Oma lapselaste peal elan ma uuesti üle oma lapse kasvamise. Kahjuks on nii vähe konkreetset, mis mälu abistaks. Peale mõne(kümne) pildi pole suurt midagi. Ka pikkust ja kaalu olen üles märkinud süsteemitult, ainult esimese poolaasta jooksul. Puudus ju siis arvuti ja selle võimalused. Loen nüüd noorte emade blogisid ja ahmin tagantjärele teadmisi.
"Meie ajal" oli ju ainuke piibel Benjamin Spocki "Teie laps", mis tegelikult ei õpetanud ju valet. Otse vastupidi. Teine tähtis raamat oli Eesti arstide poolt välja antud "Lapse tervishoid". Hämmastab käsitluse põhjalikkus ja autoritaarsus.
Triin kauples mind juba nädalaid tagasi lapsehoidjaks, kuna neid kutsuti pulma. Eks ma muidugi läksin.
Annaliisaga pole probleeme - õhtused hügieeniprotseduurid tehtud, läheb ta oma voodisse. Triin hoiatas juba ette, et ta hakkab hüüdma ja igasuguseid asju soovima. Palub, mitte ei nõua. Võimatu keelduda. Triin ütles, et tema ei lähe liimile ja AL teab seda, ei katsetagi. Mina aga olen nõrk vanaema ja kui laps ilusa häälega hüüab "vanaema Helle", siis ma lähen muidugi...liimile. Vahel on igasuguseid elukaid ja nukke voodi täis, laps mahub sinna vaevalt, aga ükskord vaibub ramm ja uni võtab ta oma kaissu.
Väike Mali oli aga parajasti haige. Nohu ja köha. Nina nii ära nuusatud, et isegi katsumine vallandas nutuhoo. Millegagi lohutada pole, sest lutti ja lutipudelt selles peres pole olemaski. Ema tiss aga oli pulmas. Meil oli küll kokku lepitud, et kui asi hulluks läheb, siis helistan, aga muidu hakkab ta kell 12 tulema.
Kell 12.20 jalutasime majas ringi, kuulasime õuest hääli (üks koer haukus) ja vaatasime aknast, kuidas värvilised jõulukaunistused tuules liiguvad. Siis astus ema tuppa. Me olime pääsenud!
Järgmisel päeval oli kõik OK. Kuulasime lastelaulude plaati, üürgasime kaasa laulda, õppisime jõulusalmi (Hando Runnel "Nutikas lutikas"!!!). Ema õmbles Annaliisale valget peopluusi. Annaliisa ei tahtnud "proovis käia", pigem tahtis õmblusmasina juures asjatada.
Mali istus süles (lapse koht on süles!), sest kolossaalne nohu oli teda ikka lõputult ära kurnanud.
Kordasime Annaliisaga üle kehaosad, sh ripsmed, kulmud, põsesarnad, kintsud, sääremarjad, pöidlad, rinnad. Ma seletasin, et kõiki asju on vähemalt 2, v.a suu, nina, kael, pea ja veel midagi.
Annaliisa on kõne omandanud (2 aastat 8 kuud). Teeb erinevate sidesõnadega liitlauseid, kasutab õigesti isikuid ja ime küll, isegi verbi ajavorme!!! (Täiskasvanud räägivad tihti lapsega iseendast 3. isikus, näiteks "emme ütles sulle, et ....", ja siis hakkab ka laps samamoodi kasutama ainult 3. isikut)
Mali ütleb "emme". Tõuseb püsti, käib toe najal, istub, käputab, plaksutab, lehvitab, loobib asju maha ja tunneb suurt heameelt, kui sellest kõva kolks tuleb. Võib-olla on tema füüsiline areng veidi aeglasem, kui oli Annaliisal, aga see ei tähenda tuhkagi.
BS kirjutab: "Iga laps on kordumatu, täiesti omanäoline ja niisama kordumatu on ka tema areng."
Mina näen Mariliisis väikest Triinu ja ootan huviga, kuidas tema areng kulgeb.
Hakkab lõppema aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise sidususe aasta!! Ei tea, millele see uus aasta keskendub!
ReplyDeleteSoliidsele vananemisele? Või igavesele nooruslikkusele?
Nii tuttav tuleb ette! Umbes sellise koos roomamise pildi panin ma 2 a tagasi FB-s alustades üles :P
ReplyDeleteNüüd kui juba läbi saab, siis kuulsin mina ka, et selline aasta oli. Mis mõtet küll sellistel loosungilikel ettevõtmistel (ja kindlasti ka rahakulul) on, minu pea ei võta. Nagu pean mõttetuteks ka neid teisi sotsiaalreklaame. Vananeme me kõik nagunii ja täpselt nii hästi-halvasti kui oskame...
Keegi saab kindlasti selle eest kõrget palka, et ta mõtleb välja niisuguseid loosungeid. Ma kahtlustan, et see on rahvusvaheline värk.
ReplyDelete