Muredest ...üldiselt ja konkreetselt

On inimesi, kes suhtuvad asjadesse ja arengutesse fataalselt: mis peab, see tuleb nagunii, ja ettemuretsemine on mõttetu.
Teine osa inimesi muretsevad pidevalt. Isegi, kui tundub, et võiks vabamalt võtta, leiavad nad põhjuse.
Vat selline olen mina. Kahjuks ei saa ma täpsemalt olukorda valgustada.

Muresid paisutan ma suuremaks näiteks niimoodi.
Tahan korteri ära müüa ja Pärnusse kolida. Kuidas ma sellega hakkama saan? Mis summadega ma võiks arvestada? Kuidas ma saan oma lõpututest kultuuri - ja tsivilisatsioonikihtidest jagu? Millal ma peaksin oma korteri müüki panema, kui ma kavatsen veel mõne aasta tööl käia? Kuidas ma saaksin aidata oma tütart laste hoidmisel, kui olen veel mõnda aega tööl?

Küsimusi on palju. Igaüks neist ajab mind ärevusse. Rahustan ennast nagu Scarlett ("Tuulest viidud"): sellest ma ei mõtle enne kui homme/hiljem/ järgmisel suvel. Lühidalt - ma püüan oma ärevust blokeerida, et see ei kasvaks liiga suureks ega vallutaks kogu mu mõttemaailma.
Õnneks on ka töö - ja olmemured, nii et ma ei pea just 24 h oma tulevikule mõtlema.

Nüüd konkreetsemalt.
Mul on vähemalt 5 aasta vanune flamingolill, mis õitses siiani vahetpidamata. Nüüd sügisel märkasin, et õiepungi enam ei ole/tule ja lehed hakkavad järjest kollaseks minema. Algul ükshaaval, nüüd juba paarikaupa. Lill on jäänud poole väiksemaks ja hõredamaks.
Võtsin ühe poja, ehk saan sellele juured alla. Uurin ka, mis võib kidura tervise põhjuseks olla. Kas aitaks ümberistutamine või ongi lille aeg läbi? Olen mures.

Muretsemiseks on põhjusi veel palju, aga ma rohkem ei kirjuta...

Unistus ilusast elust

Ma pole kunagi suur unistaja olnud, selline, kel pea pilvedes. Isegi noorena mitte. Asjad ja olud on minu ellu tulnud ja ma olen pidanud nendega arvestama ja leppima. Tagantjärele pole ka mõtet kahetseda. Mis old, see old.

Aga nüüd on mul suur unistus - ma tahan oma 4toalise korteri maha müüa ja kolida Pärnusse. Igal õhtul, kui mul und ei tule, mängin ma selle unistusega (mõttega). Ma katsun silme ette manada 2toalist korterit, kuhu paigutada oma asjad. Palju sinna ei mahu. Ongi hea, kui saab passiivsest tränist lahti.

Ja siis ma unistan veel sellest, et tööl ma enam ei käi. Selle asemel naudin elu. Hoian ja õpetan lapselapsi, olen see vanaema, keda minu tütrel ei olnud. Igaks juhuks ei luba, et hakkan sokke ja kindaid kuduma (aga mine tea!), kuid oma lapselastega lähen teatrisse, loen neile ette, laulan naljakaid laule improviseeritud sõnadega. Kui nad kasvavad, siis olen neile arusaaja ja krapsakas vanaema, mitte see, kes ahastab, et noorus on hukas, ja heietab pidevalt, kuidas vanasti kõik paremini oli.
Säilitan oma iseseisvuse ja privaatsuse, ei võta enda peale üleliia palju kohustusi.
Suhtlen edasi "minu inimestega". Nad võivad mul külas käia, aga ükshaaval, sest enam pole mul ju suurt korterit. Jään ikka natuke ka arvutisõltlaseks.

Ma unistan sellest imeilusast elust nii intensiivselt, et see PEAB täituma. Hea, kui see juhtuks õige varsti... Enne, kui ma seniilseks ja väga vanaks jään.

Üks vana-vana pilt, mis on mulle hirmus armas.

11.11.11

Vahva kuupäev!
Aasta pärast tuleb 12.12.12
Täna andis mu arvutihiir otsad. Algul mõtlesin, et arvutiga juhtus midagi - seisis kui tumm elukas, midagi ei teinud, näitas ainult näppu. Ma lähen tohutult närvi, kui minu või mu asjadega midagi juhtub.
Hakkasin siis asja uurima ja leidsin, et arvutil pole häda midagi. Va hiir hoopis! Ei tast enam asja saa, arvan.
Harjutan nüüd ilma hiireta liikumist. Trükkimisega pole vahet, aga kurseri ja noole liigutamine nõuab kogemust. Juba läheb paremini kui tund aega tagasi.

Koolnud hiir oli selline (vaata pilti!). Kas osta nüüd mõni teistsugune?

Igavene laps

Kui Triin läks kooli, siis kinkisid ristivanemad talle imikusuuruse nuku. Nimeks pandi Erki ühe reaalse poisslapse järgi. Ma ei tea, kas ta (nukk!) ongi poiss. Sootunnuseid pole juurde lisatud. Keha on pehme, paljalt pole ta üldse atraktiivne.
Kõik lapsed on teda riidest lahti kiskunud ja siis huvi kaotanud. Mina olen tema eest hoolitsenud.
Viimati kiskus ka Annaliisa teda kättpidi, tõstis õlale, püüdis pükse maha rebida.
Otsustasin Erkile korralikud riided selga panna. Sokid ja särgi leidsin Annaliisa beebiriiete kotist.

Kaltsutite kinkisin Annaliisale eelmise aasta jõuluks. Nii et saab varsti aastaseks. Nime panin ise - Kata. Need nukud elavad praegu vanaema juures. Eks siis näe, mis edaspidi saab.
Siin on veel paljude nukkude ja kaisuloomade kodu. Lastel on siin palju tegemist alati.

Aeg on pingeist paks

1. Annaliisa huvitub tehnikast.
2. Elusuuruses imiknukk on juba ligi 30 aastat vana.
3. Minu täitsa uus mobla.
4. Inka tunneb end nagu kodus!!?




















Mulle ei meeldi üldse kakelda reaaleluski, saati siis virtuaalis. Aga vahel tuleb kohe selline trots, tahaks ütelda.... ja ütledki, aga see tuleb otsekui bumerangina sulle tagasi. Tunned tükk aega veel ärritust, kuigi peaks kõige selle peale käega lööma.

Kõige hullem, kui arusaamatused tekivad kõige lähedasemate vahel. Mitte tüli, aga just vääriti mõistmised, valesti tõlgendamised. Siis mõtled, et küll aeg asjad paika paneb. Suppi ei sööda kuumalt jms
Ja kõige tipuks tunned, et tööl ei taha käia. Aga peab, Vasja!

Õues on november. Udune ja soe... novembri kohta. Lähen surnuaeda, riisun veel viimast korda hauad üle enne lund. Millal lumi tuleb - ennustused on vastukäivad.

Hakkasin digikast pilte arvutisse tõmbama ja leidsin, et väike tegelane on aparaadi juures midagi ära sättinud. Mina aga ei oska tagasi panna. Pean manuaali uurima.
Sain endale uue mobiili ka (ise ostsin). Tahtsin seda pildistada, aga siis selgus, et minu digikas on hoopis videot tegema pandud. No ma ei tea....
Ei lase rohkem lapsel oma asju käppida!
Igal olgu omad mänguasjad!!!