Tähelaevas Ave Alavainu*

Kui mina ülikooli jõudsin, oli Alavainu seal juba vana olija. Ma ei teagi, kas ta kusagil hingekirjas ka oli, aga ülikooli peal ja ühikas nägin teda küll permanentselt.
Ei tea, kas Ave mind tunneks ära. Vaevalt küll, sest ma ei usu, et ta mäletab, kuidas ta hommikupoole ööd meie tuppa vajus ja kõvahäälset vestlust arendas. Olen isegi mingi seltskonnaga tema juures Peedul käinud, kui ta seal ühes kirjanike suvilas elas, poolpaljas ja - näljas. Oh seda tolleaegset boheemlaslikku noorust!
Alavainu sõpruskonda kuulusid sellised kujud nagu Johnny B Isotamm, Aleksander Müller jpt 60ndate poolpöörased poeedid.

Ma ei ole siiani Hiiumaal käinud. Tahaks ära käia ... kas või sel suvel. Läheks Alavainu juurde ja ütleks, et tunnen teda sada aastat juba.
Eks ma tunnen ju ka. Mäletan, ta isa oli Tartus tuntud lastearst. Ave oli ise skandaalne ja legendaarne tegelane. Kes teda tolleaegses Tartus ei teadnud!!!

Tema luuletused mulle meeldivad. Täitsa arusaadav on see sõnum, mis ta sinna sisse on pannud.
Oma elus on ta nii palju trampinud, hullanud ja teid tallanud, et nüüd on tal jalad täitsa otsas. Paistab, et ta on oma saatusega leppinud.

Kahtlemata on Ave Alavainu väga koloriitne kuju.

*kordussaade oli