"Võta nimeraamat kaasa, kui tuled!" helistas tütar.
Võib-olla mul kusagil ongi see ammu ilmunud nimeraamat, aga mul polnud aega seda otsida ja ei pidanud vajalikuks ka.
Ega me siis hakka neid tuhandeid nimesid läbi lappama, mõtleme lihtsalt lapsukesele ilusa nime.
Tutkit!
Ilusaid nimesid on ju NII vähe (või palju!), ja kui ongi mõni väga ilus, on see juba kuidagi nagu ära lörtsitud eelneva kandja poolt või on siis liiga levinud. No aga laps ei saa ju ometi ilma nimeta jääda!
Paberile tulid variandid Kristiin, Katriin, Katariina, Katiriin, Karoliine, Heleriin...
(Oli ka neid, kes viskasid villast ja pakkusid nimedeks Mandariine, Pabuliina, Almaviira jt)
No te ju taipate, missugune on "meie stiil"?!!
Kuidas aga õige välja valida? Võtta loosi? Hääletada?
Lapse isa vaatas asja muigelsui pealt ja ütles, et tema käest pole küsitudki, mis nime ta tahab!!!Ometi olevat olnud kokkulepe, et esimesele lapsele paneb nime ema, teisele isa.
"Nohh!" vaatasime lootusrikkalt isa poole. "Pane oma nimi siis ka kirja!"
Nii saigi meie lapsuke endale ilusa nime - Mariliis.
Siis meenus mulle, et tahtsin oma tütrele panna Mari-Liis nimeks, aga meie kolkaküla ametnikud ütlesid (see oli pime nõuka-aeg veel!), et sellist nime seadustes ei soovitata, tuleb kokku kirjutada. Hiljem kohtusin ma paljude Mari-Liiside ja teiste topeltnimede kandjatega, kes polnud sellisest seadusest kuulnudki.
Selline lugu.
Kui Mariliis kunagi hiljem tunneb huvi, kuidas sai tema endale nime, siis võib ta vanaema blogist lugeda!!
(Palun mitte liiga tõsiselt ja kindlasti mitte isiklikult võtta! Seda ütlen seepärast, et nimemaitse on nii individuaalne asi. Seda olen tõdenud, kui ma kuulen näiteks, milliseid nimesid kuulsused ja ka lihtinimesed oma lastele panevad.)
Muide, variantidena olid liikvel ka Maris ja Mari, aga üldine arvamus oli, et peaks pikem olema ja sobima kokku vanema õe nimega:)
ReplyDeleteLehitsesin su blogi tükk maad tagasi, et teada saada, mis täpselt vanema õe nimi oli. Mul oli tunne, et see oli Annabel, aga hoopis Annaliisa. Minu jaoks on need õdede nimed isegi liiga sarnased, võivad segi minna. Mu ühel sugulasel olid tütred Kaire ja Kaie ja kuigi ma väga hästi teadsin, kumb on vanem, kumb noorem, ütlesin tihti valepidi ;9
ReplyDeleteMa olin nime panemise juures väga kõrvaline isik, ükskõik kuidas ka siit välja ei paistaks. Minu jaoks pole ka oluline, et eesnimi oleks pikem, kui perenimi on lühem, ja et mõlema lapse nimed kuidagi kokku kõlaksid.
ReplyDeleteMa lihtsalt andsin ülevaate.
Ma olen õpetanud kaksikuid, kelle nimed on Ave ja Eve, Annemai ja Mariann, Lii ja Loo jne
Vanasti ikka pandi lastele ilusaid eesnimesid, olid sellised kõlavad ja lihtsad, nüüd on see nimemaitse nii peenutsemise poole viltu.
Minule oleks Maris võ Kertu ka meeldinud:)
Ega ma mõelnudki kririseerida, ilusad nimed mõlemad. Väike preili on kindlasti rahul ;)
ReplyDeleteNimi on tähtis. Nimi on saatus. Ja see peab tõesti meeldima vaid vanematele. Mulle näiteks meeldib Aasalii sellest ajast, kui teisele lapselapsele nime valiti. Isal oli enne abielu minu tütrega Hanna Lii ja tollel poolõde Marilii, kusjuures mu väimehe ema nimi on Aasa. Aga tüdrukust sai hoopis Lenna.
ReplyDeleteEga meil pole vist erilisi traditsioone, kuidas nimesid pannakse. Ma tean, et Epp ja Justin küll uurisid suguvõsa nimesid.
ReplyDeleteNo meil läks selles mõttes hästi, et laps sai isa pandud nime.
Mingi lugu on ikka iga nime taga vist.
Õekestel mõlemil on armsad ja ilusad nimed. Õnne neile eluteele!
ReplyDeleteÜlevaate andja on perekonnalugudes äärmiselt oluline tegelane.
minu jaoks on nimi tähtis. Mõned emmed issid ütlevad, et vaatavad lapsele näkku ja kohe näha, kas varem valmismõeldud nimi sobib või mitte.
ReplyDeleteAga moevooludest kantud eesnimesid on ajast aega. Poleks kujutanud enda 60.ndate aastate klassikaaslasi Johannade, Mariade, Martade jm. nn vanatädinimedega. Ikka Liiad, Marikad, Tiiud, Anned, Ened, Helled, Pilled, Rutid, Maied, Malled, Riinad, Reedad, Kaied...
Kui kooli sattus mõni võõrapärase nimega tüdruk ja ta veel keskmiset kaunim või andekam, siis oli tema ümber eriline aura. Aga arm hoidku, kui näiteks Carmenit polnud loodus iluga ja temperamendiga hellitanud.
Kahjuks pole saanud ühtegi tüdruku nime panna :P Ikka ainult poisse...
Mulle meeldivad nii häälduse kui kirjapildi poolest eestipärased nimed või siis sellised rahvusvahelised nimed, mis on kasutusel paljudes maades. Vene ajal oli väga range nimeseadus, mingeid värnimesid ei lastud panna. Mõnes mõttes oli see ka hea.
ReplyDeleteÕpetajana näed ikka igasuguseid eesnimesid, mõne kirjapilti ei saagi selgeks. Meie koolis on näiteks Kate(keda loetakse muidugi `keit`), George, Jessica...
Lugesin just kohalikust lehest, et üks tütarlaps on saanud endale nimeks Renesmee Eleanor!
ReplyDeleteEi kommenteeri, nagu vahel öeldakse.