Varsti saab Pärnus 2 kuud täis. (Loen kuid, kuni aasta saab täis:)
Mingi rutiin on muidugi tekkinud. See pole sugugi halb, sest mind on rutiin alati aidanud iseendaga hakkama saada. Muidugi on väga hea, et pole tundide ettevalmistamist ja vihikute parandamist. Pähh!
Mõeldagi ei taha!
On nii juhtunud, et vähemalt üle nädala olen sõitnud kuhugi. Liiklus on hea, pole nii, et üks buss päevas. Tallinnasse näiteks sõidab iga poole tunni tagant buss.
Kasutamata on täiesti Pärnu tugevad boonused - teater ja spaateenused.
Hirm manduda on ikka täitsa reaalne, sest ...no mõelge ise.
Blogida pole millestki ja ei viitsi ka. Seepärast jätan postituse pooleli...
Kuidas mitte manduda?
Kas Salvador Dali näitus Pärnus ikka kestab veel? See vääriks ilmselt küll vaatamist.
ReplyDeleteIlusat sügist Sulle (ja kirjuta sagedamini).
Aitäh soovitamast,Linda! Pärnus on kultuuri tarbimiseks palju võimalusi, viga on minus. Ma olen ise selline inertne, muidugi objektiivsed asjaolud ka.
ReplyDeleteSügis on nii lõpmata kaunis.Võtame sellest viimast!
Kui elu teeb muudatusi, siis läheb aega, enne kui kõik läheb oma rada. Ise siin hädas pelgalt ühelt korruselt teisele kolimisega. Jõudu ja jaksu ja loomulikult tervist. Kuskilt just lugesin, et kui inimest enam ei ümbritse aktiivne muutuv keskkond, siis ka mimuunsüsteem läheb laisaks. Minul on nii käinud, kohe kui puutun kokku peredega kus on lasteaia või kooli lapsi, nii saan kohe mingi viiruse. Ole tubli.
ReplyDeleteLoen su blogi pidevalt, aga olin vahepeal mures, et enam ei kirjuta.
ReplyDeleteTõsi on, et muutused elukeskkonnas peegulduvad ka muutustes meis endis.
Ei saa aru, mismõttes oht manduda? Pärnu versus Suure-Jaani :P
ReplyDeleteMa arvasin, et seda pole nii keeruline mõista. Mitte koht ja keskkond pole esimesed mõjutajad, vaid suhtevõrgustik ja iseenda aktiivne eluviis.
ReplyDeleteAga pole viga - ma hakkasin Ülejõe raamatukogu lugejaks ja uurisin teatri repertuaari. Uusi tutvusi pole paraku tekkinudud, pean leppima vanadega ja virtuaalsõpradega.
Jõudsin lõpuks viimased lood läbi lugeda. Ja püüdsin tungida ridade taha. Oled nüüd paratamatult tütre pere liige. kaua üksinda elanud inimesele pole see ilmselt lihtne - ma arvan. Peab olema diplomaat jne. Tundub, et sul tarkust jätkub ja oma tuba on oma luba.
ReplyDeleteOlen pea aasta jagu ühe õpetaja last hoidnud (alustades oli ta sama vana, kui Mari) ja pean ütlema, et väsitas ikka küll. Loomulikult on enda lapselaps midagi muud.
Mõtlen, et kas mina oleksin julgenud sellist muudatust ette võtta ja tõtt öelda isegi imetlen sind. Olen 24 aastat ühes korteris elanud. Vaat see on juba mandumine, Inglismaa aeg välja arvata :D
Selle murdmiseks läksingi veel vanemast peast tööle. Et kuna pole julgenud muutusi ja otsusi täide viia, siis olgu mul kasvõi natike rahagi. Mine tea. Rändamiseks näiteks. Aga Sina olid julge.
Alati ei peagi kogu aeg tegutsema. Naudi ja mõtle ja lebota niisama. Lõpuks ometi saad seda endale lubada.
Aitäh, Emmeliina!
ReplyDeleteSaatsin just bussi peale oma eluaegse sõbranna, kellega olen üle 40 aasta ühiseid väärtusi jaganud. Arutasime eile poole ööni elu ja asju. Ta jäi noorelt leseks, lapsi polnud. Ma ei ole olnud abielus, aga laps oli. Triin on justkui tema laps ka.
Kõik on minu elus juhtunud justkui juhuslikult. Ise ka imestan vahel, et ma nüüd Pärnus olen. Rida on selline- mu tütar tuli Pärnu elama u 15 aastat tagasi,ostsi võlgu korteri, leidis siin kaaslase, sündisid lapsed, oli vaja suuremat elamist, osteti võlgu maja, oli vaja lapsehoidjat, vanaema pensionile, kolida Pärnusse - kõik pooled on kasu saanud.
Ma võin küll vahel kurta, et lapse hoidmine väsitab, aga hirmus armas on ka - Putukas on nii väga väikse Triinu moodi.
On nii hea tunne, et olen kasulik ja vajalik
Juttu kokku võttes ütlen veel kord, et minu elus on suur osa HÄRRA JUHUSEL ja julgusega pole siin midagi tegemist.
hea sõbranna on nagu hea vein - iga aastakäiguga läheb paremaks.
ReplyDeleteÄra siin vaidle midagi :P
Meil lasteaias töötavad noored pensionärid ei taha kuidagi koju jääda: Küll leiavad sada põhjust ja kõrgharitud noored piigad ootavad ukse taga.
Nii et see on juba Julgus 1