Geenid

Kui AL sündis, siis vaatasin - ema nägu, ainult lohukesi põskedes polnud. Aga sama kiilaspea, ümar nägu ja sinised silmad. Ja väga rahulik loomus. Sellest ajast, kui naeratama- naerma õppis, teeb seda vahepidamata. Nii rõõmus laps.
Mida aeg edasi, seda rohkem on läinud isa nägu. Nüüd ma vaatan, et polegi emast midagi...või siiski on- edevus, naiselikkus.
Kui väikelaps matkima hakkab, siis on nii vahva jälgida, mida ta teeb. Võtab näiteks tühja kreemitopsi, tahab seda kirglikult lahti saada, seejärel määrib näpuga kreemi näole (mängult). Ema on talle "komplekteerinud" kosmeetikakoti, millega võib asjatada tunde. Kannatlikkust on tal lapse kohta kuhjaga.
Kõige rohkem pani mind imestama see, et AL magab täpselt nagu tema ema- üks padi pea all, teine peal. Uskumatu!
Ja riideid ei trööpa ta mustaks: kui läheb kas või veetilk särgi peale, on kohe vaja midagi ette võtta. Armas putukas!

Jõulud ANNO 2011

Vahel ma mõtlen, et meie pere jõulutraditsioon on nii paigale loksunud, et suurt midagi muutuda enam ei saa. Nende kümnete aastate jooksul oleme ainult üks kord läinud teise venna juurde jõuluks, aga see ei lõppenud üldiselt hästi (hoopis teine teema). "Meie" all mõtlen ma siin ennast ja oma tütart.
Traditsioonidel on suur jõud.
Seekord käis ka üle pika-pika aja jõuluvana ja kõik pidid pingutama salmi lugeda. Olgu et "klassika" oli ikka platsis, oli ka täitsa uusi salme (Triin ja Krista). Järgmisel aastal on lapsi poole rohkem!
Vääramatult kuuluvad meie jõuluõhtusse ka lauamängud. Seekord aliast ei mänginud, et liiga lärmakas ja lapsed ülakorrusel ei saa äkki magada! Aga oli Eesti mäng. Koos lõppmänguga on see tervet õhtut ja poolt ööd sisustav ettevõtmine. Seekord oli eriline see, et üks pereliige osales Skype´i teel (on USA´s komangeeringul). Siinkohal ei saa jätta mainimata, et SKYPE on lausa geniaalne leiutis. Isik, kes pidi jõulud kaugel kodust veetma, oli virtuaalselt terve õhtu kohal. Äge värk! Lapsedki käisid arvutiekraani juures "onuga" rääkimas.
Teleka vaatamine on jõuluõhtul keelatud. Kes just muidu ei saa, võib ju eralduda, sest köögis on ka võimalik jõuluõhtut mööda saata. Aga meil selliseid pold. Järgmisel päeval küll, tegime ka jõulutunnelile väikese annetuse.

Kõik olid head lapsed olnud ja said väärtuslikkke kinke. Minule tõi jõuluvana 2 raamatut - 1. oli Aino Pervik ja 2. Vahur Kersna.
Mina pilte ei teinud, Triin tegi. Me ei hakanud teineteist dubleerima.
See suur punane pall on eelmise aasta kingitus, lapsele meeldib seal õppada koos vanaema Elliga!!! Jah, ma olen Elli - nii armas!
Homme lähen jälle ja siis vana-aastaõhtuks jälle.

Muredest ...üldiselt ja konkreetselt

On inimesi, kes suhtuvad asjadesse ja arengutesse fataalselt: mis peab, see tuleb nagunii, ja ettemuretsemine on mõttetu.
Teine osa inimesi muretsevad pidevalt. Isegi, kui tundub, et võiks vabamalt võtta, leiavad nad põhjuse.
Vat selline olen mina. Kahjuks ei saa ma täpsemalt olukorda valgustada.

Muresid paisutan ma suuremaks näiteks niimoodi.
Tahan korteri ära müüa ja Pärnusse kolida. Kuidas ma sellega hakkama saan? Mis summadega ma võiks arvestada? Kuidas ma saan oma lõpututest kultuuri - ja tsivilisatsioonikihtidest jagu? Millal ma peaksin oma korteri müüki panema, kui ma kavatsen veel mõne aasta tööl käia? Kuidas ma saaksin aidata oma tütart laste hoidmisel, kui olen veel mõnda aega tööl?

Küsimusi on palju. Igaüks neist ajab mind ärevusse. Rahustan ennast nagu Scarlett ("Tuulest viidud"): sellest ma ei mõtle enne kui homme/hiljem/ järgmisel suvel. Lühidalt - ma püüan oma ärevust blokeerida, et see ei kasvaks liiga suureks ega vallutaks kogu mu mõttemaailma.
Õnneks on ka töö - ja olmemured, nii et ma ei pea just 24 h oma tulevikule mõtlema.

Nüüd konkreetsemalt.
Mul on vähemalt 5 aasta vanune flamingolill, mis õitses siiani vahetpidamata. Nüüd sügisel märkasin, et õiepungi enam ei ole/tule ja lehed hakkavad järjest kollaseks minema. Algul ükshaaval, nüüd juba paarikaupa. Lill on jäänud poole väiksemaks ja hõredamaks.
Võtsin ühe poja, ehk saan sellele juured alla. Uurin ka, mis võib kidura tervise põhjuseks olla. Kas aitaks ümberistutamine või ongi lille aeg läbi? Olen mures.

Muretsemiseks on põhjusi veel palju, aga ma rohkem ei kirjuta...

Unistus ilusast elust

Ma pole kunagi suur unistaja olnud, selline, kel pea pilvedes. Isegi noorena mitte. Asjad ja olud on minu ellu tulnud ja ma olen pidanud nendega arvestama ja leppima. Tagantjärele pole ka mõtet kahetseda. Mis old, see old.

Aga nüüd on mul suur unistus - ma tahan oma 4toalise korteri maha müüa ja kolida Pärnusse. Igal õhtul, kui mul und ei tule, mängin ma selle unistusega (mõttega). Ma katsun silme ette manada 2toalist korterit, kuhu paigutada oma asjad. Palju sinna ei mahu. Ongi hea, kui saab passiivsest tränist lahti.

Ja siis ma unistan veel sellest, et tööl ma enam ei käi. Selle asemel naudin elu. Hoian ja õpetan lapselapsi, olen see vanaema, keda minu tütrel ei olnud. Igaks juhuks ei luba, et hakkan sokke ja kindaid kuduma (aga mine tea!), kuid oma lapselastega lähen teatrisse, loen neile ette, laulan naljakaid laule improviseeritud sõnadega. Kui nad kasvavad, siis olen neile arusaaja ja krapsakas vanaema, mitte see, kes ahastab, et noorus on hukas, ja heietab pidevalt, kuidas vanasti kõik paremini oli.
Säilitan oma iseseisvuse ja privaatsuse, ei võta enda peale üleliia palju kohustusi.
Suhtlen edasi "minu inimestega". Nad võivad mul külas käia, aga ükshaaval, sest enam pole mul ju suurt korterit. Jään ikka natuke ka arvutisõltlaseks.

Ma unistan sellest imeilusast elust nii intensiivselt, et see PEAB täituma. Hea, kui see juhtuks õige varsti... Enne, kui ma seniilseks ja väga vanaks jään.

Üks vana-vana pilt, mis on mulle hirmus armas.

11.11.11

Vahva kuupäev!
Aasta pärast tuleb 12.12.12
Täna andis mu arvutihiir otsad. Algul mõtlesin, et arvutiga juhtus midagi - seisis kui tumm elukas, midagi ei teinud, näitas ainult näppu. Ma lähen tohutult närvi, kui minu või mu asjadega midagi juhtub.
Hakkasin siis asja uurima ja leidsin, et arvutil pole häda midagi. Va hiir hoopis! Ei tast enam asja saa, arvan.
Harjutan nüüd ilma hiireta liikumist. Trükkimisega pole vahet, aga kurseri ja noole liigutamine nõuab kogemust. Juba läheb paremini kui tund aega tagasi.

Koolnud hiir oli selline (vaata pilti!). Kas osta nüüd mõni teistsugune?

Igavene laps

Kui Triin läks kooli, siis kinkisid ristivanemad talle imikusuuruse nuku. Nimeks pandi Erki ühe reaalse poisslapse järgi. Ma ei tea, kas ta (nukk!) ongi poiss. Sootunnuseid pole juurde lisatud. Keha on pehme, paljalt pole ta üldse atraktiivne.
Kõik lapsed on teda riidest lahti kiskunud ja siis huvi kaotanud. Mina olen tema eest hoolitsenud.
Viimati kiskus ka Annaliisa teda kättpidi, tõstis õlale, püüdis pükse maha rebida.
Otsustasin Erkile korralikud riided selga panna. Sokid ja särgi leidsin Annaliisa beebiriiete kotist.

Kaltsutite kinkisin Annaliisale eelmise aasta jõuluks. Nii et saab varsti aastaseks. Nime panin ise - Kata. Need nukud elavad praegu vanaema juures. Eks siis näe, mis edaspidi saab.
Siin on veel paljude nukkude ja kaisuloomade kodu. Lastel on siin palju tegemist alati.

Aeg on pingeist paks

1. Annaliisa huvitub tehnikast.
2. Elusuuruses imiknukk on juba ligi 30 aastat vana.
3. Minu täitsa uus mobla.
4. Inka tunneb end nagu kodus!!?




















Mulle ei meeldi üldse kakelda reaaleluski, saati siis virtuaalis. Aga vahel tuleb kohe selline trots, tahaks ütelda.... ja ütledki, aga see tuleb otsekui bumerangina sulle tagasi. Tunned tükk aega veel ärritust, kuigi peaks kõige selle peale käega lööma.

Kõige hullem, kui arusaamatused tekivad kõige lähedasemate vahel. Mitte tüli, aga just vääriti mõistmised, valesti tõlgendamised. Siis mõtled, et küll aeg asjad paika paneb. Suppi ei sööda kuumalt jms
Ja kõige tipuks tunned, et tööl ei taha käia. Aga peab, Vasja!

Õues on november. Udune ja soe... novembri kohta. Lähen surnuaeda, riisun veel viimast korda hauad üle enne lund. Millal lumi tuleb - ennustused on vastukäivad.

Hakkasin digikast pilte arvutisse tõmbama ja leidsin, et väike tegelane on aparaadi juures midagi ära sättinud. Mina aga ei oska tagasi panna. Pean manuaali uurima.
Sain endale uue mobiili ka (ise ostsin). Tahtsin seda pildistada, aga siis selgus, et minu digikas on hoopis videot tegema pandud. No ma ei tea....
Ei lase rohkem lapsel oma asju käppida!
Igal olgu omad mänguasjad!!!

Aeg toredalt veedetud...

Maja juures on lastekiik, pidime natuke järjekorras seisma, sest suurte majade kohta on üks vähe mis vähe. Hommik oli udune.

Annaliisa lemmiktegevus - panna jalga igasuguseid kingi ja saapaid, kus ei pea toppimisega vaeva nägema. Ema kingad, kontsaga. Ime, et ta nendega ei kukkunud!

Kui Inka oli veel oma parimas eas, käis ta koertevõistlustel ja sai palju auhindu. Karikas on efektne auhind - justkui puhtast kullast või hõbedast, särab küll niimoodi. Selgub, et nendega on täitsa tore mängida. Mitmed väljendid tulevad meelde, näiteks - karikat põhjani jooma ja karikas ajab üle!!

Lapse saapad maksid algselt 80 eurot. Triin leidis nad ABC Kinga leiunurgast, olid alla hinnatud 20 eurole. Vaatasime ja ei jõudnud ära imestada, et algselt ikka nii kallid, olgu et ECCO firma ja palju keerulisi õmblusi ja uhkeid ribasid.
Kes jõuaks oma lapsele osta nii kalleid jalanõusid!

Algas vaheaeg!

Aja väärtustamine sõltub sellest, kui palju või vähe seda käes (alles) on!
Kooliga seotud inimesed ootavad hirmsasti vaheaega, kuigi seda on kõigest üks nädal. Ma ei räägi siin oma mätta otsast, sest õpetajal ju pole vaheaega. Ühel aastal võeti isegi palgalt maha, sest vaheajal tunde me ju ei anna. Nüüd on enamvähem teada, mida keegi vaheajal tegema peab, ja pole otsest kohustust seda just koolimajas teha!!!

Käisime neljapäeval gümnaasiumiõpilastega Vanemuises "Lõbusat leske" vaatamas. Olen varem näinud Estonias, aga head asja võib ju korduvalt vaadata.
II vaatuse ajal tundsin, et kohe-kohe hakkan aevastama. Ootamatu aevastus on ju ehmatav. (Siinkohal meenub Tšehhovi novell "Ametniku surm"). Sain ühe aevastuse tõrjutud, kui tundsin, et tuleb veel ja veel. Tsükkel. Vahel aevastan hommikuti kümme korda jutti.
Siis hakkasin köhima, sest kurk läks äkki kole kibedaks.
Öösel ei saanud magada, oli palavikutunne.
Sain aru, et seal teatris polnudki mingi juhuslik turts, vaid mind tabas ootamatu haigestumine. Nii äkitset algust ma ei mäleta kaua.

Reedel oli selle veerandi viimane päev ja meil oli üritus läbi viia. Ei saanud haigevoodisse jääda.
Koolis küll riidlesid kolleegid, et "mine koju, mis sa levitad siin pisikuid", aga olin siiski vajalikud tunnid ära.
Nüüd ma siis ravin ennast rahvameditsiini toel ja loodan, et saan ikka oma lapselast hoidma minna, nagu lubasin juba ammu.

Suguvõsa ülevaatus Mulgimaal

Lillis uue silla peal

Kodu tänavas Viljandis

Epu juures Viljandis

Elo kodu Uueveskis Viljandis

Vanaõue Puhkekeskuses

SuguVÕSAst ja suguPUUst

Võrratu Lilli. Iga kord on seal midagi juurde tehtud. Seekord väike kaarsild. Kuidas sa muidu tiigi teisele kaldale saad!!

Vanaema kiigub lapselapsega. Paula teeb nalja!

Valge kass otsib lähedust Gregori juurest.

Grupipildiks valitakse kohta. Sild peab ka peale jääma!

Elo uus kodu on Uueveski ürgoru serval. Pimedas võib kogemata alla veereda, aga vaade on jumalik või taevalik, kuidas tahate.

Epu köögis on häll, ilmselt selleks, et söögi tegemise ajal ka lapsel silma peal hoida.

Marta toas õitseb õunapuu ja särab kuu.

****
Meil on suur suguVÕSA. Ma ei räägi siin praegu neist, keda enam pole maapealses paradiisis. Olgu nad seal taevases.
Kui nüüd visuaalselt kujutame ette suguPUUD, siis -puudel on teatavasti võra ja oksad- üks oks on eriti elujõuline ja haraline. Ütleme, et see on meie emapoolse suguvõsa üks liin.
Mul on 3 venda, meil on lapsed (kokku 10). Nendel omakorda lapsed (momendil 11, tuleb lisa). Minu onul oli 3 last, kellel omakorda lapsed ja lapselapsed. Nii on tegemist tõeliselt elujõulise PUUga, et mitte öelda lausa VÕSAga.

On ilmas üks väike koht Lilli, üsna Läti piiri lähedal. Vat seal me saame vähemalt korra aastas kokku ja meid on päris palju, sõltuvalt olukorrast ja ajast.
Lillis on alati nii lõpmata kena olla. Kõigile jätkub ruumi, tegevust ja tähelepanu.
Ohh, ma ei jõua seda kõike ära kiita!

Panen siia ka mõned pildid nö SUGUVÕSA kokkutulekust, mis seisnes tegelikult selles, et juhtgrupp(9 inimest) külastas sugulaste kodusid Viljandimaal ja tegi igal pool grupipilte. Neid ma siia üles panna ei saa, sest neid mul lihtsalt pole. Aga ma tegin oma digikaga ka klõpse. Siin on väike valik.

Sügis kodulinnas 28.sept 2011

Lilled Arturi Juures

Lemmikvaade järvele

Vahtrad on langetanud lehti

Õuetund 6. klassiga - Lembitu juures


Käivad kanalisatsiooni jm tööd

Justkui park, ongi park - staadioni taga

Õnne võimalikkusest...igas eas

Lugesin Sirje Kiini raamatut Ameerikast (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005 - 2009)
Tunnen SK päris hästi (passiivselt), sõbrannaks muidugi ei kvalifitseeru, aga on mõningaid kokkupuutepunkte. Ta on tubli filoloog ja kirjandusteadlane. Uurinud mitmete luuletajate elulugu. Kõige mahukam, lausa elutöö (doktoritöö) oli muidugi Marie Underi monograafia, mida lugesin suvi tagasi.
Sellega kaasnes ka väike skandaalike seoses Adsoni intiimsete märkmete avaldamisega Underi seksielu kohta. Mind see ei häirinud teps:)
Nüüd loen SK kirjadest, kuidas ta oma kolmanda mehe, elu suurima armastuse leidis. Kohtusid internetifoorumis, kus kirjutasid 4 ja pool kuud teineteisele kirju ja rääkisid Skype`s iga päev, kuni ... armusid. Suur armastus tabas inimesi, kes on küpses keskeas või natuke isegi üle selle. SK oli eelmisest mehest lesk ja Jack Walters lahutatud. Nii et mõlemad vabad inimesed.

Edasi läks kõik nagu Holliwuudi vilmis - esmakohtumine nn näost näkku Hispaanias, tunnetes lõplik selguse saamine, kolimine Ameerikasse, abiellumine, kodu rajamine Madisonis. Ilus elu. Ja mis väga tähtis - rikas elu, jah, just majanduslikus mõttes.
Õige pea hakkab ka SK tarbimisühiskonna täieõiguslikuks liikmeks. Missugused võimalused!! Ja muidugi lõpmata suur harmoonia ja armastus. Kõik on Ameerikas nii suur-suur, kinnitab ta korduvalt.

Katsusin ka ennast asetada analoogilisse situatsiooni. Tühja sest Ameerikast. Noh et leian netist endale mehe, kellega paistab kõik klappivat. Ei osutu petiseks, vastupidi - osutub hingesugulaseks.
Ja edasi? Ei koliks vist kuhugi, ei jätaks maha oma senist elu... Aga mina olen mina, suur konservatiiv ja argpüks. Ja arutlus on ainult teoreetiline.
Minu väike õnn on siinsamas. Ja suurega ei oskaks ma vist midagi ette võtta.

Panen pilte Pärnust(10.-11. sept 2011)

Jälle algab kõik, algab uuesti...

Täna on viimane laupäev enne uue kooliaasta algust. Magasin öösel pahasti, nagu ikka, kui mingi mure on. Mure sisu - jälle peab tööle minema. Ma ei tea ühtegi oma kolleegi ei praegusest ega varasemast ajast, kes hõiskaks "jälle saab klassi ette minna, näha laste innustunud nägusid, anda edasi oma rohket pagasit, hurraaa!" jne
Naerma ajab! Või siis hoopis nutma!? Aga midagi pole teha - tööl käimine on hädavajalik, et teenida raha, mis aitaks järjekordse talve üle elada. Kaks aastat veel - nii olen ma omas mõttes otsustanud.
Siis hakkan täiskohaga vanaemaks. Selleks ajaks on tütrel kaks last ja ta tahaks/peaks tööle naasma, et teenida endale ja oma perele elatist.

Hommikul hakkasin kohe suure hooga toimetama. Veel viimased ilusad ilmad - pesu vaja pesta, natuke süvakoristust teha, aknad vahendiga üle tõmmata, ajalehed kokku siduda, eilsed nõud kappi panna...
...ja siis äkki tundsin, et silme ette tulevad triibud ja udu. Piirjooned ähmastuvad. Kas ma hakkan minestama? Itaalias käisin ära, kõik kuumad ilmad pidasin vastu ja nüüd ...? Läksin kergelt paanikasse, siis püüdsin rahuneda. Vaatasin silmi peeglist hästi lähedalt, midagi erilist ei täheldanud. Pea uimane ei ole, natuke valutab, aga see on igal hommikul nii. Vererõhk pole veel paika läinud, sest rohi pole veel mõjunud.

Nüüd istun arvutis ja kirjutan sedasama asja siin.
(alustan uut rubriiki, kus võin vabalt hädaldada)

Muide, olen viimasel ajal väga palju lugenud, silmad võivad ka sellest kurnatud olla.
Lõpetasin eile Kristiina Praakli "Minu Itaalia". Mulle meeldis, hästi kirjutab tüdruk.

Pildid ikka Itaaliast, kust siis veel!
Kui Trevi purskkaevu visatakse üks münt(üle õla), et Itaaliasse tagasi tulla, siis mina ei visanud. Esiteks ma ei pääsenud nii ligidale, et oleksin objekti tabanud, aga ma mõtlesin ka, et vaevalt ma enam Itaaliasse selles elus satun:)