Moodsad ajad! Ei jaksa mina nii kiiresti ümber õppida ja kohaneda. Step by step ikka!
Orkutisse ma ei astunud-jõudnudki, kui juba tuli Facebook.
Ehmatasin lausa ära, kui ühel päeval oli kümmekond kutset Facebooki hakata sõbraks ja sõprade sõbraks.
Ma tunnen küll neid inimesi, enamasti paarkümmend või rohkem aastat minust nooremad.
Aktiivsest tutvusest/ suhtlusest ei saa kõneldagi. (Isegi Epu äi ja ämm on nüüd minu sõprade listis või vastupidi? Tänan tähelepanu eest!)
Eile astus üles mu keskkooliaegne pinginaaber, kes elab Türil ja vahepeal käib tütarde juures Saksamaal. Ka Sina, Brutus!!
Enam ammu pole moodne pikki kirju kirjutada (paberväljaandel, ähh), ka mitte e-posti. Nüüd on nii kiire kõigil, viskad paar tervitust "tšau! kuidas elad?", ja läinud oledki ... uusi sõpru otsima.
Twitterile pole ma veel üldse pihta saanud. Jätan mõne etapi vahele, alles sain Facebookist portsu sõpru juurde.
Ei saa mina nendele suhtluskommuunidele pihta. On küll Orkut ja Facebook, aga ma unustan sinna vaadata. Twitterit proovisin, tundus täiesti mõttetu asi olevat.
ReplyDeletepeale seda kui ma töö kaotasin sattusin justkui isolatsiooni , ongi mu sõpruskond vaid netis
ReplyDeleteNo twitter on omaette miniblogi keskkond ;) No mõtle sellele, et postituse asemel tuleb kogu inf suruda 140 tähemärgi sisse - nagu paneksid kirja vaid pealkirja ja juhtlause ;)
ReplyDeleteLisaks on seal samuti hea märkida neid, keda ise loed - nii jooksevad nende tviitid sinu esilehele kokku. Ehk et eraldi saad näha nii neid tviite, mis üks konkreetne kasutaja on kirjutanud, kui "omade" omasid ühes kronoloogilises rivis...
Minu blogi hetkel puhkab, aga võõrutusnähtudest hoidumiseks figureerin nüüd Twitteris ka...
Ja feimi tuleb...
ReplyDelete