"Võta nimeraamat kaasa, kui tuled!" helistas tütar.
Võib-olla mul kusagil ongi see ammu ilmunud nimeraamat, aga mul polnud aega seda otsida ja ei pidanud vajalikuks ka.
Ega me siis hakka neid tuhandeid nimesid läbi lappama, mõtleme lihtsalt lapsukesele ilusa nime.
Tutkit!
Ilusaid nimesid on ju NII vähe (või palju!), ja kui ongi mõni väga ilus, on see juba kuidagi nagu ära lörtsitud eelneva kandja poolt või on siis liiga levinud. No aga laps ei saa ju ometi ilma nimeta jääda!
Paberile tulid variandid Kristiin, Katriin, Katariina, Katiriin, Karoliine, Heleriin...
(Oli ka neid, kes viskasid villast ja pakkusid nimedeks Mandariine, Pabuliina, Almaviira jt)
No te ju taipate, missugune on "meie stiil"?!!
Kuidas aga õige välja valida? Võtta loosi? Hääletada?
Lapse isa vaatas asja muigelsui pealt ja ütles, et tema käest pole küsitudki, mis nime ta tahab!!!Ometi olevat olnud kokkulepe, et esimesele lapsele paneb nime ema, teisele isa.
"Nohh!" vaatasime lootusrikkalt isa poole. "Pane oma nimi siis ka kirja!"
Nii saigi meie lapsuke endale ilusa nime - Mariliis.
Siis meenus mulle, et tahtsin oma tütrele panna Mari-Liis nimeks, aga meie kolkaküla ametnikud ütlesid (see oli pime nõuka-aeg veel!), et sellist nime seadustes ei soovitata, tuleb kokku kirjutada. Hiljem kohtusin ma paljude Mari-Liiside ja teiste topeltnimede kandjatega, kes polnud sellisest seadusest kuulnudki.
Selline lugu.
Kui Mariliis kunagi hiljem tunneb huvi, kuidas sai tema endale nime, siis võib ta vanaema blogist lugeda!!
(Palun mitte liiga tõsiselt ja kindlasti mitte isiklikult võtta! Seda ütlen seepärast, et nimemaitse on nii individuaalne asi. Seda olen tõdenud, kui ma kuulen näiteks, milliseid nimesid kuulsused ja ka lihtinimesed oma lastele panevad.)
