Pole ammu olnud põhjust filmielamusest kirjutada. Kinno ma üldse ei pääse (pole kino olemaski!!!), telekas näidatakse põhiliselt kordusi ja rämpsfilme, mida saab ilmselt kusagilt Hollywoodi prügikastidest tasuta.
Seda suurem rõõm on vaadata Briti sarja "Kodutänav" (The Street).
Eilne osa puudutas mind iseäranis. Paratamatult võtad kooliteemat kuidagi isiklikumalt.
Liiati tuli mul jälle meelde, et uus kooliaasta on ohtlikult lähedale jõudnud.
Sisu ma ei hakka ümber jutustama - kes nägi, see nägi - , aga minu jaoks oli siin kaks olulist asja.
Esiteks - kool ei usaldanud, uskunud, kaitsnud oma õpetajat. See ongi nii. Mis tahes kool mis tahes riigis on väga tundlik lapsevanemate pretensioonide ja kaebuste suhtes. Mina küll ei tea juhtumit, kus seda oleks eiratud. Lapsevanem helistab või kirjutab "kuhu vaja", ja "asi" tehakse korda. Nii võetakse õpetajaid ette, maha, tagandatakse. Täpselt nagu filmis. Tõesta siis, et sa pole kaamel. Ja kui sul see mingil moel õnnestubki, on su maine ikkagi saanud surmahoobi. Artikkel lehte! Enam sa ei tõuse kõrgemaks kui muru.
Teiseks - naine ei uskunud, usaldanud, toetanud oma meest. Kui lapsed poleks nii kindlalt isa eest seisnud, oleks võinud isa murduda. Kartsin seda. Mul oli hea meel, et Inglise peremudel on nii konservatiivne ja seetõttu eeskuju vääriv. Olin juba närvis, et äkki lapsed pöörduvad isast ära. Mine neid teismelisi tea- teiste eakaaslaste arvamus on ju nii oluline!!
Kõige pingelisema koha peal hangus mu telepilt ja ühendus serveriga katkes.
Tagasi sain pildi alles siis, kui isa/õpetaja Brian jõudis koju tagasi ja pere ootas teda tänaval.
Mis vahepeal juhtus, sain teada sõbranna käest, kellega veel öösel filmi üle muljetasime.
Lisatud.
Vaatasin ka kordust, ikka seepärast, et tähtis jupp jäi lõpust nägemata.
Siis mõtlesin, mis lahendus veel oleks võinud olla. Igasugused koledad lahendused tulid pähe.
Eks igal mündil ole mitu külge - ma ise olen vähemasti kahel korral kooliajal väga teravalt ja valusalt ebaõiglust tundnud. Ühel juhul oli tegu täiesti põhjendamatu ning teisel juhul õpetajapoolne labane kättemaks. Direktor ei tahtnud (tolle õpetaja peretuttav) ning ema ei saanud midagi teha (ise sama kooli õpetaja). Praeguseks on vint ilmselt teisele poole üle keeratud ning õpilased-vanemad varmad igasugu asjade peale kaebama ja korda looma...
ReplyDeleteTegelikult ikka kajastatakse õpetajaid ka positiivse külje pealt päris palju, ei tohiks ainult negatiivset hinge võtta :) Tõrvatilku on samuti igas meepotis...
Olen ise suguvõsast, kus neli põlvkondi õpetajaid, mistõttu tajun seda elu ka lähedalt. Ise olen hariduselule ka väga lähedal ning "papritega"... Samas kahtlen et ise piisavalt tugev olen, et tulevikus püsivalt õpetajatöö valiksin. Seda enam hindan neid võrratuid õpetajaid, kellega kokku puutunud olen :) Sind nende hulgas, Helle :)
Antud juhul lähtusin ma eelkõige konkreetsest filmist alapealkirjaga "Liputaja" ja siis tulidki meelde analoogilised juhtumid, kus õpetaja ei suutnud oma õigsust tõestada. Muidugi oli tegu ka väga tundliku alaga. Eks me kõik tea, kui palju on seksuaalse ahistamise/pilastamise juhte, mis tulevad välja hilja või üldse ei tule.
ReplyDeleteÜldistada muidugi ei saa, võtan selle osa tagasi.
Aga sellest ma siiski ei taha taganeda, et tänapäeval on üldsusel/meedial kooli üle suur võim ja õpetaja jääb vahel teenimatult süüdi.
Aga ükstapuha - hea film oli.
Vaatasin täna kordust - mulle ka meeldis miskipärast. A eelmine, selle haleda vanamehe ja tema hullu mooriga, oli ikka parem.
ReplyDeleteBritid ikka oskavad!