Meie põlvkonna iidoleid

Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva – 30. mai 1996 Tallinn)

Kuulasin Vikerraadiost saadet Alo Mattiisenist, kus ema, põlvkonnakaaslased, sõbrad meenutasid teda.
Nii lühikeseks jäi ta maine elu, aga igavene nimbus püsib ta kohal seni, kuni on kas või üks põlvepikkune poisike, kes kõneleb eesti keelt ja mäletab midagi eesti rahvast.

Kui Mattiisen oleks täna elanud, oleks ta olnud kõigest 50aastane.
No mis vanus see ka on!!!
Ivo Linna, Tõnis Mägi jpt- temast üle 10 aasta vanemad - on siiani kõvad tegijad.

Mäletan, kui Mattiisen suri, räägiti, et kirstus oli nagu 70aastane ätt.
Mis teda nii kiiresti kulutas? Ema meenutustest kumas kuidagi süüdistust naise aadressil, kes ta üksi jättis.
Ei olnud talle ette nähtud pikemat elu! Põles kui säraküünal. Eredalt, kuid üürikest aega.

Vaatasin täna ka üht dokki viimasest ärkamisajast.
Ilus aeg oli. Inimesed olid kõik nii rõõmsad, noored, ilusad, hoidsid üksteisel käest või ümbert kinni. Laulsid "Eestlane olen ja eestlaseks jään...."

Päikesetõusukontsert soosaarel

Taevas juba ahetab ja aimata on päikese tõusu (mis ka juhtus, kuid mõne aja pärast oli jälle pilves)





Tagasitee oli lõbus ja vaheldusrikas. Laudtee oli väga libe ja oht märjaks saada täitsa reaalne:)

See silmitu sajune suvi...

Kui meil seda muusikafestivali poleks, siis oleks siin ikka poole igavam elu.
Eile ehk pühapäeval käisin kogunisti kahel kontserdil.

Esimene oli Olustvere lossis (pildil) ja seal laulsid EMTA ooperistuudio üliõpilased. Kena keik - noored ilusad andekad lauljad ja ooperi- ja operetiklassika. Solistideks - kaks hiinlast, kaks eestlast ja neli venelast.
"Me veel kuuleme nendest," ütles lavastaja Taimo Toomast (seesama jah, kes Vilja kätt palus!). Võluv Vilja oli ka kontserdil. Üldse oli kõik nii ülivõrdes, ilm ja inimesed kaasa arvatud.
Pärast jalutasime veel pargis ringi, ei tahtnud kohe koju tagasi tulla.

Õhtul oli kohalikul lauluväljakul Mahavok koos Karl Madise ja Kare Kauksiga.
Soojenduseks tegid kõvamuusikat Marten Kuningas ja Lenna koos oma bändidega.

Karet andis kaua oodata. Ta ütles, et 20 aastat ... oli lavalt eemal.
Ta laulud on ikka niisama head (Heini Vaikmaa), aastad pole talt midagi nähtavat röövinud. Ainult peapaelast on loobunud;)
Kõik laulud olid vanad tuttavad ja panid kaasa tümisema. Äärepealt oleks ka noortega lava ette näppu viskama läinud:)
Kontserdil oli väikelinna kohta päris palju inimesi, kõiki ei tundnudki ja kõiki ei näinud ka.
Igatahes toob selline vägev muusikafestival kokku külalisi nii lähedalt kui kaugelt.

Täna, nüüdsama just, algas suvi. Vihmasadu algas varem, juba eile enne keskööd. See-eest aga sajab v-a-h-e-t-p-i-d-a-m-a-t-a.

On hall ja hämar esmaspäev, 21. juuni. 2010
Suvi on käes!

Ütlesin presidendile tere

Vähemalt kord aastas on meie väikelinn nö pildil. See on nädal enne jaani, kui siin on muusikafestival. 13. korda juba.
Mäletan esimesi aastaid, kui kontserdid olid põhiliselt kirikus ja lauluväljakul ning rahvast oli piinlikult vähe. Nüüd on üritus kasvanud rahvusvaheliseks ja tõsiste muusikasõprade hulgas saanud magnetiks.
Olen igal aastal ostnud festivali passi ja käinud kohusetundlikult vähemalt pooltel kontsertidel. Kõikidel ei jõua, sest kokku on neid üle 20.
Esmaspäeval oli meie kooli võimlas ERSO, eile mängis Itaalia pianist Chopini (koos koreograafiaga).
Aastatega on ka kohalik rahvas õppinud kontserdil käituma. Enam ei plaksuta keegi pausi ajal, mis tekib paratamatult, kui noodilehte keeratakse.
Täna laulavad kolm vene basso profundo`t.

Kõige eksootilisemad kontserdipaigad on vene õigeusu kirik ja Hüpassaare soosaar. Kirik on küll poolenisti lagunenud, kuid väga hea kõlaga. Rappa minek lühima öö kõige hämaramal ajal on eriline elamus.
Jaanipäevaks on kõik jälle läbi ja algab väikelinna unine suvi.

Eile külastas kontserti ka president Rüütel koos proua Ingridiga. Ütlesin neile tere, imelik olnuks niisama mööda minna.

Eelmisel aastal toodi rappa klaver(pildil)

Muusikafestivalist kirjutatakse siin ka.

Jõulused mõtted, vol 2

Juba mitu viimast aastat olen mõelnud, et ma ei too endale jõuluks tuppa kuuske. Et loon meeleolu kuidagi teisiti. Aga siis pannakse tööl üles nimekiri, kes tahab kuuske, ja ma panen ennast ka kirja. Kuuskede pärast ei tasu põdeda, sest neid ju meie metsades jagub. Plastmasskuusk on nii võlts.
Lapsi, kelle pärast peaks kuuse uhkelt ära ehtima, enam/veel pole, seepärast panen ainult elektriküünlad. Ei paneks neidki, aga päris ilma oleks ka imelik.
Nii tekibki meeleolu.
Surnuaial käin juba varakult ära. Mitte just valges, aga hämaras. Kuna tänapäeva kalmuküünlad põlevad kas või mitu ööpäeva, siis pole vahet. Surnuaed, eriti lumega, on lummav. Kirikusse iga kord ei lähegi, sest meie kirik on kohutavalt külm ja ... räämas.
Jõulutoidud valmistab vennanaine.
Igal aastal on midagi uutmoodi. Eelmisel aastal sai valmis kamin ja me istusime selle ees.
Kui kõht on kurguni täis, siis koristame laua ära ja hakkame kinke jagama. Lõputult saab nalja sellega, et vähemalt 20 aastat pole keegi ühtki uut salmi omandanud.
"Kus on pliiats/ kus on käärid/ varsti tulevad ju näärid" on kõikide repertuaaris, aga võidab see, kes saab selle esimesena öeldud. Korrata ei lubata! Võib ka tantsida ja laulda, kui oskad.
Edasi tulevad lauamängud. Eesti mäng ja Alias. Nagu aamen kirikus. Aastatega on mõned küsimused ja vastused pähe kulunud, aga ikkagi on ärev, sest kesse kaotada tahab.
Selleks õhtuks on kõik oma elu nii sättinud, et oleme koos. Vana-aasta õhtul on noored kes kus.
Mulgi puudub selle osas plaan. Vahel ei taha üldse kodust ära minna - siingi tore teleka seltsis, ei pea seltskondlik olema ega pulti kellegagi jagama. Kurb ma pole, ainult veidi nostalgiline.
Aasta läheb igavikku, tagasi enam midagi ei saa. On, nagu on.
Aeg liigub vääramatult.

Selle suve esimene päev

Ega ma teagi täpselt, miks suve ametlik algus (pööripäev) ja jaanipäev ei lange kokku.
Seekord tuli suvi vaikselt öösel, hommikul oli ta olemas koos ametliku puhkuse algusega ja pingelangusega.
Esialgu tundub, et aega on nii palju, on, mida lennata lasta ja raisata.
Mingid plaanid ju on, aga oma loomult pole ma eriline planeerija ja veel vähem neist kinnipidaja. Tähtajad, mis mind distsiplineerivad, on alati kusagilt mujalt ette antud.
Ah, läheb, kuidas läheb! löön käega.

* Selle aasta Kappide muusikapäevad on minust suures osas mööda läinud. Need paarkümmend erinevat kontserti. Ostsin küll passi, eks mul ole ka veel võimalusi...täna ja homme.
Avakontsert gümnaasiumi spordisaalis - Pärnu Linnaorkester, segakoor Noorus ja kammerkoor Cantus + solistid - andis küll vägeva elamuse. Eriti Beethoveni Viiulikontsert noore prantslanna esitamisel.

Eile hilisõhtul oli vene õigeusu kirikus Poola Wroclawi sünagoogi koor, kes esitas juudi muusikat.
Üllatas, kui meloodiline ja särtsakas see oli. Dirigent lõbustas rahvast misterbiinilike pisinaljadega. Näiteks lõi koori laulma ja ise läks publiku sekka istuma või "segas" solisti sellega, et pistis oma nina tema noodiraamatusse.
Rahvas hullus ja ei tahtnud koori minema lasta. Jõudsin koju alles südaööl.

Täna on festivali ekstreemseim kontsert Hüpassaare rabasaarel. See algab kell 3 öösel ja lõpeb päikesetõusuga. Iga kord on need väga erinevad. Vahel ei näegi päikest, on pilves. Vahel on kogu aeg vihma tibutanud. Aga igavesti jäävad emotsionaalsesse mällu ka päikesetõusud rabas, kus ei puudu mitte midagi absoluutsest täiuslikkusest.
Seekord esineb rabas Arsi kellade ansambel( Aivar Mäe), juttu räägib Andrei Turovski. Päikese tõusu ajal mängib traditsiooniliselt soo-orkester.

* Kui muusikapäevad läbi saavad, siis algab väikelinna unine suvi. Kui on juhtumisi päikest ja sooja, saab kohalikul biitšil päevitada ja ka järves ujuda, kui ...väga nõudlik ei olda.

* Augusti alguses on reis Hollandisse.
Kuhugi peab mahtuma veel kursuse kokkutulek, mõned lubatud külaskäigud ja suveks hoitud raamatud. Arvutit vist peaks piirama!?
Alati on oodatud ekspromtüritused ja meeldivad üllatused.

Kuidas see laul käibki, et "suvel pole kahju ei kunagi ei millestki, kõike jagab kuhjaga..."?

Nii jah! Kauneid suvepäevi! Võtkem viimast!

Lisatud 23. juunil
Juba on teada, et probleeme hakkab tekitama suviste sündmuste paigutamine ajajoonele, logistika. Näiteks kutsuti mind äsja 2. augustiks kuldpulma (väga auväärsed sugulased), aga 3. augustil algab Hollandisse sõit. Mida teha?
Selliseid kokkulangemisi võib veelgi tulla.

Pildil öine väikelinn Tiiu kogust
(Eelmise aasta muusikapäevadest saab lugeda, kui valida siit alt silt 'muusika')

Laulupidu ETVs

No on vahva saade see "Laululahing". Mitte midagi pole pahasti. Isegi Leinatamm sobib oma ossa.
Isegi Maire Aunaste eputamine ei käi närvidele.
Ja koorid!!
Olin täna muidugi Märjamaa poolt, aga tal polnud lootust. Nukuteatri vastu ju ei saa ja Kongutal ka head sopranid.
Tundsin Märjamaa koorist vähemalt kolm-neli inimest ära. Üks oli koguni minu klassist.
Selle saate põhjal võib küll ütelda, et eesti rahvas - laulurahvas, mitte tuim ja tigeda näoga rahvas.
Justkui laulupidu. Meele teeb rõõmsaks.
Tubli tegu, ETV!

Muusikapäevad selleks korraks lõppenud

Eile said läbi heliloojatele Kappidele pühendatud muusikapäevad, järjekorras 10ndad. Mina käisin 6 kontserdil. Seekord ei läinudki rappa ja ka Lõhavere linnamäele.
Kodukoha patrioodina on mul hea meel, et rahvast jagus igale poole. Esimeste aastate publiku vähesus oli ikka väga piinlik. Eile ütles Aarne Saluveer, et tal oli meeldiv siin olla, sest publik on koolitatud ja koht sisse söödetud.
Väga uhked olid ikka gümnaasiumi võimlas toimunud kontserdid - ERSO ja Olav Ehala laulud.
Arvan, et korraldajad võivad rahul olla nagu kõik tõsise muusika sõbradki.

Muusikat taevani ehk taevane muusika

Tegelikult on Suure-Jaanis teine kirik ka - vene ehk õigeusu kirik. Mina seda tegutsevana ei mäleta. Selle kohta, et ta juba aastakümneid seisab jumalast hüljatuna, on ta veel kaunis kobe. Väljanägemiselt väga armas- väike ja kodune, punasest tellisest.
Igatahes 4-5 aastat tagasi leiti see väga hea kontserdipaik olevat. Ja rahvast on sinna murdu tulnud, siiski on nad kõik ära mahtunud.

Eile laulis kirikus Peterburi kloostrikiriku koor Optina Pustõn- seitse meest, igaüks tekitab häält erineval kõrgusel. Eriti vahvad olid kontratenor Dmitri Popov ja basso profundo Mihhail Antonov. Kavas oli vana kirikumuusika, aga ka Andres Uibo antifoonid (loen kavast).
Kui rahvas oli juba täiesti pöördes, laulsid poisid "Volga, Volga - matj radnaja" ja "Õhtud Moskva lähistel".

Südaööl, kui kontsert lõppes, nägi just järgmist pilti(vaata kõrval).
Korraldajad rääkisid, et kuulajaid oli olnud üle 400. Paistab, et see on meie linna jaoks optimaalne publikuarv.

Muusikapäevad on alles poole peal. Täna õhtul on Lõhavere linnamäel "Raua needmine"(RAM ja Metsatöllid) ja jaaniööl on Hüpassaares sookontsert.

Pilte muusikaüritustest võib vaadata ka Aili blogist.

Lõunatund Arturi Juures

Üks mõnusamaid kontserdipaiku on Arturi Juures.
Vanast jahuveskist ja elektrijaamast ehitatud lokaal sai oma nime Artur Kapi järgi ja ristiisa olevat Urmas Sisask. Populaarne toidu- ja peokoht on asendamatu eriti suvel ja iseäranis muusikapäevade ajal.
Ärimees ja linnapea Rein Valdmaa, kes selle koha ehitas, oli ise suur muusikafestivali initsiaatoreid. Kahjuks suri ta parimas meheeas infarkti.
Lokaali mahub heal juhul 30 inimest, aga õues on ruumi piisavalt. Sinna on ehitatud ka väike lava ja oja kaldale pingid publiku jaoks. Üle vuliseva oja viib sillake, vees õitsevad valged vesiroosid ja paterdavad pardimammid oma poegadega. Idüll missugune!

Sissekäigu juures seisab vana Artur ise, kepp käes ja piip peos. Eemal mängib Vanemuine kannelt.

Muusikapäevade ajal on Arturi juures lõunatunnid, kus muusika kõrvale räägitakse juttu ja vastatakse küsimustele.
Täna oli seal külaliseks Olav Ehala, kes rääkis oma filmimuusikast ja näitas "pilti" kah ehk siis katkendeid oma filmidest. Mõnus mees, haakus hästi rahvaga. Keegi ei tahtnud ära minnagi.

Õhtul on aga kontsert "Olav Ehala kaunimad laulud", kus astuvad üles Kiigelaulukuuik ja Linnateatri laulvad näitlejad Hele Kõre, Evelin Pang, Andero Ermel ja Priit Võigemast.

Algasid muusikapäevad

Väikeses kohas ei juhtu väga palju suuri asju. Seepärast peab igast kinni võtma.
Täna algas Suure-Jaanis 10. muusikafestival, pühendatud heliloojatele Kappidele, aga mitte ainult. Siia tulevad meelsasti suured ja kuulsad muusikud. See on suve tippsündmus.

Täna õhtul esineb gümnaasiumi uues võimlas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester(juhatab Paul Mägi, solist Peep Lassmann). Kavas Artur, Villem ja Eugen Kapp ja Edvard Grieg.
Iga päev on vähemalt kolm erinevat kontserti, ära on kasutatud kõik mõeldavad kontserdipaigad. Neid on vähemalt 8-9.

Eriline tõmbenumber on igal aastal päikesetõusukontsert Hüpassaare rabas soosaarel. See on nii lummav- hämaruses koguneb aimamatu hulk rahvast rabas asuvale saarele, kus spetsiaalne soo-orkester kell 3 öösel alustab mängimist ja lõpetab siis, kui päike tõuseb (vaata fotot). Linnud hakkavad laulma, udu tõuseb üles, rahvas on vaikne ja vaoshoitud. See on põhjala kaunis ilu.

Mõnikord ma mõtlen: kuidas see võimalik on?

Hansalinn ja laulge kaasa

Eestimaa suvi on täie hooga alanud, kui igal päeval on sada üritust ja sa ei oska nende vahel valida. Meie külastasime hansalinna Viljandit.
Mida kõike tublid käsitöömeistrid pole valmis nikerdanud! Ja igaüks neist tahab oma kaupa ka müüa. Loomulik. Tarvitses sul korraks midagi uudistama jääda, kui tundsid kohustust ka osta. Mina ostsin sinise keraamikast rukkilille (kaelaehe), linasest mütsi ja koti.

Õhtul osalesime "Laulge kaasa" lindistusel Kirsimäel. Olen sellisel üritusel ennegi käinud, seega midagi üllatavat polnud. Reet Linna vehkles mitmel rindel ja rääkis vahetpidamata kõik oma jutud, ka eravestlused, mikrofoni. Karl Madis ja Karavan olid valinud rahvale suhteliselt võõrad laulud, nii et rahvas ei osanud kaasa laulda. Selle eest saime Priit Kuulbergi käest noomida.

Meie valisime istumise tagaritta, kuid läksime sellega alt. Taga seisis rahvamass, kes istuma ei mahtunud. Üks noorepoolne naine toksis mulle laulikuga pidevalt pähe ja käekotiga selga. Vaatasin paar korda taha, et sellega märku anda: ära nii tee! Siis mõtlesin, et ega ta meelega tee, ja et "oma rahvaga mul meeldib olla koos".

Kui tuli "Viljandi paadimees", üürgasid kõik täiest kõrist, nii et Kuulberg oli ka tõenäoliselt rahul. Linnapea Kalle Jents suutis samuti oma rahva südame soojaks laulda.

Ainus asi, mis mind tegelikult ärritas, oli joodikute rohkus. Üks ärapõlenud ja T-särgis mees tõusis püsti ja vehkis takti lüüa. Teine karjus kommentaare vahele ja keegi kolmas veeres varemetelt alla. Poolnokastanuid oli palju. Kui minu teha oleks, siis ma ei laseks selliseid rahvaüritusele kakerdama.

Õhtul sõime sugulaste juures kapsasuppi. Kena päev oli.