Algus ja lõpp

Algas minu viimane tööaasta. Algas ka Annaliisa esimene lasteaia-aasta. Elus on ikka nii, et midagi algab ja midagi lõpeb. Kolleegid aasivad, et nagunii ma ei raatsi lõpetada ja olen veel tööl n aastat. Minu veendumus on seekord nii kindel, et loen juba (esialgu sümboolselt!) kalendris päevi, mis on jäänud tööperioodi lõpuni (juuni 2013).
Ees ootab uus elu. Pärnusse! Pärnusse!

Selle õppeaasta esimene töönädal oli tappev. Kolmapäeval tundus, et nädal ei lõpegi. Õnneks olid järgmised päevad veidi kergemad.

Minu esimene lapselaps alustas lasteaiateed. Ma ei mäleta, et oleks oma lapse puhul nii  elevil olnud. Siis olid olud ja veendumused ka teistsugused. Ei peetud vajalikuks, et lapsevanem harjutab last kollektiivis viibimisega tasapisi - noh, et algul tunnike ja siis poole tunni kaupa kuni lõunasöögini. Järgmisel nädalal proovib juba lõunatki lasteaias magada.
Meie laps on loomult väga seltsiv, peenemalt väljendudes kommunikatiivne ja sotsiaalne. Ta ei karda uusi olukordi ega võõrasta kedagi. Alati on muidugi oht, et see ületab nn viisakuse piiri ja last võidakse pidada tüütuks või/ja kasvatamatuks.

Olen näinud küll ja rohkem kasvatamatuid lapsi, kes ei tunne elementaarseidki kombeid.
Tütre juures kohtusin ühe nö naabritüdrukuga, kes tungis vägisi aeda, kiskus vägisi väikest last sülle, kamandas mind ja Annaliisat. Lõpuks kaotasin kannatuse ja käskisin tal koju minna. Ta ei läinud!!! Ma olin täitsa vapustatud. Hiljem kuulsin, et ta tuleb ja lahkub ka nii, et ei kasuta väravat, vaid roomab aia alt. Püha taevas! (Ta läks sügisel 1. klassi!)

Eile rääkisime väikese lasteaialapsega telefonitsi. Põhiuudis oli see, et Annaliisa ütleb nüüd r-tähte. Täitsa äratuntavalt kõlab r sõnades roheline ja krooksub.
Miks ma ei mäleta, kuidas, millal ja kui kiiresti mu oma tütar kõne omandas???

Mitmetes blogides on arutatud teemal, miks tahta üldse lapsi ja kui palju neid tahta. Alles hiljuti kirjutati emast, kes näljutas oma beebi surnuks. Ma ei suutnud seda artiklit isegi läbi lugeda.
Järglaste saamine on kogu elusa looduse vääramatu püüd ja instinkt. Ainult inimene oskab, saab ja soovib oma järelkasvu planeerida. Olen kogu aeg arvanud ja arvan siiani, et naise elu jääb kuidagi vaeseks, kui tal pole last(lapsi). Lugesin äsja Silvi Vraidi elulooraamatut, kus ta jutustab oma ainukese poja Silveri sünnist ja kasvamisest. Ta ei varjagi, et hellitas teda hullupööra - lasteaeda ei pannud, oli hoidja, koolis võttis Silveri oma klassi, et kaitsta teda võimaliku koolikiusamise eest. Kõikidel emadel pole see võimalik ja kas on see ka vajalik. Tihtipeale on just üksikemad ja üksiklaste vanemad ära keeranud oma lapse liigse poputamise ja hellitamisega, tehes sellega karuteene. Või ei ole see nii - kas üldse saab armastada liiga palju?