Juba käes on juuli

Eilsest saati kummitab mind Hando Runneli luuletus, täna otsisin üles- "Talupoja kalender".
Eks väike talupoeg ole meil kõigil geenides. Loen isa mälestusi, kus ta peensusteni kirjeldab töid talus, lausa tammsaarelik lähenemine...sõnnikuvedu, heinategu, kesakünd...
....

Lehekuuke lendab, kägu kukub leina,
vikat ootab räästas, millal pääseks heina.
Kostab pillihäält ja külakiige kaiku,
enne heinaaega tunned suve maiku.

Jaanitule juures tantsid mõne tuuri,
tantsid mõne õhtu, juba käes on juuli,
heinam seisab saadus, varsti vead ta sisse,
jaagup lööb ju raua rohukõrde sisse.
......

Nostalg tuleb peale. Üks kodusemaid-suvisemaid lõhnu on värskelt lõhnav hein. Kas tänapäeval peab selle nuusutamiseks Rocca al Maresse sõitma?
Meie maja ees on päris suur lahmakas tühja linna maad. Veel mõned aastad tagasi oli üks tuttav lehmapidaja, kes seal oma lehmale heina tegi, hiljem ädalat niitis või lehma karjatas. Nüüd on lehmaomanik vana ja haige. Kesse tänapäeval viitsib/suudab lehma pidada?

Meil olid viimati lambad siis, kui isa veel tegus oli. Otsest vajadust nende pidamiseks polnud, minu arvates. Tõid ainult muret juurde. Loom tahab ju iga päev süüa, lisaks lammas konkreetselt pügamist, vill tahab pesemist, edasi lõnga vastu vahetamist. Suvel oli vaja neid kuhugi söödale saata. Talvehein teha. Igavesti palju tegemist oli nendega.
Aga isale meeldis heinategu...

Nüüd on see heinamaa, kust meie oma lambaheina saime, võsastunud. Naljakas, ei lähe sadat aastatki mööda, kui korraliku heina- või põllumaa peale kasvab võsa, muutub taimestiku koosseis ja pinnavorm.

Pildil noored suveromantikat tegemas (Epu foto)

Veel veidraid eluseiku, 2

Tiia algatatud meemi jätk

Noorelt õpitud

Langevarjukursused

Kui ma käisin keskkooli viimases klassis, siis korraldati kultuurimajas langevarjukursused. Läksime ka pundiga. Algul oli teooria õppimine, langevarju pakkimine ja muu värk. Siiani on meeles üks sõna"splint".
Kui teooria eksam sooritatud, oli ette nähtud üks hüpe. Aga meditsiinilisi vastunäidustusi ei tohtinud olla. Praegu ma ei kujuta ette, et mul niisugune uid võis peas olla. Ma kardan ju kõrgust ja üldse igasuguseid asju, mis on seotud riskiga.
Hüppele mind ei lastud, sest mul oli kõrge vererõhk. See võis ka hirmust olla, aga mine tea - tegelikult on mul sellest ajast VR kõrge.

Meditsiiniõpingud

Ülikoolis õpetati peale sügavalt humanitaarse eriala ka meditsiini ja väljastati meditsiiniõe paberid (sõjaajal rindel, rahuajal varus). Seda distsipliini ei saanud keegi kergelt võtta, sest see oli sõjalise kateedri pädevuses. Teoreetiliste õpingutega kaasnesid ka praktikumid, näiteks valved haiglas. Mina näiteks olin intensiivravi palatis ja tegin seal õetööd. Õnneks ei kästud veeniverd võtta või tilka panna. Vererõhku ja temperatuuri mõõtsime küll. Ja süstima pidime ka ... tuharasse. Vahel läks nõel kõveraks, haiged olid kannatlikud - neile ei öeldudki, et me pole tegelikult arstiteaduskonna tudengid.
Meditsiiniõpingutest on mul elus palju abi olnud. Aga häda kah, sest kipun endale ise diagnoose panema (eriti raskete haiguste omi).

Õppimisega seotud

Olen keskkoolis omandanud traktorist-lüpsja-karjatalitaja eriala teoreetilise baasi koos sinna juurde kuuluva praktikaga (kutsetunnistus). Olen traktoriga kartulivagusid lahti ajanud ja lehmi masinaga lüpsnud. Lapsena olen karjas käinud. Üldiselt on need oskused korstnasse lennanud.


Oma veidratest eluseikadest ja kummalistest juhtumitest võiks kirjutada ka
Kaamos
Algarv
Hundiulg

Kummalisi juhtumeid, 1

Tiiale ei taha võlgu jääda.

Juhtum 1. Rongiga võidu

Tulin kusagilt, vist Märjamaalt, ja pidin jõudma Raplas rongi peale, et minna Viljandisse teatrisse "Norman Vallutajat" vaatama (Jüri Krjukoviga peaosas). Nägin ainult rongi saba. Haarasin takso ja rongile järele. Sel kuramusel oli vist sirgem tee ja vähem takistusi. Vaatamata taksojuhi ennastsalgavale kihutamisele jõudsime rongile järele alles Türil, kus veidi pikem peatus oli.
Arvet ei mäleta, aga jaksasin tasuda.
Peaasi- jõudsin teatrisse Krjukovit vaatama. Draamateater oli Ugalas külalisetendustega.

Juhtum 2. Tasumata arve

Käisin Tartus ühikakohta vaatamas. Saime kursusekaaslasega kokku ja istusime tunnikese Tähe kohvikus. Äkki märkasin, et kell juba nii palju, et vaja bussi peale joosta. Jõudsin napilt.
Bussis tuli meelde, et arve jäi tasumata. Süda valutas. Viljandis võtsin kohe kaugekõne ja palusin ettekandjalt vabandust, lubasin järgmisel nädalal arve tasuda. Järgmisel nädalal aga läksime kolhoosi abistama. Arve jäigi tasumata. Siiani kripeldab.

Juhtum 3. Urnimatus

Lapsepõlvesõbranna käis nagu painaja peale (tegelikult palus ikka ilusti!), et ma viiksin läbi tema ema urnimatuse. Nõustusin viimaks ainult selle pärast, et polnud kirstumatus ja et peielisi oli vähe (ainult pereliikmed). Ja et tema ema oli minu ema sõbranna.
Pärast talituse lõppu tuli minu juurde kaks inimest. Üks ütles, et ta tundis mind ära alles pärast protseduurilisi toimetusi ja et ta oli väga üllatunud. Teine ütles, et ta tahab, et ma teda ka mataks.

Üks tavaline suvepäev

Jaanidest ei tea mina midagi, endal pole ja teiste käest ei hakka ka krabama. Nii olingi kodus, vaatasin aknast välja vihma sadamist.
Hea, et heina ei pea tegema. Hea, et peenraid pole vaja rohida.
Või pole see hea? Kõike seda olen oma elus teinud küll ja küll, siis kui meil olid lambad, aiamaa, kartulivaod, maasikapeenar.
Suvi on nüüd ametlikult päral ja mõne arvates on sügis meie poole juba teel. Kahjuks tõsi.

Tegin esimese linnaringi sel suvel. Mitu tundi läks, sest ma
-rääkisin tänaval inimestega juttu
-seisin poesabas (pärast pühi oli nii palju näljaseid välja ilmunud)
-ostsin turult esimesed maasikad ( 70 krooni kilo, Triin oli kodus, tahtsin talle meelehead teha)

Kas nii hakkavadki suvepäevad mööduma?
Kuupäevad on juba sassis, nädalapäevad samuti.

Piltidel Epp ja Justin Marta ja Annaga, kes on juba teel Ameerikamaale. Võib-olla on seal soojemad ilmad ja popim elu?

Vihmast ja veest + see meem

Olen saanud kolmelt inimeselt kutse see meem ära täita. Pean vist ikka siis tegema. Liiati, kui ilm on lootusetult vihmane ja mingist jaanipeost...ei oska unistadagi.

Vihma on ka vaja, alles siin oli häda, et põud ja midagi ei kasva ega arene.

Nii et vastu tulles Elsa, Osalise ja Tiiu palvele;) vastan ära need viis küsimust.

Reeglid:
Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Kümme aastat tagasi elasin ma samas kohas, kus praegu, tegin sama tööd, mis praegu. Ühtki konkreetset sündmust, mis toimus 1998. aasta juunis, mulle ei meenu. Ju siis ei olnud midagi erilist. Olin äsja suvepuhkusele jäänud, nagu nüüdki. Olin sama rahulolev/-olematu oma eluga, nagu praegugi.

Nii ühekülgne ja igav minevik:)

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?

* vahetada köögi akna kardinad välja nn suviste vastu, pesta aknad

* jätkata süvakoristust, eriti "taadi toas"

* teha ettevalmistusi vetsu ja vannitoa remondiks (täpsemalt piiritlemata)

* puhata raskest perioodist põhjalikult välja, sealjuures laiselda!!!

* lõpetada Leelo Tungla " Seltsimees laps", sest raamatukogu tähtaeg kukub

3. Lemmiksnäkid?

juust, värske (ka värskelt hapendatud) kurk, kodumaised tomatid, igasugused marjad ja gemüüsed, Kalevi kommid, eesti šokolaad, kodumaised õunad-kirsid-ploomid, eesti jäätis (plombiir)

oh, süüa mulle meeldib

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

(Kas miljonär ühe miljoniga või nii palju, kui tahad? Olen targemate jutust aru saanud, et 1 miljon eeku pole mingi raha. No...kuidas võtta... Ei ole liiga ahne)

Poole sellest miljonist annaksin tütrele, et ta saaks endale uue auto osta ja osa korteri laenu maksta.

(Sellest vist ei tuleks välja;)?)

Teise poole jätaksin endale nö raskete aegade fondi, et kui ma palgast ära ei ela, siis võtan sealt juurde.

Veel kasutaksin seda raha, et igal suvel vähemalt ühe reisi teha.

5. Kohad, kus oled elanud?

Sakus (sündinud)
Abjas (lapsepõlv)
Suure-Jaanis (kooliiga)
Tallinnas (elanud)
Tartus (õppinud)
Märjamaal (töötanud)
Suure-Jaanis...

Väiksemaid perioode kui aasta siin ei nimeta.

----------
Mul ei ole suurt valikut, kõik on juba teinud seda küsimustikku.
Olgu siis järgmised :

Hundi ulg

Algarv

Kaamos Rules!

Iltaka

Eppppp

Ninataga

Selle suve esimene päev

Ega ma teagi täpselt, miks suve ametlik algus (pööripäev) ja jaanipäev ei lange kokku.
Seekord tuli suvi vaikselt öösel, hommikul oli ta olemas koos ametliku puhkuse algusega ja pingelangusega.
Esialgu tundub, et aega on nii palju, on, mida lennata lasta ja raisata.
Mingid plaanid ju on, aga oma loomult pole ma eriline planeerija ja veel vähem neist kinnipidaja. Tähtajad, mis mind distsiplineerivad, on alati kusagilt mujalt ette antud.
Ah, läheb, kuidas läheb! löön käega.

* Selle aasta Kappide muusikapäevad on minust suures osas mööda läinud. Need paarkümmend erinevat kontserti. Ostsin küll passi, eks mul ole ka veel võimalusi...täna ja homme.
Avakontsert gümnaasiumi spordisaalis - Pärnu Linnaorkester, segakoor Noorus ja kammerkoor Cantus + solistid - andis küll vägeva elamuse. Eriti Beethoveni Viiulikontsert noore prantslanna esitamisel.

Eile hilisõhtul oli vene õigeusu kirikus Poola Wroclawi sünagoogi koor, kes esitas juudi muusikat.
Üllatas, kui meloodiline ja särtsakas see oli. Dirigent lõbustas rahvast misterbiinilike pisinaljadega. Näiteks lõi koori laulma ja ise läks publiku sekka istuma või "segas" solisti sellega, et pistis oma nina tema noodiraamatusse.
Rahvas hullus ja ei tahtnud koori minema lasta. Jõudsin koju alles südaööl.

Täna on festivali ekstreemseim kontsert Hüpassaare rabasaarel. See algab kell 3 öösel ja lõpeb päikesetõusuga. Iga kord on need väga erinevad. Vahel ei näegi päikest, on pilves. Vahel on kogu aeg vihma tibutanud. Aga igavesti jäävad emotsionaalsesse mällu ka päikesetõusud rabas, kus ei puudu mitte midagi absoluutsest täiuslikkusest.
Seekord esineb rabas Arsi kellade ansambel( Aivar Mäe), juttu räägib Andrei Turovski. Päikese tõusu ajal mängib traditsiooniliselt soo-orkester.

* Kui muusikapäevad läbi saavad, siis algab väikelinna unine suvi. Kui on juhtumisi päikest ja sooja, saab kohalikul biitšil päevitada ja ka järves ujuda, kui ...väga nõudlik ei olda.

* Augusti alguses on reis Hollandisse.
Kuhugi peab mahtuma veel kursuse kokkutulek, mõned lubatud külaskäigud ja suveks hoitud raamatud. Arvutit vist peaks piirama!?
Alati on oodatud ekspromtüritused ja meeldivad üllatused.

Kuidas see laul käibki, et "suvel pole kahju ei kunagi ei millestki, kõike jagab kuhjaga..."?

Nii jah! Kauneid suvepäevi! Võtkem viimast!

Lisatud 23. juunil
Juba on teada, et probleeme hakkab tekitama suviste sündmuste paigutamine ajajoonele, logistika. Näiteks kutsuti mind äsja 2. augustiks kuldpulma (väga auväärsed sugulased), aga 3. augustil algab Hollandisse sõit. Mida teha?
Selliseid kokkulangemisi võib veelgi tulla.

Pildil öine väikelinn Tiiu kogust
(Eelmise aasta muusikapäevadest saab lugeda, kui valida siit alt silt 'muusika')

Eelõhtul

Homseks on peaaegu kõik valmis... Peoriided on valmis, ainult otsustamata, mis panen selga aktusele nr 1 ja mis aktusele nr 2.

Jah, meil on kaks aktust ühel päeval. See on mingi uuendus või eksperiment. Mõte on selles, et "pole vaja kaht korda koerasaba raiuda" (pole vist ikka seesama?) - üks kool, üks saal, ühed õpetajad. Ainult peategelased vahelduvad.
Minu jaoks on olulisem teine aktus.

Lugesin äsja blogisid. Otsin inspiratsiooni kõneks. Kaamosel on toredad mõtted nagu alati. Pätsaks ära, ta ei saaks teadagi!!
Või teeb luuletav konn mulle kiiresti mõned salmid?

Mida ma NEILE ütlen, mis veel siiani ütlemata on?

Ma ei hakka ju rääkima linnupoegadest, kes nüüd pesast välja lendavad, või avatud ustest kui rohketest võimalustest. Ega ka järjekordse etapi läbimisest.
Millest, krt võtaks, ma siis räägin?

Kellel on häid mõtteid laenata?

Pilt võetud Tiiu blogist ja selle pealkiri võiks olla "Koolimaja väraval"

Mida teha (vaimu)varaga?

Üks tuba minu korteris on kujunenud tahtmatult nn kolikambriks. See on tuba, kus elanik pole juba ammu kodus ja ei tule ka kunagi enam. Isa tuba. See on kõige parema asetusega tuba korteris. Kuus aastat tagasi elas seal Epp, kui tal oli vaja varjupaika, et oma elu taas korda seada. Tema asju, eriti raamatuid, on seal praegugi. Külalised panen sinna magama.
Suve eel teen selle toa korda, talvel käib ööbimisega külalisi vähe(m).
Olen seal mitu päeva - et oma motoorset rahutust kuidagi maandada- püüdnud korda luua. Mitu "laibakotti" on juba tarbetuid asju (põhiliselt riideid) täis.

Mida aga teha ajakirjadega?

Neid on ikka kole palju kogunenud. Triin tellib mulle juba aastaid Eesti Naist. Kõik ilusad elitaarsed klantspiltidega ajakirjad. Ma hindan neid kõrgelt. Ikkagi Eesti vanim naisteajakiri.
Kroonikaid terve posu. Ei osta neid enam ammu.
Elu Kiri, mis mulle ühel aastal mingi nipiga kaela määriti.
Sama lugu Kodutohtriga.
Olen lolli aruga ostnud ka Naistelehte ja ajakirja Naised.
Postimehe Arterit ei loobi samuti kohe minema.

No mida teha selle kõigega? Andke nõu. Parimale ettepanekule aastakäik mis tahes nimetatud ajakirjadest.
Ahju mul pole - klants ei põlegi ega raatsiks kah. Vaimuvara ikkagi.

Kelle silm?

Motivatsioonipuudus

Juba pikemat aega vaevab mind nähtus nimega motivatsioonipuudus. See väljendub selles, et ma ei taha, ei viitsi, ei jõua midagi teha. Hurjutan ja häbistan küll ennast, aga tolku pole.
Ma ei tea, kas see on psüühiline, isiksuslik, sotsiaalne, kliiniline või olmeline probleem. Vaatasin guuglist, aga seal oli nii palju vastuseid, et mul kadus isu (motivatsioon?) millessegi süveneda.
Motivatsioon langes kolinal igas valdkonnas, kui otsesed töökohustused vähenesid.
Ometi pole ma ju veel puhkusel.

Vaegtööde nimekiri on pikk:
- Üks tähtis aruanne on pooleli(esitada esmaspäevaks).
- Tõin raamatukogust lugemist, aga pole isegi kaant kergitanud.
- Lehed võtan ainult postkastist välja ja nii nad jäävad.
- Koristamisest on isegi piinlik rääkida.
- Peaks mõtlema lõpukõnele.

Mis aitab motivatsiooni taastada, tekitada?
Üldtuntud asjad - tunnustus, karjäärivõimalus, töörõõm, palk(raha)- siin üldse ei toimi.

Mõtlen selle peale homme põhjalikumalt, täna lähen magama.
Loodan, et mul vähemalt unepuudust ei ole. Kaht puudust korraga ma lihtsalt ei elaks üle.

Puud nagu inimesed

Viimastel päevadel on tormituuled palju põlispuid maha murdnud. Kooli juures oli üks suur vaher - eluaeg olen seda mäletanud, täna laasiti oksi.
Mõned suured puud võetakse maha ka lihtsalt niisama, näiteks varjavad vaadet. Mul oli tõsiselt kurb meel, kui vana ühispanga hoone eest saeti maha kastanid.

Eelmisel aastal kirjutasin " ühest kasest, mis kasvab kooli õues". Selle tervis pole paranenud, ikka on 2/3 võrast kuivanud.
Puud, eriti vanad, varjavad endas saladust. Keegi ei tea täpselt, kui palju neil seda vanust ikka on, ja ka seda, milline on nende tervislik seisund. Alles siis, kui torm on tast jagu saanud, selgub, et sisemus puhta mädand - puud on püsti hoidnud paljalt missioonitunne või tahtejõud. Inimestega on ju samuti.

Tiiu kirjutas puude surmast. Eks see ole sama paratamatu kui inimeste surmgi. Kui see tuleb vanadusest, siis me lepime olukorraga, aga kui tabab välk või saatuse kuri käsi, siis mitte...
Kurb on ikkagi.
Inimesi võrreldakse puudega: tugev nagu tamm, jändrik nagu mänd, kange nagu kadakas, painduv kui paju, kibe kui urvaplaaster, kaunis nagu õunapuu....
On olemas ka puude horoskoop, näiteks selle järgi on minu puu pärn.

Pihlakat peetakse väga ilusaks ja heaks puuks, pihlakaoks aitavat rahakotis korda pidada, autos avariid ära hoida. Ma olen pihlaoksi küll autosse sokutanud. Ühe õige kodu juures peab pihlakas kasvama!

Kui meie ema suri, siis tahtis isa ema hauale tingimata puu istutada. Valisime leinajalaka. Mõned aastad tagasi, kui see kole jaanuaritorm oli, kukkus üks suur puu meie väikesele peale. Siis selguski, et tegelikult oli meie puu seest mäda. Nüüd on asemel uus - leinalehis.

Ma ütlen teile: puud on nagu inimesed - surelikud.

Pilt Tiiu kogust.

Kuidas koostada aruannet

1. Otsi välja mälupulgalt eelmise aasta aruanne
2. Paranda ära pealkirjas esinevad andmed (aastaarv, klassi nr jm)
3. Loe läbi esimene punkt
4. Tee vajalikud muudatused - sõnasta ümber, kustuta ebaoluline, lisa juurde uut infot
5. Sama tee järgmiste punktidega (kokku 8)
6. Loe veel kord väga põhjalikult kogu aruanne läbi
7. Tunne rahulolu tehtud tööst
8. Valmis aruanne esita tähtaegselt

e-elu või elu.ee

Me oleme moodsad inimesed ja ajame omi tähtsaid asju Interneti teel. Uneti kaudu makse makstes või rahasid teatud arvetele üle kandes õieti ei adugi, et tegelik elu on ikka jube palju kallimaks läinud.

Netis lehti lugedes oled omandanud pealiskaudsuse - tihtipeale ei ava isegi artiklit, vaid piirdud ainult pealkirja ja esimeste lausetega. Niigi selge ju!

Tekib probleem - kohe googlesse!
Blogimisest me ei räägigi - see on pool elu.

Tööl nõutakse aruandeid. Üks hullem kui teine. Annab arvutist välja imeda ja klahvidel klõbistada, sest lühike aruanne on ju halb aruanne (loe 'töö').

Võiks ju arvata, et seoses elu.ee-ga on paberi osatähtsus vähenenud. Aga kus sa sellega!
Postimees tuleb koju pärastlõunal, aga mul on juba uudised teada! Ei viitsi õieti läbigi lipsida.

e-kooli hindeid on vaja paberil dubleerida, sest mine tea - äkki kukub internet kokku või miskit.
Lõpuklassi hindeid otsi kokku kümnest kohast.

Aruanded kirjutad küll arvutis, aga siis tuleb need välja printida, et panna paksu kausta. Neid on nii palju, et kappe tuleb juurde ehitada.
Eh e-elu!

Pildil vana Juku

Lemmiklooma surm

Laias laastus jaguneb inimkond kaheks - ühed, kes peavad kodus (armastavad) lemmikloomi, ja teised, kes ei pea (vihkavad) koduloomi. Võib-olla on teatud ülemineku- ehk siirdevormid, aga ma nii sügavuti ei lähe.

Need, kes tahavad koos lemmikloomaga elada, jagunevad veel omakorda - ühed, kes hindavad koeri ja kassidest ei arva midagi (nn koerainimesed), ja teised, kes tituleerivad end kassiinimesteks. Mina olen tolerantne mõlemas suunas.

"Ma kohe ei salli kasse!" võib mõni koerainimene avameelselt ütelda.

----------

Keskeltläbi kord kuus helistan ühele oma vanale kolleegile, kes elab ühes teises väikelinnas. Ta on minust tunduvalt vanem, seepärast kuulan alati viisakalt ära tema hädaldamise ja virisemise mis tahes asja kohta. Tervist pole tal ollagi!!

"Kuidas Riki elab?" küsin, et teemat vahetada.
Vaikus teiselpool toru. Arvasin juba, et kõne katkes ja hakkasin hoolega hallootama.
"Rikit ei ole enam mitu nädalat, " kostis siis.

Äkki ei osanudki midagi öelda.
Riki oli kolleegi koer, kes asendas talle peret, keda tal polnud. Koera tõu kohta ei oska midagi öelda - selline segavereline, pikakarvaline, madalajalgne oli. Aga iseloom!?

Ma ei tea, kas koerte puhul kehtib ka ütlus, et lahkunust halvasti ei räägita.
No oli selline ettearvamatu ja võis varbast kinni haarata, kui mõne ootamatu sammu tegid. Võõraste suhtes umbusklik, ja kui ühel korral saidki enamvähem sõbraks, siis järgmisel korral ei tunnistanud sind üldse.
Nüüd oli Riki surnud - arst oli arvanud, et kopsuvähk või midagi taolist (kopsuverejooks).

Ülejäänud aeg kõnest troostisin üht lõpmata suurt valu. Rääkisime üle, et 14 aastat on koeral juba kaunis kõrge iga. Et ta oli haige ja aidata ei saanud. Et see on paratamatu, et kõik kord surevad.

Ma saan aru, et see kõik on nii otsata kurb.

Pildil üks koer, kes pigem meenutab meie Bibit.

Kassielu, vol 1

Mul on kass, Pätu nimeks - 7aastane siiami sugemetega, sünnilt isane, ... kastreeritud. Ta on väga kõrgest soost, mulle toodi ta venna perest. Ema on süsimust, aga näost rohkem siiam kui meie oma.
Algul oli Pätt üleni lumivalge, nüüd on sellest jäänud ainult manisk ja sokid. Kõhualune ka, aga seda ta ei näita. Põhitoon on tumepruun-must, nagu ikka siiamitel.

Vahel käib ta mul kannul ja kurdab midagi. Enamasti tahab siis välja minna. Mis ses imelikku- kassid ju käivadki väljas! Ega olegi, aga mulle meeldis, kui ta tuli ise tagasi - hüppas korraks ukselingile või tegi ukse taga kurnjäu. Talvel ja halva ilmaga on ta tubane.

Nüüd aga tehti meil trepikodades ilmatu peen remont, mille käigus vahetati vanad lääbakil välisuksed uute metalluste vastu. Kui enne sai kass ise alt sisse (uksed olid pidevalt lahti või irvakil), siis nüüd pean teda kutsuma/otsima minema. Ega Pätu pole mingi hulkuja loom ja teiste kasside peale ta uriseb;)

Õues ta ennast kätte ei anna. Mina pean rõdult hüüdma "Pätu-Pätu". Kui ta suvatseb kusagilt välja ilmuda, siis jooksen õue, katsun teda endaga tuppa meelitada. Tema jaoks on see uus situatsioon.
"Küll ta ära õpib, " arvas Triin.
Tähendab, ta peab ära õppima, et tuleb hüüdmise peale, ja kohe!!!

Muidu on Pätul ikka kuninglik elu küll, elab nagu Saabastega Kass muinasjutu lõpus. Tal on 4toaline korter ja vaba pääs rõdule, kus ta vilu ilmaga põõnab. Söögilaud on ka pidevalt kaetud - vähemalt kaht sorti krõbuskeid on alati. Ja hiiri püüab ta sportlikust huvist oma lõbuks. Tähtis on tulla mulle näitama.

Kui ma kodust ära lähen- vahel mitmeks päevaks - siis peab ta üksi hakkama saama. Siiani pole probleeme olnud. Ma ei tea, mida ta oma peas mõtleb ... minust... ja sellest uuest situatsioonist.

Pildil pole Pätu, aga veidi sarnane on.

Kuidas mõtleb üks 16aastane poiss?

Tõin koju 9. klassi lõpukirjandite mustandid ja lugesin neid veel kord põhjalikult. Hinded on pandud, kriips alla tõmmatud. See suur ja rahutu klass suutis mind üllatada! Selles igapäevases kes-keda-võitluses unustad ära, et su ees on uus maailm - värske, julge, unikaalne ja ilus.

Valisin ühe poisi kirjandi, mille trükin siin ümber täies mahus.

Teema ikka sama -"Mulle meeldib elu Eestis?"

Kas mulle meeldib elada Eestis? Sellele küsimusele saan ma üheselt ja selgelt vastata: jah! Mul on olnud päris mitmeid võimalusi näha ka teisi Euroopa riike - need on küll omamoodi huvitavad, kuid siiski minu jaoks jäävad nad võõraks, sest minu südames ei saa minu kodumaa vastu ükski teine maa!

Lõunamaades võivad ju olla liivased rannad ning kõrged palmipuud, aga mul on siin suured rohelised metsad, päikesepaistelised suvepäevad ning lumised talved. Mida hing veel ihkaks? Ega väga palju rohkem olegi vaja selleks, et ma end oma kodumaal hästi tunneksin.

Õnneks on Eestimaa väike, piisavalt väike, et ära näha paljud kaunid paigad, mida muideks ei ole üldse vähe. Alustades Põhja-Eesti paekiviselt rannikult, tulevad esimesena ette vaiksed ning rahulikud väikelinnad, tasased haritud põllumaad, rohelised niidud. Edasi lõuna poole minnes tuleb juba künklik pinnajoon ehk Vooremaa ja Otepää. Ei saa mainimata jätta meie kaht imeilusat saart - Saaremaa ja Hiiumaa.

Muidugi pole loodus ainuke, mis teeb Eestist minu kodumaa. Eesti kultuuri hoiavad ju kõrgel meie tantsijad, lauljad ning pillimehed, sest milline oleks meie kultuur, kui meil ei oleks tantsu- ja laulupidusid? Siis jääks meie rahvustunnetus üsna pea kängu.

Mulle meeldib minu Eestimaa ja mu emakeel, ma ei vahetaks seda ealeski millegi muu vastu. Siin on mul ju kõik olemas, mida ma vajan.


---------
Selles töös pole kriitilist suhtumist, siin on ainult väga isiklik ja õrn suhe.
Pange tähele - ta ütleb "minu kodumaa", "minu Eestimaa" ja "minu emakeel"!

Mis mulle Eestis ei meeldi? ***

See on järg eelmisele postitusele. Allolevad mõtted ei ole minu sõnastatud.

----------

** Siin elab ka palju pätte, kriminaale, liiklushuligaane. Olen kuulnud narkokaubandusest, juveeliröövidest ja muust sellisest, kus on osalenud meie kaasmaalased. Kas see ei riku meie riigi mainet? Mina küll halvamainelises riigis elada ei tahaks!
** Kahjuks on palgad siin ikkagi madalad ja üha enam inimesi läheb välismaale õnne otsima. Paljud ei tule tagasi.
** Iive on Eestis väike. Igal aastal on sündimus järjest kahanenud. Vanurid surevad ja eestimeelsus väheneb. Noored ei hinda kodumaa väärtust.
** Kui järele mõelda, on Eestis ka palju halba. Jätkem praegu välja Eesti palgad ja tarbekaupade hinnad.(---)Aga mind häirivad saamatud poliitikud, kes ei oska Eesti elu edendamiseks absoluutselt midagi teha.
Kui aus olla, siis pole Eestis midagi sellist, mida mõnest teisest riigist ei leiaks. Eesti on väike hall hiireke, kes ei paista loomariigis millegi poolest silma.
** Kuid kõigel on ka oma sünge ja ebameeldiv külg. Eesti riik on väike ning see võtab võimalused maailma tasemel läbi lüüa. Kiidetakse küll meie ülikoole ja sealt saadavat haridust, kuid see ei ole võrreldav haridusega, mida annavad paljude suurriikide ülikoolid.
Riigi eelarve on miinustes. Ei jätku piisavalt raha meditsiinile, haridusele, teede korrashoiule, aga samal ajal maetakse raha mõttetult monumentide rajamise alla.
Meie riigi valitsus võiks kõigepealt seada esikohale inimeste heaoluks otseselt vajaliku. Küll pärast on aega lihvida välimust jõukate riikide tasemele.
** Täiesti perfektset riiki polegi ju olemas. Kõige rohkem häirib mind see, kui mingid venelased hakkavad Eesti riigis märatsema ja oma õigusi taga nõudma. Eestlased ju ei lähe kusagile teise riiki ega hakka seal nõudma, et seal oleks eestikeelne õpe.
Natuke häirib ka see, et eestlased on üksteise vastu ülbed ega hoia kokku. Meid on ju nii vähe ja kes teab, võib-olla ähvardab meie rahvust varsti väljasuremisoht.
** Kui mõelda Eesti inimeste peale, tuleb kohe meelde ütlus, et eestlase kõige suurem vaenlane on teine eestlane. Pahatihti see ongi nii.
** Minu arvates on Eestis kõige suurem probleem alkohol ja narkootikumid. Lausa kurb on vaadata uudiseid, kus on paljud teemad õnnetustest, mis on toimunud alkoholijoobe tagajärjel, või kuulda, et inimesed surevad üledoosi.
** Mulle ei meeldi, et kõik meie riigi kodanikud ei oska hinnata seda ilusat, mis meil on, ja lagastavad loodust. Pärast piknikku ei koristata enda järelt ja tihti tekivad hooletuse tagajärjel metsatulekahjud.

------------

***Katkendid 9. klassi lõpukirjandeist nii, nagu oli kirjutatud (igasugused keelevead on muidugi mõista ära parandatud).
Teema oli sõnastatud "Mulle meeldib Eestis elada?"( lõpus küsimärk!!). Sõnastuse kohta on norimist, see kõlab umbes nagu Mulle meeldib Eestis elada jee...?! (küsimuse moodustamine!)

Mina arvan, et meil on targad lapsed;))

Mis on õigem, kas enne presenteerida head ja seejärel halba, või vastupidi?

Pildil ikka kodukoha järv (Tiiu kogust)

Mulle meeldib Eestis elada?***

* siin olen ma sündinud, üles kasvanud ja koolis käinud
* siin on ilus puutumatu loodus - metsad, rabad, sood ja linnulaul
* siin on igasuguseid vaatamisväärsusi - kaunid väikelinnad, kitsad jõed, Suur ja Väike Munamägi, suvepealinn Pärnu, Tallinna vanalinn, mälestusmärgid, vanad mõisad
* siin on neli aastaaega, mis tuleneb asukohast parasvöötmes
* siin pole maavärinaid, tsunamisid, tornaadosid, üleujutusi, vulkaanipurskeid, ohtlikke putukaid, madusid ja terroriste
* meil on ilus vokaaliderohke keel, kauniduse poolest teisel kohal maailmas itaalia keele järel
* meil on laulu- ja tantsupeod ja värvikirevad rahvariided
* meil on kõrge kultuur- palju häid kirjanikke, lauljaid, tantsijaid, pillimehi, sportlasi, modelle
* meil on mulgipuder ja hapukapsas - mida muud meil vaja ongi!?
* meil on oma rahaühik kroon, mis on kõige ilusam maailmas
* meil on väljapääs merele ja hea geograafiline asend
* siin elavad mu ema-isa, õed-vennad ja isegi vanavanemad;)
* kui ma lähen välismaalasele mehele, õpetan talle eesti keele selgeks, et ta saaks mu vanematega suhelda
* kui ma ka lähen välismaale elama, tulen siia oma vanaduspõlve veetma
* ma olen käinud paljudes välisriikides, aga kõige kodusemalt tunnen end ikka Eestis
* oma tulevikku kujutan ma ette üksnes Eestis - siin tahan ma üles kasvatada oma lapsed
* kuigi eestlased ei ole alati väga sõbralikud, oskavad nad siiski tähtsatel hetkedel kokku hoida

--------------
NB! Mälu järgi kirja pandud 9. klassi lõpukirjanditest.
(* * * teema sõnastus esitatud muutumatul kujul)

Ma olen nendega nõus. Aga Sina?

Pildil kodukoha järv (Tiiu kogust)

Anna head nõu!

Võiks alustada uut rubriiki, kus head inimesed annavad teistele headele inimestele head nõu.
Teen algust!

* Looduslik toitepulk Biolan Organic

-valmistatud kompostitud broilerisõnnikust ning jahvatatud mereadrust ja muudest taimedest
- sobivad kõikide toataimede väetamiseks
- torgata pulgad kastetud mulda

Minule soovitas toodet asjatundja, kelle käest ma alati toataimealast nõu küsin.
Pulgakesed müügil hästi varustatud toidupoodides ja ei maksa suurt midagi ( 20 krooni ringis)

* Hobuserohi

Ühel päeval läksid mul jalad pahkluu juurest paiste. See juhtus pärast seda, kui ma piknikul kiitsin oma jalakesi, et vaata- need pole mulle veel häda tekitanud. Ära sõnasin.
Korraks libastusin (verbaalselt!), ja nüüd ongi tagajärg käes.

Õnneks olin kunagi tuttava loomaarsti käest ostnud head hobuserohtu, mille nimi on Blue Hors - Hot & Cool (müüakse vetapteekides).
(Muide, ma olen lehma udara rohtu ka kasutanud - nahapragude jm raviks - väga tõhus!)

- loodusliku koostisega geeljas liniment - lihase-, kõõluse- ja liigesevigastuse(valude) korral kasutamiseks
- annab esmalt jahutava ja seejärel soojendava toime
- ergutab vereringet

NB! Hüva nõu on kallis, aga meie anname tasuta!!!
(pilt tont teab kust - loodan, et keegi ei tule õiendama)

1. juuni - pühapäev

Vaatasin hommikul kümne aasta tagust filmi Juhan Viidingust. Justkui esimest korda oleks näinud, vähemasti ei mäletanud.
Kummaline oli näha inimesi, kes kümnendi jooksul on lahkunud või märgatavalt vananenud/muutunud. Tabasin end mõttelt, et nii mõnigi neist räägiks praegu hoopis teisiti...
Jaan Kaplinski on kunagi väitnud, et elu on teda Eestis kokku viinud kolme geeniusega - Uku Masingu, Artur Alliksaare ja Juhan Viidinguga. Kõik on luuletajad.
Kas Viidingust olekski tänapäeval nii suurt puudust tuntud, kui ta oleks olnud üksnes näitleja? Näitlejate traagika on selles, et nende kunst on ajalik ja et nad ei jäta endast rohkem maha kui mälestused ilusatest rollidest.

Viidingul-Üdil on aga paks (646 lk) kogu luuletusi. Loen seda alailma, teen lahti ükskõik kust ja ... loen.

Näiteks "Vaimuelu"

mismoodi on su vaimu seis?
ei seisa nigu.
kas tõstab pead ta ükskord meis
kui väike tigu?

kas tõuseb ta kui päikene
kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene
teeb vaimse töö?

Või läheb mustaks mure läbi
Nii et on tuhat aastat häbi

Lugesin Postimehe AK lisast ka mälestusi. Kõige rohkem läks hinge kaks - Ülar Ploom ja Mihhail Lotman. (Lugege ise!)

Mees oleks täna saanud alles 60! Poisike ju! Ei kujuta aga teda ette soliidse kõhukesega, kiilaneva pealaega ja taltunud meelega siin Eestimaa peal asjatamas.
Mõned ei saa iialgi vanaks.

On kaks sõna - üdi ja üdini. *Üdi on rohkem kui veri ja *üdini on sellest rajav kääne ( näiteks " oli üdini aus...").

Olen Juhan Viidingust ennegi kirjutanud siin ja siin.

Pühapäev on alles pooles vinnas. Lastekaitsepäeva puhul ei näe ma meie maja ees ainsamatki last!! Täna tööd ei tehta!