Igaühel meist on üks ja ainuke elu. Sõltub saatusest, juhusest, õnnest, aga ka võib-olla iseendast, kui ilus, pikk, rikas ja huvitav see on. Kindlasti teevad elu ilusamaks inimesed, kellega sul on olnud õnn kohtuda. Ilusat elu!
Thursday, June 24, 2010
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi
Läksin hommikul vara surnuaeda, et istutada oma vanemate hauale lilli ja pügada hekki. Lootsin, et saan kella 11 valmis, kui algab surnuaiapüha.
Tutkit. Ma ei saanud ju oma tööd jätkata samal ajal, kui möödujad peatusid ja otsustasid juttu puhuda. No mõnda ma ikka tundsin ka. Isa õpilased, kes meenutasid kooliaega ja isa. Mu enda õpilased, kes jutustasid oma elust vahepealsel perioodil. Mu vendade klassikaaslased, kes ütlesid, et on lugenud Justini "Minu Eestit" ja meid kõiki sealt ära tundnud.
Kümme korda pidin rääkima, et olen jah veel koolis õpetaja. Mõne arvates olen ma isa moodi, mõne arvates meenutan oma ema.
Kuulsin, kuidas puhkpill hakkas mängima. Järelikult surnuaiapüha juba käis.
Ja äkki märkasin, et surnuaed on jäänud inimtühjaks. Minul aga pool hekki veel pügamata. See oli tüütu töö, käis seljale, sest õigeid hekikääre mul pole, pidin ükshaaval oksi lõikama. Omajagu aega ja energiat võttis muidugi ka sääskede laustapmine.
Kui lõpetasin, oli kell juba pool 2, mina väsinud ja näljane kui heinaline.
Süütasin küünlad ja tulin koju.
Head jaanipäeva teilegi!
Labels:
lihtsalt elu
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Siis Sul oli rohkete külalistega suur suvevastuvõtt...
ReplyDeleteKaunist jaaniaja jätku!
Oled siis hästi populaarne ,et kõik tahavad vestelda.Tegelikult on see ju tore ja korra aastas võib ju andeks anda ,et töötegemisel segavad. Aga tegemata ei jäänud ju midagi.Hulk muljeid veel pealekauba.
ReplyDeleteIlusat jaani jah.Vähemalt ilmaga on vedanud.Meie sääsed on palavaga vist Teile lennanud.
ma ei ole aastaid oma ema hauale saanud
ReplyDeletesüütan thti ta mälestuseks küünla ja see on kõik mis ma teha saan
ta maeti kohta kuhu ei käi bussigi
kunagi olid ajad ja majad ja hauad losside juures
olid asjad kuidagi paigas
nüüd tormavad kõik ringi ei ole kohta kuhu lilligi viia
Käisin Rahumäel vanavanemate haual ja mida ma näen - kadunuke Bergmann kõrvalkrundile pikutama toodud. Lillevanikud ahistasid juba minu krunti. Mu arust oli see küll täiesti kasutusel krunt ja aastakümneid kalmistul käinuna ei mäleta ma, et tegu olnuks Bergamnnide platsiga. A nüüd ta seal on ja rahu temagi põrmule!
ReplyDeleteja lisaks sellele oled bloginduses ka hästi populaarne kellega kõik vestelda tahavad.
ReplyDeletenii et õppetund: ära mine surnuaiapühal hekki lõikama. tee see töö varem ära, et siis lihtsalt vestelda ;) olen tähele pannud, et mida vanemaks me läheme seda rohkem tullakse ligi. noortel vist selline kiiruse tempel otsaees.
aga teil on kaunis surnuaed, olen ühel korral käinud.
Emmeliinal on õigus - selliseid asju ei jäeta sellisele päevale. Aga olid ju muusikapäevad ja vihma sadas ja...eks õigustust leiab ikka;)
ReplyDeleteSurnuaias olen ma kohanud inimesi, keda aastakümneid pole näinud. On koht, kus inimesed tahavad surnuid külastades elavatega vestelda.