Ma pole kunagi suur unistaja olnud, selline, kel pea pilvedes. Isegi noorena mitte. Asjad ja olud on minu ellu tulnud ja ma olen pidanud nendega arvestama ja leppima. Tagantjärele pole ka mõtet kahetseda. Mis old, see old.
Aga nüüd on mul suur unistus - ma tahan oma 4toalise korteri maha müüa ja kolida Pärnusse. Igal õhtul, kui mul und ei tule, mängin ma selle unistusega (mõttega). Ma katsun silme ette manada 2toalist korterit, kuhu paigutada oma asjad. Palju sinna ei mahu. Ongi hea, kui saab passiivsest tränist lahti.
Ja siis ma unistan veel sellest, et tööl ma enam ei käi. Selle asemel naudin elu. Hoian ja õpetan lapselapsi, olen see vanaema, keda minu tütrel ei olnud. Igaks juhuks ei luba, et hakkan sokke ja kindaid kuduma (aga mine tea!), kuid oma lapselastega lähen teatrisse, loen neile ette, laulan naljakaid laule improviseeritud sõnadega. Kui nad kasvavad, siis olen neile arusaaja ja krapsakas vanaema, mitte see, kes ahastab, et noorus on hukas, ja heietab pidevalt, kuidas vanasti kõik paremini oli.
Säilitan oma iseseisvuse ja privaatsuse, ei võta enda peale üleliia palju kohustusi.
Suhtlen edasi "minu inimestega". Nad võivad mul külas käia, aga ükshaaval, sest enam pole mul ju suurt korterit. Jään ikka natuke ka arvutisõltlaseks.
Ma unistan sellest imeilusast elust nii intensiivselt, et see PEAB täituma. Hea, kui see juhtuks õige varsti... Enne, kui ma seniilseks ja väga vanaks jään.
Üks vana-vana pilt, mis on mulle hirmus armas.
Pildi peal erinevate põlvede naised vanuses 20-80.
ReplyDeleteSul on väga väärt ja ilus unistus. Julget pealehakkamist!
ReplyDeleteOlid siis 20?
Lindakivi!
ReplyDeleteTegelikult unistasin ma ka noorena iseseisvast ja ilusast elust, aga see jäigi päriselt täitumata.
Sel pildil olen umbes 20 jah!
Pärnu on ju ilus ja kodune linn. Kindlasti loeb ju ka see, et oled oma lapse perega ühes linnas ja saad igal ajal neid näha, kui tahad. Vanaema on tore olla. Minu tütre pere on ka minust kaugel ja ei näe oma lapselapsi nii tihti,kui tahaksin, aga täna rõõmustan just sellepärast,et minu pojad hakkavad meie tänavale oma kodusid ehitama.Meil täna suured talgud.
ReplyDeletePärnu on tõesti armas linn. Tütar arvab küll, et mul hakkab seal igav, et sõbrannasid ja muidu tuttavaid pole. Kas mul ongi neid vaja reaalselt enda ümber, kui vanad elavad nagunii Eestimaa peal laiali? Ja ega ma siis kättesaamatusse kaugusse lähe.
ReplyDeletePraegu näen tütre peret kord kuus, ülejäänud aja muudkui igatsen...
Arvan tegelikult, et see on õige otsus. Me ju kõik läheme vanemaks ja ei tea, millal võime isegi abi vajada.Sõbrannad on ju üks asi, aga oma pere kaalub nad igal ajal üle.
ReplyDeleteMina tunnen ka, et mulle piisab mu laste peredest ja siis on veel mõned eriti olulised ja vajalikud inimesed minu elus ja sellest täiesti piisab.
Minu arust on see unistus sul üsna reaalne. Selleks tuleb hakata vastavas suunas tegutsema ja soodsate asjaolude ja mõistliku hinnapoliitikaga peaks see täitsa teostatav olema. Olen ammu arvanud, et sa võiksid seda teha ;)
ReplyDeleteMa olen oma isiklikus elus, st täiskasvanueas, ainult kolm korda kolinud. Tegelikult peaks kolima palju tihedamini, sest pole paremat viisi oma kolist lahti saada.(koli- kolima)
ReplyDeleteTulekahju oleks liiga ekstreemne:)
Lugesin su vanemaid postitusi ja sain aru, et sul on konkreetne plaan olemas. Eks sa pea nüüd seda unistuse realiseerimiseni jäävat aega kasutama selleks, et sorteerida oma elu jooksul kogunenud asju. Tean, et see pole lihtne, mida ära visata või mida jätta. Kõigi asjadega on seotud mälestused. Mu esimene uuemal ajal kolimine käis nii kiiresti, et sorteerimiseks polnud aega. Kolisime 2-toalisest korterist 4-toalisse. Ja ühte tuppa uues korteris tekkis seejärel üle terve põranda meetripaksune kiht sorteerimata asjadest. Imestasin ise, kuidas see kõik 2-toalisse ära oli mahtunud. Järgmiste kolimiste ajal tegin juba eeltööd ;)
ReplyDeleteUnistasin ka ise tütrega samas linnas elamisest, et saaksin lapselapsi rohkem näha. Paraku pole see enne kümmet aastat teostatav. Siis aga on lapselapsed teismelised ja vanaema roll nende elus pole enam nii oluline. Aga praegu käin neid hoidmas, kui nad haiged on, ja lepin selle kokkusaamise sagedusega.
Minu põhiprobleem on selles, et ma nagunii pean kolima 4toalisest 2toalisse, miks siis mitte kolida juba kaugemale.
ReplyDeleteAsjadega on nii, et siin on nii palju kihistusi - kultuurikihti. Asju on täpselt nii palju, kui on panipaiku ja ruume, aga siin on neid tõesti palju. Kunagi ehitas vend siia maast laeni sügavad seinakapid, lisaks veel 2 kamorkat - ühes riidevärki ja teises nõud jms
Raamatutest ma ei räägigi, "raamatukogu" võib selle kohta öelda.
Mööbliga on ka mure, siin pole enam isegi vanadekodu, kuhu vene ajal andsime mitu poolpidust voodit. Uus hooldusasutus on nii peen, sinna ei võetaks vist isegi taburetti mitte.
See vana unustatud blogi oli mulle endalegi üllatuseks. Paljud asjad on ununenud ja mõjuvad seega taasavastusena. Eriti, mis puutub lastelaste arengusse. Enam ma neist nii personaalselt pole kirjutanud. Justkui poleks õigust, peaks luba küsima...?
ReplyDelete