Lugesin Sirje
Kiini raamatut Ameerikast (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005 - 2009)Tunnen SK päris hästi (passiivselt), sõbrannaks muidugi ei kvalifitseeru, aga on mõningaid kokkupuutepunkte. Ta on tubli filoloog ja kirjandusteadlane. Uurinud mitmete luuletajate elulugu. Kõige mahukam, lausa elutöö (doktoritöö) oli muidugi Marie Underi monograafia, mida lugesin suvi tagasi.
Sellega kaasnes ka väike skandaalike seoses Adsoni intiimsete märkmete avaldamisega Underi seksielu kohta. Mind see ei häirinud teps:)
Nüüd loen SK kirjadest, kuidas ta oma kolmanda mehe, elu suurima armastuse leidis. Kohtusid internetifoorumis, kus kirjutasid 4 ja pool kuud teineteisele kirju ja rääkisid Skype`s iga päev, kuni ... armusid. Suur armastus tabas inimesi, kes on küpses keskeas või natuke isegi üle selle. SK oli eelmisest mehest lesk ja Jack Walters lahutatud. Nii et mõlemad vabad inimesed.
Edasi läks kõik nagu Holliwuudi vilmis - esmakohtumine nn näost näkku Hispaanias, tunnetes lõplik selguse saamine, kolimine Ameerikasse, abiellumine, kodu rajamine Madisonis. Ilus elu. Ja mis väga tähtis - rikas elu, jah, just majanduslikus mõttes.
Õige pea hakkab ka SK tarbimisühiskonna täieõiguslikuks liikmeks. Missugused võimalused!! Ja muidugi lõpmata suur harmoonia ja armastus. Kõik on Ameerikas nii suur-suur, kinnitab ta korduvalt.
Katsusin ka ennast asetada analoogilisse situatsiooni. Tühja sest Ameerikast. Noh et leian netist endale mehe, kellega paistab kõik klappivat. Ei osutu petiseks, vastupidi - osutub hingesugulaseks.
Ja edasi? Ei koliks vist kuhugi, ei jätaks maha oma senist elu... Aga mina olen mina, suur konservatiiv ja argpüks. Ja arutlus on ainult teoreetiline.
Minu väike õnn on siinsamas. Ja suurega ei oskaks ma vist midagi ette võtta.
Panen pilte Pärnust(10.-11. sept 2011)
Sirje Kiini kirjade raamat on üks variant nn minu Ameerikast. See on ka tema rmt viimane lause.
ReplyDeleteLugesin eelmisel nädalal seda raamatut, nii et värskelt on kõik meeles. Sissekannet ei olnud nagu millestki teha, kuna ma ei õppinud raamatust midagi. Minu viga. Sellegipoolest oli huvitav lugeda, pilte vaadata ja tõdeda, et tavaliselt me ikka saame seda, mida ihaldame.
ReplyDelete:-)
Sul on samuti väga armas lapselaps, vist üsna rahuliku loomuga nagu vanaemagi.
ReplyDelete:-)
Triin on rahulik lapsest saati, lapselaps ka. Mina ikka lähen vahel närvi:)
ReplyDeleteEi pea ju kolima kuskile. Vahel võib õnn ka oma koju tulla. Inimene pole ju loodud üksi olema.Muidugi on lapsed ja lapselapsed elus kõige tähtsamad, aga kas nendest ikka piisab, et isegi seda väikest õnne nautida, kuigi inimesed on ju erinevad. Mina küll ei kujutaks ette ennast üksi elamas.
ReplyDeleteMa räägin just kolimisest, mitte muust. Mul on juured all päris sügaval.Üksi elamisega harjub ära nagu kõige muuga.
ReplyDelete