Lahe lugemine

Õues on ikka veel nii lämmi, õhku pole ja tahtmist kusagile minna ka pole.
Tõin endale raamatukogust lugemist. Ma ei tea, kas see on ealistest iseärasustest või hoopis pealiskaudsusest tingitud, aga ei viitsi tõsiseid ja mõttetööd nõudvaid raamatuid enam lugeda. Eks neid ole elus loetud ka juba omajagu.
Võtsin siis Eino Baskini eluloo "Naer läbi pisarate" (kirja pannud Piret Tali). Eelmist Baskini raamatut "Raudse eesriide taga" olen ka lugenud, aga ei mäleta sest enam tuhkagi. Seal oli vist põhiline see poliitiline värk, võitlus võimudega ellujäämise nimel?

Baskin pole mu kõige suurem lemmik kunagi olnud, aga noh naljamehena päris vahva omal ajal ja see "Mees, naine ja kontsert", kus nad Ita Everiga mängisid, meeldis(b) mulle kah, igal juhul rohkem kui see uuem lavastus (Tõnu Kilkaga peaosas).

Mind üllatas Baskini avameelsus ja ausus oma elu intiimseimate ja eraeluliste seikade valgustamisel. Naisi võlus ta poisikesest peale ja on mehe eest väljas ka vanamehena, nagu ta ise mainib. Vaevalt ta muidu oleks endast 28 aastat noorema naisega abiellunud.
Itat on ta kõvasti kiitnud ja ülistanud näitleja ja inimesena. Üldse pole ta naistest välja arvatud üks erand (oli üks hull Olga Rudenko, kes ta peale julgeolekusse, parteisse ja ei tea kuhu veel kaebas, nii et Baskin sai kaela süüdistuse pornograafia levitamises ja liiderdamises, mille tõttu istus 60ndatel vangis ja oli aastaid Eestist eemal) pahasti rääkinud ega mõelnud. Isegi üheöösuhted ja väikesed flirdid on ära mainitud, kui nad talle meelde on jäänud. (Aga mälu on vanameistril siiani briljantne!!)

Keeruline elukäik juutidele omase anderikkuse ja läbilöögivõimega. Ja milline elujõud ja visadus! Juba see, et ta pärast 47päevast koomat tuli tagasi ja tegi veel oma teise ja kolmandagi elutöö.
Raamatus oli palju pilte, mis mulle ka meeldis väga:)

Lisatud. Kui illustratsiooniks pilti otsisin, leidsin Hundi ulu postituse. Olen täitsa sama meelt. Piret Tali on teinud suurepärase raamatu. Ja töö maht on olnud tohutu. Usun, et tänapäeval tehakse selliseid raamatuid nii, et isik jutustab diktofonile või vastab suunavatele küsimustele, mis tuleb siis autoril maha kirjutada ja ilusaks toimetada...sest suuline ja kirjalik kõne erinevad üksteisest oluliselt.