt nutikas.
Muidugi on tal ka väikseid puudusi, näiteks pole ta nõus enda järelt mänguasju koristama ja ema arvates pirtsutab ka söögiga. No ütelge, kes meist on täiuslik!?
Selle eest käib ta korralikult potil ja moodustab juba mitmesõnalisi lauseid. Sõnavara on päris rikas. Ta tunneb ära tuttavad inimesed pildilt, mis ammu tehtud ja kus on peal ka palju teisi. Tal on värvid selged, näiteks puna, sini, kolla, rohe. Ott Leplandi "Kuula" peale kikitab kõrvu ja ütleb "kuula!".
Ma loodan, et paljud head jooned on ta pärinud minult:)

Palju õnne, minu kallis silmatera ja naljatilk!

8 comments:

  1. Lugesin just üht artiklit, kus öeldi, et nii vanematel kui vanavanematel on omad lemmiklapsed(-lapselapsed)
    http://naistekas.delfi.ee/perekond/peresuhted/emade-suurim-vale-armastan-koiki-oma-lapsi-vordselt.d?id=64250565
    See pidi olema ühtlasi nii loomulik kui ka taunitav - tuleb osata siiski õiglane ja hooliv olla oma kõikide laste- ja lastelaste suhtes. Muidugi, kindlasti, nõus!

    ReplyDelete
  2. Jah, sul on vist õigus... Lemmik-lapselapsed on need esimesed (kauaoodatud) :D Aga isikliku kogemuse baasil sain aru, et tegelikult ei jää vanaema-armastusest sugugi ilma ka need "nr.kahed", neil läheb lihtsalt konkurentsis veidi rohkem aega vaja :D

    meie 2-aastane ei käi veel potil, kuigi mõnikord ikka üritab. Suvel võetakse teema süstemaatiliselt käitlusse ;)

    ReplyDelete
  3. Ja muidugi palju õnne kõigile!!!

    ReplyDelete
  4. Ma ka ei arva, et Teine jääb tähelepanust ja armastusest ilma. Kui peres on 7 või rohkem last, siis võib juhtuda, et mõned keskmised tunnevad end "ilma jäetuna".
    Vanasti olid ju suured pered, seal olid teistsugused seadused.
    Siis veel räägiti, et mehed tahavad poegi, aga armastvad tütreid rohkme.
    Mul on heameel, et tütrel on 2 last.

    ReplyDelete
  5. Palju palju õnne asjaosalistele!

    Olen selle teema üle pead murdnud nii oma laste kui ka lastelaste puhul. Üks meetod, mis minu puhul toimib on võtta ette ühekaupa. Nii käisin mõnikord ainult ÜHE pojaga kusagil. Tulemus oli hämmastav, mõne tunniga õppisin last hoopis paremini tundma, kui karjas olles.
    Lastelaste puhul kordan õpitut ja olen rahul.

    ReplyDelete
  6. Minul on seekord (vähemalt tänase seisuga) kah õnn olla vaid ühe lapselapse hoidjaks ja see on paradiis! kahe hoidmine pole küll päris põrgu, on ka helgeid hetki, aga paraku on see vältimatu hädavajadus. Kui jääb haigeks üks, siis ega teiselgi pisikutest pääsu pole ;)

    Aga see mure nr.2 osas oli mul esialgu üsna tõsine. Suurega räägid, teed igatsugu asju, aga väiksem ei jõua lühikese külaskäigu jooksul isegi võõrastamisest üle saada, mis siis sõbrunemisest rääkida. Ja suurema armukadedushood andsid veel oma osa. Aga nüüd, kui mõlemaga pikemalt koos olen olnud ja väiksem ka kaheseks sai, on asi palju parem.

    Sul, Helle, saabuvad need elamused 2 aasta pärast, siis saad aru, millest ma räägin ;)

    ReplyDelete
  7. Ma olin peres teine laps ja sain väga varakult aru, et vanaema (emaema)hoidis mu õde(1.laps peres) palju rohkem kui mind. Meil oli alla 2 aasta vahet. Vanaema ja vanaisa võtsid mu õe enda juurde elama ja koolis käima, et ema saaks veidi hõlpu (meid oli kokku 5 last väga väikeste vahedega).
    Hiljem jäi õde haigeks, väga haigeks, ja vanaema oli kuni oma surmani tema põhiline tugi.
    Vanavanemate puhul on vahel ka nii, et laps valib ise endale lemmiku. Meie lapsepõlvekodus oli nii, et lapsed olid (pimesi) justkui sugulaste vahel ära jaotatud, mina kuulusin isapoolsete sugulaste juurde.

    ReplyDelete
  8. Oih, missuguse sündmuse olen maha maganaud! :)
    Palju õnne ikka vanaemale ka! Juba kaks aastat oled olnud vanaema. :)
    Ma ka juba tasapisi hakkan lapselapsi ootama (esialgu neid siiski kuskilt ei paista).

    ReplyDelete