Tulin töölt läbi linna, et ühtlasi ka poest midagi osta.
Ilm oli nii ilus, kui ainult maikuus võib olla. Täiuslik.
- "Ooo tere! Ammu pole näinud. Kuidas sa elad?"
- "Hästi ikka! Hing sees, mis sa veel tahad!"
Vestlesime põhjalikult ilmast, siis tühjast majast siinsamas, kust elanikud on kõik välja kolinud, ja maja nüüd müügis.
Kiitsime kevadet ja oma kodulinna ilu (on tõepoolest ilus).
- "Kuule," võttis ta mul äkki käest, "mul ei tule su nimi meelde."
Ütlesin.
- "Aga kas sa minu nime tead?" küsib siis kavalalt.
- "Muidugi, sa oled ju... Eha... Mäeorg."
- "Ei ole, Maie olen. Eha on mu kõige vanem tütar."
Hahhahhhaaaaa, naersime südamest ja läksime kumbki oma teed.
Foto Tanel Voormansik (aprill 2011)
Aga palun: http://www.ohtuleht.ee/272421
ReplyDeleteKonn, mäluga
Mälu on valiv:) On asju ja inimesi, kes/mis mul kunagi ei unune:)
ReplyDelete:D
ReplyDeleteMina olen ka vahel ajanud pikka juttu inimesega, ise samal ajal peas meeleheitlikult kedrates, et mis ta nimi küll on. :)
Sillega sama mure: muudkui jutustan, aga kellega - ei mäleta.
ReplyDeletekolm päeva hiljem tuleb plärtsti meelde...
Aga kui Konna soovitatud artikli kohaselt hakata hajameelselt vesteldes silmi volksutama...
ReplyDelete...praegu räägivad, et hajameelne, siis lisavad , et hajameelne ja ilmselt tiba tuutu ka veel :D
Ma arvan, et minust on hullemaid unustajaid ja et asi pole sugugi lootusetu, kui ma inimest kohates suudan identifitseerida ta näo ja 50% ta nimest.
ReplyDeleteKord juhtus nii, et poes pöördus mu poole kena keskealine naine, kes näis mind hästi tundvat. Poole vestluse peal küsisin ta nime. Oli selline haruldane, aga ma teadsin siiski kahte samanimelist.
Lõpuks tuli välja, et on mu noorima venna imeilus klassiõde:)
Aga ma polnud teda paarkünmmend aastat näinud ka.