Üksinda kodus (selle aasta viimane)

Täna öösel magasin paremini. Ootasin hommikul "Südameasja", aga seda ei tulnudki.

Olen üksinda, nagu mitmel eelneval aastavahetuselgi. See on mu vabatahtlik otsus. Üksindus pole siis sugugi kurb, kui tead, et tegelikult võiksid mitmele poole minna. Kui tahaksid.

Lähen varsti poodi ja surnuaeda. Teen varakult nn kohustuslikud käigud ära, et siis keskenduda vana-aasta programmi jälgimisele. Olgu ta siis pealegi halb või masumaitseline (nagu kindlasti hiljem selgub!)

Kõik aastalõpu kokkuvõtted on tehtud, kriips alla tõmmatud.

Tänase päeva "projekt" on kirjutada midagi head ja ilusat igasse blogisse, mida loen.
Lisaks veel täiendan sissekannet päeva jooksul, kuni selle aasta AEG saab ümber.
Teen ka pilte imelisest talveilmast.

***


Aasta viimane päev on jõudmas lõpusirgele. Usun, et paljud armsad teelised ja toredad blogipidajad on juba vajunud mugavatesse tugitoolidesse, kõht seapraadi ja hapukapsast täis, ja suunanud oma pilgud teleriekraanile.

Ei või olla!!! Jälle algabki see "Õhtusöök ühele"! Siirdun mõnele teisele kanalile, kuigi mul on põhimõte, et "surfama" ei hakka.

Mõned telefonikõned ja MSNi-suhtlused on juba toimunud.
Mul ei ole ikka veel üksi igav. Lubasin, et kui hakkab, lähen siit umbes 100 m eemale - külla, kus on seltskond, kaetud toidulaud ja köetud saun.

Tänaval võttis mind vastu igikelts ja lumi, mis oli aetud kõnniteedele. Vaata, et sind alla ei aetaks.
Võtsin üles lumist kodulinna, suhtlesin linnarahvaga.
Süütasin kalmudel küünlad.


Erakordselt kaunis talveilm on, külma umbes - 10.





Ma saan hakkama.
Mõningaste mööndustega isegi hästi.

Head uut aastat!

Ring ümber

Hommikul kell 5 läks uni ära. Imelik tundus nii vara üles tõusta, tööle ju polnud vaja minna.
Mõtted ründavad, need pole eriti rõõmsad mõtted. Sain teada, et ühel mu heal tuttaval avastati rinnavähk. Ta helistas mulle, aga mida sa lohutuseks ütled. Et pole viga, lõikavad rinna ära, elad edasi? Lühikese aja jooksul on see 3. juhtum minu tutvusringkonnast.

Vana aasta on juba täitsa otsas.
Mida öelda lahkuva kohta?
Oli selline tavaline aasta. Kui peaks graafiliselt kujutama, siis oleks nagu üks peaaegu normaalne EKG. Mõned vahelöögid ja rütmihäired, aga midagi tõsisemat mitte.
Haige ma ei olnud, pikal reisil ei käinud.
Suvel alustasin kodus remonti akende vahetusest ja vannitoa renoveerimisest. See osutus aga mahukamaks, kulukamaks ja ka aeganõudvamaks, kui esialgu plaanisin. Nüüd enam pooleli jätta ei saa. Millal päris valmis saab, ei tea.

Blogielu?
Lugesin teiste kokkuvõtteid. Mul pole muud märkida, kui et tegin 190 postitust. Hakkasin ise pilte tegema ja neid blogisse üles panema. Isegi fotojahis osalesin tükati.
Teemad ja käsitlused on palju muutunud. Uued näod on esile kerkinud.
Blogimine ei tekita enam nii palju elevust kui alguses. Mängulisus on kadunud, asemele on tulnud sotsiaalselt tundlik, ühiskonnakriitiline hoiak. Ikka aetakse mõnedes blogides oma eraasju, klaaritakse arveid ja irisetakse niisama. Aga on see minu asi? Ei ole.
Kui ei oleks neid kümmekonda blogijat, keda mina loen ja kes mind loevad(vist), tuleksin ära.
Läheksin teise liivakasti. Ma ei tea veel, kas ma teen oma blogikalendri.

Märtsis saab minu blogi 3aastaseks. Käib juba ilusti potil ja pühib ise ninaaluse puhtaks.
No vaatame, võib-olla tulevad uued hobid ja tegelused...):D

Seniks soovin kõikidele nendele, kes siin käivad, et tuleks üks tore aasta, et masu läheks minema ja et inimestel oleks üksteisest hea meel. Aamen.

Lähedus

Sõitsin kord Tallinnasse kohtuma hea sõbraga. Minu kõrvale istus naine, keda tunnen vähemalt pool oma elust. Ta oli kunagi minu juures praktikal.
Jutustasime terve tee, tema küll rohkem kui mina. Olin osavõtlik kuulaja.

Naine rääkis oma elust. Ütles, et on õnnetu. Lapsed(3) on juba kodunt lahkunud, nemad mehega kahekesi suures majas. Märkamatult on nad teineteisest võõrdunud. Õhtuti istub kumbki oma toas, vaatab oma televiisorit, veedab aega oma arvutis.
Magavad eraldi, söövad eraldi. Justkui võõrad.
Naisel on see teine abielu, esimene mees oli armukade ja vägivaldne.

Kord juhtus mehega tööl õnnetus. Kiirabi viis haiglasse. Mees helistas oma õele, et õde tuleks vaatama ja tooks järele hügieenitarbed. Õde teatas õnnetusest ka naisele.
" Miks nii?" ei suutnud naine ikka veel uskuda.

Kord palus naine, et mees aitaks tal värvi juustele panna. Armastavad mehed teevad ju, mida naised paluvad. Mees keeldus kategooriliselt, sai isegi vihaseks.
Varem nad käisid igal pool koos - teatris, asutuse pidudel, tantsisid terve õhtu.
Juba ammu ei lähe nad üheskoos kuhugi mujale kui lastele külla.
Kummalgi on oma auto, oma eelarve. Oma elu.

"Tead, ma mõtlen, et kui minuga midagi juhtub, siis mees mind küll põetama ei hakka!" ütles naine. "Me pole enam lähedased."

Sellest jutuajamisest on möödas üle aasta. Nägin hiljuti naist üksi teatris, aga ei tihanud küsida, kuidas tal nüüd läheb.

Resümee
Mees ja naine saavad kokku, armuvad. Loovad ühise kodu. Sünnivad lapsed, kasvavad suureks. Kui jõuab kätte aeg, kus võiks nautida teineteise lähedust, on märkamatult asemele hiilinud jahedus, ükskõiksus, tundetus.
Miks on see nii? Ma ei küsi, kuhu kaob armastus, ma küsin: miks kaob lähedus?

pildil lumemarjad

Sind otsides

"Sind otsides" kogus juba mõne saatega palju vaatajaid, kes haledatele ja õnnetutele lugudele pisaraid pühkides kaasa elasid. Ega`s inimene, isegi eestlane mitte, pole rauast tehtud, et talle midagi hinge ei lähe. Ikka läheb.
Viimane aga - kaotatud armastuse lugu, tekitas minus küll palju kahtlusi, kas see ikka oli õige valik. Iseäranis veel jõulupühal, kui inimeste meeled eriti tundlikud on.
Liiati oli see õnnetu lõpuga - ei leidnud peategelane oma Aljošat (no kas poleks võinud vähemasti nime ära muuta, et ilkujatel vähem põhjust ilkuda olnuks!)
Lugesin eile kommentaare. Nende tase oli muidugi ette teada, aga ühes nõustun küll.
Valve ei äratanud kaastunnet, mõistmist ega ka sümpaatiat. Ka minus tekitas tema jutt piinlikkust ja kahtlust, kas oli üldse tegemist adekvaatse inimesega.
Arvan, et selle saatega pani Kersna ja Co küll puusse, ja läheb veel mitu head lugu enne, kui usaldus taastub.

Mitte seda ei tahtnud ma öelda, et vanainimene ei võiks taga nutta õnnetut armastust ja kahetseda ilma kallimata elatud elu. ("Ma võiksin järgmisel päeval surra, kui ma veel kordki teda näeksin!" nuttis Valve)
Kellegi teise tundeid pole põhjust kahtluse alla seada. Mida keegi kalliks peab ja eluaeg südames kannab, on väga individuaalne.
Tihti ongi nii, et lahkuminek juhtub enne, kui armastus otsa saab. Sest kui palav armastus saab otsa ja asemele pole tekkinud teisi sügavaid tundeid - sõprus, kiindumus, usaldus, siis võib kooselu muutuda põrguks või vägivaldseks, mis lõpeb igal juhul katastroofiga.

Kui palju on meie peredes vägivalda, seda saime teada ühes teises jõulusaates.

Eile, kui uni peale ei tulnud ja süda millegipärast valutas, siis mõtlesin veel ühest tähtsast asjast - lähedusest ja vajadusest selle järele.
Kirjutan sellest võib-olla ... hiljem.

Kingitus

Minu loosipakis oli ... ilus kohvitass.
"Aitäh ilusa kohvitassi eest!"
"See pole kohvitass, see on küünal!" ütles poiss.
Mõlemal oli õigus.

Teised.

Pühadevahe

Mul ei ole sel aastal kodus kuuske. Ehitud kuusk loob meeleolu, mis siin salata. Aga mul on remont pooleli, elektrik vedas alt ja jättis lubatud ajal tulemata.
Mis siis ikka. Panin põlema palju küünlaid, kokku...7.
Jõulude ajal olime venna kodus. Seda juba aastakümneid. Kingitusi seekord ei teinud, sest olime üksteisele parimad kingitused.

Mustvalged jõulud

Hea kaasblogija!
Rahu südamesse, raha kaukasse, rõõmupühi põue, lumevalgust õue!