Kui minu vanaema 60selt leseks jäi, siis ei tahtnud ta üksi elada ja kolis oma tütre perre, kus oli 5 last ja elati 2 toas. Praegu loetaks selliseid elutingimusi juba asotsiaalseteks või vaesuspiiril olevateks.
Vett sees ei olnud, oli ahiküte, puupliit, vets külmas esikus.
Perel olid loomad ja aiamaa. Ikka selleks, et vähemalt toit võtta oleks omast käest. Siga tapeti jõuluks, soolati tünni. Hapukapsast, seeni, kurke oli ikka tünniviisi, mitte klaaspurkides. Ema käis jalgrattaga metsas korilusega tegelemas. Isa üksi teenis, lastetoetusi ja emapalka ei olnud olemas. Vanaema andis oma pensionist ka suurema osa pere majapidamisse.
Vanaema ei olnud seda tüüpi, et võttis lapselapsed põlvele, tegi õpa-õpa ja õhtuti laulis magama. (me käisime otsast koolis ka juba) Vanaema oli eluaegne pedagoog, äärmiselt pedantne ja akuraatne. Minu arvates ka ema ja isa natuke värisesid ta ees, sest vanaema ütles, et lapsed pole sõnakuulelikuks kasvatatud. Peab mitu korda käskima, enne kui teevad!?
Vanaema kudus kindad-sokid, triikis pesu, tegi lõunat ja müttas aiamaal, kuni väsis ja jäi haigeks.
Miks ma üldse hakkasin sel teemal kirjutama? Võib-olla seepärast, et praegu on nii aktuaalne kiruda pensionäre ja õpetajaid, kes saavad liiga palju raha ja ei ole solidaarsed. Ma teiste sotsiaalsete gruppide ja elukutsete kohta pole nii palju kriitikat kuulnud.
Aga teema juurde tagasi.
Minu vanaema õpetas lihtsaid asju:
1. Igal hommikul tee voodi üles ja pane ennast riidesse (ei tohi käia päeval öösärgis ja hommikumantlis ringi).
2. Kui kodust lahkud, jäta endast maha korras tuba.
3. Kui kodust lahkud, pane ennast puhtalt riidesse - kui midagi juhtub, pole piinlik näruse aluspesu pärast.
4. Ära kunagi kuluta viimast raha, planeeri väljaminekud nii, et tuled omadega välja.
5. Ära laena raha, tagasi maksta on väga raske.
Neid õpetusi oli veel, aga piisab praegu sellest.
Kui sel kaugel ja raskel ajal tuldi toime riigi otsese abita (sotsiaalmaksete kohta ei oska praegu öelda), siis tuleks ka praegu vaadata üle peresisesed ressursid.
Mul on üks tuttav pere, kus kindel töökoht on praegu ainult emal, isa on üle aasta töötu. Vahepealsed aastad elati lausa luksuses. Nüüd viidi tagasi kaks liisitud autot, sest edasi maksta polnud võimalik. Poeg vaja koolitada.
Ma ei ole üldse tugev majandusõpetuses, võtan asju nii, nagu ma näen ja mõistan. Ainult seda võin kinnitada, et palju raskemaid aegu on olnud.
Mitte seda, et sellised ajad peaksid tagasi tulema!!! Ooo ei!!
Pildil kelder vana kodu juures
Loomulikult on raskemaid aegu olnud, ainult et kui on juba maitsnud kergemat ja rikkamat elu, tundub põõrdumine vana juurde tagasi võimatuna. Olen ise sama kogenud viimased viis aastat, st. pisitasa on tulud vähenenud ja praegu on need 10 x väiksemad. Ega need siis kunagi ka nii hiilgavad olnud, vaid nii keskmise ringis. Nüüd katus on ja ega paljas ja näljas ei olda, aga psüühikale mõjub kogu asi kõige rohkem.
ReplyDeleteminu isiklikud elukogemused on olnud seinast seina. on olnud majanduslikult raskemaid aegu, on olnud paremaid aegu.
ReplyDeletekui juhtus niisugune karm lugu, et jäime perega pettuse tõttu ilma kogu eesoleva aasta elatusrahadest, ostsime mehega veel olemasoleva raha eest pudeli napsu, jõime ära, läksime magama, hommikul ärkasime ja leidsime, et käed-jalad terved, küll kuidagi hakkama saame. hing oli küll täis, kuid muremõtetel ei lasknud eriti ligi tulla.
süüdistada kedagi ei märganud.
üks hea hing sai teada, mis meiega juhtus ja KOV andis meile poole aasta jooksul väikest rahalist abi.
oskasime sellega toime tulla, nälga ei surnud, teatris ei käinud.
see aeg sai mööda, nüüd on hetkel jälle normaalne elatustase. ehk isegi pigem paremapoolne.
kuna oleme näinud nii vett kui vilet aga ka paremaid päevi, siis olen tänulik hetkel selle eest, mis on.
teame, et võivad tulla taas karmid päevad, kuid kuna on neid varem üle elatud, saab ehk ikka kuidagi hakkama.
aga ega ei taha küll karmi aega tagasi.
jah, see psüühika...
Minu vanaema (1895-1994) õpetas mulle samasid asju, aga laulis ka setu laule ja rääkis naljalugusid. Imelik on see, et ta ei olnud riigitööd teinud, oli üks vanematest moonakapere kaheksast lapsest. Olen teda alati oma eeskujuks pidanud. Mul meeles veel see, et katsu ikka inimestega hästi läbi saada ja kõik hea ja halb tuleb endale tagasi. No ja muidugi piiblitsitaadid, mille üle lapsena sai vargsi pihku naerdud, et küll need vanad on ikka rumalad ja naljakad.
ReplyDeleteOled tabanud oma jutuga naelapea pihta. Vanade inimeste tarkus on meelest läinud. Olen nende reeglite järgi püüdnud käia, kuid teinepool on kasvanud teisest puust ja seepärast olen palju kannatanud ja parastanud, et kas ma ei öelnud. Mõned on oma vigadest võimelised õppima, mõned mitte.
Kas Su vanaema elas ligi 100?
ReplyDeleteMinu vanema suri 75aastaselt(tegelikult olen temast kirjutanud palju vanadelugude blogis), aga põdes enne pikka aega. Ta ei olnud loomult maainimene, aga aiamaal tegutseda talle meeldis küll. Rohkem käsitöö-õmblemise ja kokanduse huviline.
Ma ei ole üldse tema moodi - kaugeltki, olen isapoolsetesse nii välimuselt kui loomult, aga nüüd, praegusel ajal tuli mulle pähe vaadata vanaemale just sellise pilguga!!! Ja hinnata tema panust väga kõrgelt!
minu elus pole vanavanemaid olnud. seepärast oma hinge kriipiv lugu iseenda eluloost.
ReplyDeleteaga optimism ja vanad head tõed aitavad alati!
nb! kõige alandavam oli tegelikult valla abi. iseenda jaoks. justkui vallasant...
üks aasta jäi jah emaemal puudu. Kui ükskord laiskusest võitu saan siis teen tema blogi korda (pildid puudu)
ReplyDeleteMemmeke, valla abi oli väga normaalne asjade seis. Kui abikaasal teine infarkt oli saime samuti toimetulekutoetust niikaua kui ta jälle töövõimeliseks turgutus. Muidu oleksime ikka võlga ja võlga kogunud, mis on kõige hullem. Meile öeldi kohe, et erakordsed olud nõuavad erakordset abi. Ka teie puhul oli nii. See ongi meie põlve tugevus, et häbeneme nõrkust ja abivajamist, mis uue riigi ajal on varsti norm. seisundiks muutunud.
http://emmeliina.blogspot.com/2008/06/paluda-vi-mitte-toetada-vi-mitte.html
ReplyDeletepanen siia ühe oma vana loo lingi.
Emmeliina, lugesin läbi. Hästi kirjutatud!
ReplyDeleteMinu vanaema ei õpetanud mulle midagi, oli selline kinnine inimene. Aga ta armastas käsitööd teha ja lilli kasvatada. Seda olen nüüd tagantjärele hindama hakanud.
ReplyDeleteElutarkused õppisin enamuses kõik ise, aga ilma nendeta ju ei saa. Ajad vahelduvad, kord on kergem, siis raskem. Headel aegadel on valida, kas priisata või kokku hoida, joosta parema palga või peenema ameti peale või jääda oma stabiilse koha juurde. Kehval ajal tulevad need otsused sulle endale tagasi.
Tõsise ja erakorralise hädaolukorra puhul tulebki abi küsida ja nii vald kui teised inimesed aitavad ka. Aga see, kes kogu aeg hädas on, on ikka ise midagi valesti teinud.
aitäh Sjgelle, see on küll praeguseks juba vananenud, kuid oht saada sotsiaaltoetuste riigiks suureneb koos töötute armeega. Kui ikka 92 000 inimest on ennast töötuna ja tööotsijana arvele võtnud, siis...
ReplyDeletepalju neid töötajaid siis üle jääb.